Iisraeli meedia on viimasel nädalal tegelenud peamiselt kahe teemaga: meeleavaldused Egiptuses ning segadus Yoav Galanti võimalikku määramise ümber Iisraeli kaitseväe ülemjuhatajaks. Egiptuse sündmustega seoses on Iisrael kritiseerinud teravalt president Obamat Egiptuse president Hosni Mubaraki hülgamise eest. Obama käitumist nähakse opportunistliku käiguna, millega ta püüab meeldida uuele juhtkonnale. Mõned analüütikud kardavad, et Iisraeli võidakse kohelda samamoodi, kui USA juhtkond seda endale kasulikuks peab.

Iisraeli analüütikud ja poliitikud püüavad ära aimata, milliseks võib kujuneda Egiptuse uus valitsus ning kuidas mõjutab see suhteid Iisraeliga. Kuigi Mubarak võib olla diktaator, on ta viimase 30 aasta jooksul pidanud kinni Iisraeliga sõlmitud rahulepingust. Peaminister Netanyahu kardab, et uus valitsus võib olla palju tugevamate islamistlike mõjudega ning ta rõhutas Obamale ohtusid, mis kaasnevad islamistlikule organisatsioonile Moslemivennaskond juhtrolli andmisega Egiptuses.

Eile Haaretzis ilmunud artiklis väljendab endine kaitseminister Moshe Arens kahtlust, kas mingisugune moslemite demokraatia, kaasa arvatud Egiptuses tekkiv, oleks võimeline astuma rahulepingusse Iisraeliga, või sellest kinni pidama. Rahulepingud, mille Iisrael on sõlminud Egiptuse ja Jordaaniaga, on mõlemad tehtud diktaatoritega. Nende lepingute kaks kõige olulisemat põhimõtet on: riikidel ei ole teineteisele nõudmisi ning kumbki osapool hoiab ära oma territooriumilt kavandatavad rünnakud, kaasa arvatud terroristlikud rünnakud. Diktaator suudab seda tagada, ütleb Arens, kuid pole sugugi kindel, et tugevalt Iisraeli vastu meelestatud araabia demokraatia sedasama suudab teha.

Samal ajal, kui araabia riikides levivad meeleavaldused ning Hamas Gazas ja Mahmoud Abbas kardavad nende puhkemist Palestiina Omavalitsuses, on Iisraeli poliitikud mures oma sõjaväele ülemjuhataja leidmise pärast. Pakutud kandidaat Yoav Galant diskvalifitseeriti teisipäeval Netanyahu poolt süüdistuste tõttu, et ta on ebaseaduslikult omandanud oma maja kõrval asuva maatüki. Praegune ülemjuhataja Gabi Ashkenazi lahkub ametist 10 päeva jooksul ning Netanyahu plaanib määrata tema asetäitja Yair Navehi järgmiseks 60 päevaks sõjaväge juhtima.

Kommentaar:
Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri endine direktor Mohammad El Baradei üritab saada opositsiooni liidriks Egiptuses. Ent tal on vähe toetajaid ning on seetõttu otsinud toetust islamistlikult Moslemite Vennaskonna parteilt. Moslemite Vennaskonnal on küll suur toetajaskond, kuid neil puudub rahvusvaheline tunnustus. Just seda saab El Baradei neile pakkuda. On aga küsitav, kui kaua nende parteide ebapüha liit püsida saab.


Egiptuse ühiskonna tugevat religioossust arvestades näib, et ükski uus valitsus ei saa hakkama ilma Moslemite Vennaskonna toetuseta. PEW 2010. aasta juunikuu arvamusuuringu järgi toetab egiptlastest 59 % islamiste ning ainult 27 % toetab uuendusmeelseid. 84 % pooldab surmanuhtlust inimestele, kes vahetavad islami mõne teise religiooni vastu, 82 % pooldab abielurikkujate kividega surnuks loopimist ning 77 % pooldab varastel käte äralõikamist. Iisraelis on demokraatia võimalikule tekkimisele Egiptuses reageeritud vastakatel viisidel. On väljendatud hirmu, et Egiptuse-Iisraeli rahuleping tühistatakse. Ent nii nagu diktaator võib otsustada kirjutada alla rahuleppele, võib ta ka otsustada alustada sõda. Arens peaks teadma väga hästi ka seda, et ainult diktaatorlikud riigid on alustanud sõda Iisraeli vastu. (Liibanoni võib pidada erandiks, sest rünnakud selle riigi poolt tulid ajal, mil see oli Süüria marionetiks, või Liibanonis tegutsevate separatsitlike rühmituste algatusel). Enamasti öeldakse, et demokraatiad sõtta ei lähe. Sellest vaatenurgast lähtudes ei ole Egiptuse demokraatiat vaja karta.

Probleem on selles, et islamistidel, antud juhul Moslemite Vennaskonnal, demokraatlikke plaane ei ole. Sellised inimõigused nagu sõnavabadus ning sooline võrdõiguslikkus kehtivad ainult islamiga määratud piirides. Usuvabadusest ja vabadest valimistest isegi ei räägita. Eesmärgiks ei ole mitte demokraatia vaid teokraatia. Teadlased ütlevad tihti, et islamistide suhtumist vabadesse valimistesse iseloomustab ütlus: ”Üks inimene, üks hääl – üks kord!” (st kuni islamistid võimule saavad). Moslemite Vennaskonna moto on “jihad on meie tee; märterlus on meie püüdlus”. Seda rühmitust peetakse jihadi ideoloogia kaasaegse versiooni emaks.

Kirjeldatud olukorda arvestades võib öelda, et see ei ole parim aeg kaose ja ebaselguse jaoks Iisraeli sõjaväeles. Iisraeli riiki ähvardavate ohtude iseloom võib otsustavalt muutuda ning võib-olla tuleb sõjaväes uuele olukorrale vastavalt ümberkorraldusi teha. Kuigi ülemjuhatajal on tähtis roll, ei sõltu sõjavägi siiski ühest isikust ning leiab ilmselt viise tõhusalt tegutsemiseks. Peale selle on äärmiselt ebatõenäoline, et uue režiimi (kas Egiptuses või mõnes teises araabia riigis) esimeseks käiguks oleks piirkonna tugevaima sõjalise jõu ründamine. Nad vajavad aega oma võimu kindlustamiseks.

Lõpuks võib oletada, et araabia riikides toimuvad rahutused sunnivad Iisraeli veelgi suuremale ettevaatusele maade loovutamisel rahuleppe raames. Iisraeli jaoks tähendab kontroll territooriumite üle suuremat turvalisust. Praegused sündmused näitavad, et Iisrael ei saa toetuda väliste jõudude kaitsele, sest nende väliste jõudude struktuur ja ajendid võivad muutuda. Ainult Iisraeli sõduritel Golani kõrgustikel ning Juudeas ja Samaarias (Läänekaldal) on kõigutamatu ajend juutide vastaste rünnakute ärahoidmiseks neis piirkondades.

Copyright 2011 Word of Life Israel.