Iisraeli kaitsevägi (IDF) on pidanud Bilinis toimuvate protestimeelevaldustega tegelema viimased kuus aastat. Pole sugugi haruldane, et need protestid, milles sageli osalevad välisriikide vasakäärmuslased, muutuvad vägivaldseteks. Kivide ja molotovi kokteilide loopimise lõpetamiseks ning tara lõhkumise katsete takistamiseks kasutab IDF tavaliselt pisargaasi.
Jawaher on muutunud Palestiina Omavalitsuse märtriks ja ikooniks. PO liider Mahmoud Abbas nimetas tema surma “Iisraeli viimaseks kuritööks, mida okupandid abitu rahva vastu teostasid”, ning PO peamine esindaja läbirääkimistel Saeb Erekat nimetas juhtumit “sõjakuriteoks”.
IDF ei usu, et Jawaheri surma põhjustas pisargaas. IDF sai alles palju hiljem Jawaheri tervisekaarti näha ning PO keeldus koostööst tema surma uurimisel. IDFi sõltumatu uurimise käigus selgus, et Jawaheri enesetunne viimastel päevadel enne surma ei olnud hea ning ta oli käinud haiglas kompuutertomograafi uuringutel. On tekkinud isegi kahtlus, et ta protestimeeleavaldusel üldse ei osalenudki.
Kommentaar:
Ükskõik, mis surma põhjuseks oli, Jawaher Abu Rahma juhtum on traagiline. Protestimine on lubatav, kui see ei muutu vägivaldseks, ning meile teadaolevalt ei olnud Jawahar vägivallatsemisega seotud. Vastupidi, kõige tõenäolisemalt seisis ta hetkel, kui ta äkitselt koges hingamisprobleeme, kusagil mäe peal, või oma maja katusel, mitmesaja meetri kaugusel meeleavalduse toimumise paigast. Piirkonnas leviv pisargaas võis nende probleemide tekkimisele kaasa aidata, kuid on vähetõenäoline, et see oli peamine põhjus. Kui pisargaas oli peamine surma põhjustaja, siis tekib küsimus, miks ei mõjunud see neile, kes otse gaasipilve sees viibisid.
Tuleb märkida, et pisargaasi kasutamine on üldlevinud ning seda peetakse humaanseks meeleavaduste laialiajamise viisiks. Väited, et Iisrael kasutab mingit eriliselt “kurja” pisargaasi vormi, ei pea paika. Kui pisargaas peakski olema Jawaheri surma põhjus, mis on küll vähetõenäoline, siis on tegu kahetsusväärse õnnetusjuhtumiga, kuid seda ei saa mingil juhul nimetada “sõjakuriteoks”, mida väidab Erekat. Taolise sõnavara kasutamine PO peamise läbirääkija poolt on teadlik ning õel viis Iisraeli demoniseerimiseks poliitilise kasu saamise eesmärgil. See ei kõnele absoluutselt midagi juhtunu tõeliste põhjuste kohta.
Kui jätta kõrvale juhtumi isiklik pool, võib pidada märkimisväärseks, millise innukusega rahvusvaheline meedia taolisi lugusid avaldamiseks valib, vaevumata seejuures üksikasju kontrollima. Harvade juhtumite korral oleks see vabandatav, kuid et see on muutunud süstemaatiliseks, siis on raske hoiduda järeldusest, et see teenib kellegi huve. Suurem osa meediakanalitest on äärmiselt ettevaatlikud kirjutama sellest, et erinevate Euroopas toimunud terroriaktide taga olid moslemid, kuid Iisraeli puhul mingeid piiranguid ei seata.
Näiteks pärast IDFi 2002. aasta operatsiooni Jeninis oli meedia kärme kirjutama massimõrvast ning Erekat väitis tookord, et tapeti 500 inimest. Hiljem selgus, et surmasaanuid oli 52 ning 37 neist olid relvastatud terroristid. Pärast Gaza sõda oli meedia valmis uskuma, et kuni 85 % hukkunutest olid tsiviilisikud. IDFi väitel olid ainult kolmandik tsiviilisikud. Üllatavalt kinnitas IDFi esitatud arve paari nädala eest ei keegi muu kui Hamas ise. Miks aktsepteeris meedia ülespaisutatud arve ilma kriitikata? Ning miks ei kajastanud meedia Hamasi väiteid, et IDFi esitatud arvud olid tõesti õiged?
Jawahari surma täpne surma põhjus ei ole meile teada, ning et PO ei ole ühisest uurimisest huvitatud, siis ei saa me seda arvatavasti kunagi teada. Üks näib olevat kindel, et tema surma kasutatakse psühholoogilises ja moraalses võitluses Iisraeli vastu. Mis puudutab aga meediat, siis nemad näivad olevat muutnud põhimõtte “süütu, kuni ei ole tõestatud vastupidist” väiteks “süüdi, isegi siis, kui tõestatakse vastupidist”. See kehtib aga ainult Iisraeli suhtes.
Copyright 2011 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
