USA on praeguseks ilmselt avastanud, et väljaspool Mubaraki ringkonda ei ole kedagi, kellele võimu üle anda. Mubaraki poolt ametisse määratud ja tema võimalik ametijärglane Omar Suleiman peab läbirääkimisi opositsiooni esindajatega, keda rahvahulgad siiski oma vaadete edasiandjateks ei pea. Ühtne opositsioon puudub. Suleiman, kelle väitel president ametist lahkuda ei kavatse, on kuulutanud välja rea konstitutsioonilisi ja seadusandlikke reforme.
Kommentaar:
Egiptusest tuleb mitmesuguseid teadaandeid ning nende kohaselt kuulub Mubarakile rahva laialdane toetus. Meedia sellest ei kõnele, eriti Al Jazeera, mis on aja jooksul hakanud üha enam Lähis-Ida islamiseerimist toetama. See viimane rahutus oli ajendatud peamiselt majaduslikest raskustest, kuid islamistid kasutavad võimalust oma plaanide läbiviimiseks. Mubarak oli ilmalik juht, kes võimaldas Egiptuse ühiskonnal islamiusku harrastada. See hoidis mõnevõrra vaos ebaseaduslikku Moslemite Vennaskonda, mis mõrvas Mubaraki eelkäija Anwar Sadati.
Taoline poliitika tähendab, et mis tahes demokraatlik režiim Egiptuses tugineks Mubaraki režiimist tugevamini religioonile, oleks islamistlikum. Iisraeli jaoks tähendaks see kindlasti katsumusi. Režiimi vahetumine Egiptuses võib probleeme valmistada ka teistele demokraatlikke väärtusi austavatele riikidele. Demokraatia ei seisne ainult valimistes ja kõnevabaduses – see puudutab ka inimõiguste ja rahvusvaheliste kokkulepete austamist; naiste õiguste ja usuvabaduse austamist ning sõjast ja vaenuõhutamisest hoidumist. Kas “demokraatlik” Egiptus läbiks selle proovi?
Copyright 2011 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
