Kaitseminister, ja siiani Tööpartei juhiks olnud Ehud Barak üllatas esmaspäeva hommikul Iisraeli teatega, et kavatseb Tööparteist välja astuda ning asutada uue partei nimega Atzmaut (Iseseisvus). Barak koos veel nelja parlamendisaadikuga Tööparteist olid peaminister Netanyahuga juba kokku leppinud, et uus partei jääb koalitsiooni, Barak säilitab kaitseministri koha ning ülejäänutest suurem osa saab ministriportfelli.

Barak ütles esmaspäeva hommikul toimunud pressikonverentsil, et ta ei suutnud enam taluda ülejäänud kaheksa Tööpartei parlamendisaadiku ähvardusi partei lõhestamiseks juhul, kui Tööpartei valitsusest ei lahku. Neid ärritas rahukõneluste pidurdumine ning nende arvates oli Tööpartei valitsussejäämine ainult peaminister Netanyahule kasulik. Barak väljendas arvamust, et Tööpartei vaated on muutunud veelgi vasakpoolsemaks ning postsionistlikeks.

Baraki teade võeti esialgu vastu vapustusega, kuid poliitilistes ringkondades asendus see peagi kriitika ja põlgusega. Baraki ja Netanyahut süüdistati poliitiliste manöövrite sooritamises ja isiklike huvide ajel tegutsemises. Opositsiooni liider Tzipi Livni Kadima parteist nimetas seda ”ajaloo räpaseimaks teoks”.

Kommentaar:
Esmaspäevase avalduse järel hakati Netanyahut ja Baraki süüdistama poliitilises manööverdamises valitsusse jäämise ja oma ministripositsioonide hoidmise eesmärgil. Kahjuks ei ole võimalik hoiduda arvamusest, et selle otsuse tegemisel mängisid oma osa isiklikud huvid ja väiklased plaanid. See kehtib eriti Baraki kohta, kelle aeg Tööpartei juhina hakkas umber saama. Netanyahu tegevus näib siiski olevat ajendatud laiematest plaanidest, nagu Iisraelile püsiva valitsuse tagamine ja poliitika elluviimine. Uute valimiste korraldamiseks surve puudub, kuigi Kadima seda pidevalt nõuab, ning sellistes oludes on valitsuse stabiliseerimine kõige õigem samm.

Kas see oli aga kasulik Iisraelile? Aeg näitab. Lühiajalisemas perspektiivis avaldab see arvatavasti kahesugust mõju: valitsus stabiliseerub ning Tööpartei saab võimaluse uuendusteks. Stabiliseerumine on siiski suhteline, sest koalitsioonis püsib pinge üsna sekulaarse Israel Beiteinu ja äärmusortodokside partei Shas vahel. Mis puudutab Tööpartei tulevikku, siis Barak praegu sinna parteisse ei sobinud ning nüüd on parteil võimalus end taasavastada, kui partei ülejäänud parlamendisaadikud (kellest peaaegu kõik on ”wannabe”-liidrid) suudavad ühineda.

Veidi kaugemas ja pikaajalises perspektiivis peaks see sündmus tugevdama koalitsiooni paremtiiba, sest Tööpartei, mis nüüd koalitsioonist välja jääb, oli selle kõige vasakpoolsem partei. Võttes aga arvesse koalitsiooni enamuse vähenemist Knessetis (65 saadikukohta 120-st), võib peagi hakata kostma äärmuslikke nõudmisi koalitsiooni noorematelt liikmetelt, millele järgnevad lahkumisähvardused ning sellega valitsuse kukutamine. See ei ole parim olukord peaministri jaoks, ning saab näha, kas Netanyahu kavatseb oma koalitsiooni uusi parteisid tuua.

Oli see siis Iisraelile kasulik? Vastus sõltub peamiselt vastaja poliitilistest vaadetest. Ent ainuke tõenäoline alternatiiv – Kadima juhitav valitsus, mis järgiks Olmerti valitsust, tõrjuti eelmistel valimistel otsustavalt kõrvale.

Copyright 2011 Word of Life Israel.