Usumaailm - võitle head usuvõitlust

Kommentaar:
Tavaliselt ”selgitatakse” terrorismi halva majandusliku olukorraga. President Peres kordas sel nädalal Hertzliya konverentsil peetud kõnes oma tuntud arvamust, et Lähis-Ida probleemide lahendus peitub majandusalases koostöös. Kuigi majandusliku olukorra parandamine on üllas eesmärk ning seda tuleks tõesti taotleda, on seda väidet kummutavaid argumente arvesse võttes naiivne uskuda, et see lahendab konflikti täielikult. Suur hulk probleeme jääb lahendamata.

Kui probleemi juureks on vaesus, siis miks pöördub Türgi islamisse, miks on Saudi-Araabia islamistlik keskus ning levitab islamistlikku ideoloogiat üle kogu maailma, miks kogub islamism toetust lääneriikide moslemite hulgas, miks on mõned kõige radikaalseimatest islamistidest, nagu Osama bin Laden, pärit ühiskonna ülemkihtidest? Ning vastupidiselt, miks ei valitse terrorism teistes moslemimaades, kus majanduslik olukord on samasugune või palju halvem, näiteks Indoneesias, Nigeerias, Malis või isegi Tuneesias, kus praegused tänavarahutused alguse said. Võib küsida isegi teiste riikide kohta, mis ei ole moslemimaad, miks ei kasutata neis terrorismi? Tuntud Lähis-Ida uurija Bernard Lewis ütles kunagi, et ”mitte kõik moslemid ei ole terroristid, kuid peaaegu kõik terroristid on moslemid.” Miks on see nii, kui inimesed hakkavad terroristideks vaesuse tõttu?

Kahtlemata võivad paljud teha äärmuslikke valikuid raske majandusliku olukorra tõttu, ning Lähis-Idas on islamism käepärast. Ent terrorismi vaesuse arvele panemine kõneleb kitsast materialistlikust maailmavaatest, mille kohaselt inimese tegusid ajendavad ainult materiaalsed tegurid. Selles maailmavaates ei ole kohta religioonil ja metafüüsikal, mida enamasti käsitletakse psühholoogiliste kaitsemehhanismidena.

Ent miks neis riikides, kus vohab terrorism, vohab ka radikaalne islam? Ja miks valitseb Egiptuses pärast 30 aastat kestnud rahu Iisraeliga tugevam antisemitism kui kunagi varem ning kõige suuremaks ja mõjuvamaks vastase solvamise viisiks on tema nimetamine sionistiks ja Iisraeli agandiks?

Endine islamiäärmuslane ja praegune islamiuurija Tafwik Hamid selgitas hiljuti avaldatud artiklis, et kuigi Mubarak pidas kinni rahulepingust Iisraeliga, ei olnud ta tõeline liitlane. Mubaraki 30-aastase võimuloleku ajal kasvas jõudsalt Moslemite Vennaskond ning Egiptuse ühiskond islamiseerus üha rohkem. Hamid ütles, et USA oleks pidanud Mubarakile demokraatia pealesurumise asemel kasutama oma suhteid hariduse muutmiseks ning rakendama tõhusaid strateegiaid islamismi nõrgestamiseks.” Selle tegematajätmine oli lühinägelik, kirjutas Hamid.

See on levinud viga, mida paljud poliitikud ja akadeemikud ikka ja jälle teevad, sest materiaalsetesse teguritesse ekslikult uskudes on nad inimese sisemised veendumused tähelepanuta jätnud. Neid kujundavad suurel määral valitsev kultuur ja haridus, seega religioosse kultuuri ja hariduse korral religioon. Materiaalsed tegurid mängivad samuti rolli, kuid need ei ole sugugi probleemi juureks.

Sellel, miks USA ja Euroopa ei ole valmis avaldama survet Egiptuse ja teiste moslemimaade kooliprogrammi muutmiseks, on mitmeid põhjusi. Üheks peamiseks neist on vastumeelsus niinimetatud kultuurilise imperialismi suhtes: ”kes oleme meie, et me hakkame moslemitele ette kirjutama, mida nad oma koolides õpetama peavad?” Eriti kehtib see Obama valitsuse kohta. Selline seisukoht koos postmodernistliku filosoofiaga, mis ei salli mõisteid ”õige” ja ”vale”, annab retsepti tulevasteks kokkupõrgeteks. Kui me oma kogemustest ei õpi...