Mitte ainult araablaste, vaid ka rahvusvahelise meedia tähelepanu all on ”järelandmiste” ulatus, milleks PO oli valmis. Peaaegu mitte midagi ei öelda Iisraeli poolsete järeleandmiste kohta. See Al Jazeerat arvatavasti ei huvitanud. Ent Iisraeli järeleandmised on märkimisväärsed ning näevad ette väljatõmbumist peaaegu kogu Juudeast ja Samaariast (Läänekaldalt), välja arvatud 6-7 %-ilt, ning Jeruusalemma jagamist.

Arutlused rahvusvahelises meedias on põhinenud eeldusel, et iga ruutmeeter, mida PO rohelise piiri sisse jäävast territooriumist (Läänekaldast) ei nõua, käsitletakse järeleandmisena. See on ajaloo võltsimine, ebamoraalne ning seda ei toeta rahvusvaheline õigus. Mis puudutab ajalugu, siis ei ole võimalik ”tagastada” territooriumi riigile, mida ei ole kunagi eksisteerinud. See on tõesti vaieldav väljendusviis, kuid sisaldab olulist tõetera. Moraalses mõttes on kõnealune territoorium juudi rahva häll, mille nad võitsid tagasi araablastelt, kes nende vastu totaalse hävitamise eesmargil sõda alustasid. Kogu territooriumi andmine Palestiina araablastele oleks sisuliselt agressorite tasustamine.

Mis puudutab rahvusvahelist õigust, siis praegustel läbirääkimistel arutatakse maadevahetuse põhimõtteid. Valitseva idee kohaselt tuleks Iisraelile antavad territooriumid kompenseerida Palestiina araablastele suhtega 1:1. Oluline on aga küsimus: milline on lähtekoht? Millised piirid läbirääkimistel aluseks võtta? Praeguste eelduste järgi on selleks roheline piir, ning kõik teisel pool seda rohelist piiri Iisraelile jäävad territooriumid tuleb ”kompenseerida” mõne muu Iisraelile kuuluva territooriumiga. See aga ei olnud iial nii mõeldud. Resolutsiooni 242 eesmärk oli kinnitada Iisraeli seaduslikku õigust mõnedele Kuuepäevasõjas võidetud territooriumitele. Moraalne ja ajalooline õigus nimetatud piirkondadele neil juba oli.

Kust siis pärineb see idee Palestiina araablaste ulatuslikest järeleandmistest? Miks levitab meedia sellist kujutlust? Miks aktsepteerivad haritud poliitikud silmnähtavalt ekslikku väidet ilma kriitikata? Need on küsimused, millega lugejad harva kokku puutuvad. Me peame väiteid lihtsalt iseenesest mõistetavaks. Ning see omakorda näitab, et meedia esindab üldiselt palestiinlasi toetavat vaatenurka. Meedia on enamuse inimeste jaoks peamiseks teabeallikaks ning antud valdkonnas on kallutatus muutunud nii suureks, et me ei küsi isegi õigeid küsimusi, rääkimata õigete vastuste andmisest.

Copyright 2011 Word of Life Israel.