Kommentaar:
Kolmkümmend aastat üht tugevaimat araabia riiki valitsenud Egiptuse presidendi Hosni Mubaraki võimult langemine on pannud kogu Lähis-Ida diktaatorid värisema. Meeleavaldused on levimas näiteks Jeemenis, Iraanis, Jordaanias, Bahreinis ja Palestiina Omavalitsuses ning rahvahulgad nõuavad muudatusi oma valitsustes. Mõnedes riikides, nagu Jordaania ja Jeemen, astuvad riigijuhid meeleavaldajate nõudmiste rahuldamiseks samme, kuid need järeleandmised on enamasti liiga väikesed ning tulevad liiga hilja. Teistes riikides, nagu Iraan, kasutatakse meeleavaldajate vastu toorest jõudu. Palestiina Omavalitsuse juht Mahmoud Abbas eitas esialgu paanikasse sattudes meeleavaldusi ning kasutas nende laialiajamiseks jõhkrat jõudu. Seejärel aga saatis valitsuse laiali ning kuulutas välja uued valimised septembris.

Iisraeli vasakpoolsed poliitika teoreetikud ja analüütikud, samuti väliseksperdid nagu Tom Friedman on kritiseerinud Iisraeli silmakirjalikkuse pärast, sest valitsus on näidanud vastuolulist suhtumist näiteks Egiptuses toimuvatesse demokratiseerimisprotsessidesse. Iisrsael on teatavasti ainuke demokraatia Lähis-Idas ning kurjad keeled ütlevad nüüd, et Iisraeli valitsus kardab selle mõnes mõttes priviligeeritud seisuse kaotamist.

Et mõista Iisraeli reaktsiooni araabiamaades toimuvatele demokratiseerimisprotsessidele, oleks õpetlik uurida Lähis-Ida ajalugu. Sellest ilmneb, et araabia riikide elanikkond on oma viimase sajandi juhtidest religioossema maailmavaatega. Et islam on tegur, mis ühendab ja õhutab tänapäeva Lähis-Idas vaenu Iisraeli vastu, kardab Iisrael, et tekkida võivad demokraatlikud araabia režiimid on oma eelkäijatest vaenulikumad ning põhjustavad ebastabiilsust mitte ainult Lähis-Idas, vaid kogu maailmas.

Suurem osa Lähis-Ida riikidest on rajatud eelmisel sajandil. Need loodi Euroopa riikide poolt mandaatperioodide ajal või nende lõppemisel. Eurooplaste poolt ametissepandud juhid olid lääneriikide suhtes loomulikult üpris sõbralikud ja avatud. Paljud neist sõltusid lääneriikide toetusest ning püsimajäämiseks pidid nad oma rahvast maha suruma.

Siis aga tuli 1950ndate ja 1960ndate panaraabia liikumine, mis tõi kaasa läänemeelsete juhtide asendamise sõjakindralitega. See juhtus Egiptuses ja Süürias, kuid ilmalik panaraabia liikumine levis enamuses araabia riikidest. Peamiseks panaraabia liikumises osalejaid ühendavaks eesmärgiks oli juutide riigi hävitamine. Kui panaraabia liikumine Kuuepäevasõja ja Yom Kippuri sõja järel läbikukkunuks osutus, hakkas tugevnema islamism ning panaraabia liikumine praktiliselt hääbus.

Kaasaegse islamismi algatajaks võib pidada Hassan al Bannat ning alguseks Moslemite Vennaskonna loomist 1928. aastal. See muutus 1970ndatel mitmetes araabia riikides tugevaks, kuid allasurutud populaarseks liikumiseks. Hamas Gazas juhindub kõiges selle ideoloogiast, aga ka Egiptuses ja Jordaanias on Vennaskond valitsevaks jõuks. Teistes riikides valitsevad muud islamismi vormid, nagu vahhabism Saudi-Araabias ning šiia homeinism Iraanis ja Liibanonis.

Iisrael kardab seetõttu, et diktaatorlus asendub islamismiga, nii nagu toimus Iraanis ja on toimumas Liibanonis. Isegi Türgi näib muutuvat islamistlikumas, kuid veidi teistsuguse protsessi läbi. Tuleb märkida, et praegusi riigipöördeid ei algatanud islamism. Need olid ajendatud peamiselt majanduslikest põhjustest ning püüdlustest avatuma ühiskonna poole. Tuleb rõhutada, et need on õiglased ja väärt eesmärgid, mille eest seista, ning meeleavaldajate loosungid on üldiselt õiglased.

Probleem on see, et mitmetes riikides on islamistid opositsiooni hulgas kõige paremini organiseerunud ning seega võib ettekavatsemata tagajärjeks olla võimu haaramine nende poolt. Arvestades seda, et mõnedel araabia riikidel on märkimisväärne sõjalisne võimsus, ei ole taoline stsenaarium sugugi hea. Luureringkondades levivad praegu kartused, et Pakistan võib olla järgmiseks islamistide kätte sattuvaks riigiks. Ei tohi unustada, et Pakistan on tuumariik.

Iisraeli mõtleja ja poliitik Natan Sharansky on kirjutanud hea raamatu demokraatiast. Selles väidab ta, et diktaatorlikud režiimid ei saa püsida kaua, sest rahvas ei talu allasurumist igavesti. Ta kirjutab, et demokraatia on olemasolevatest valitsemisvormidest parim, kuid hoiatab, et demokratiseerimine ei toimu üleöö. Vabade valimiste väljakuulutamine ei tähenda veel demokraatiat. Liiga kiired valimised võivad anda isegi negatiivseid tagajärgi.

Õiglaste valimiste eelduseks on pikemaajaline sõnavabaduse periood, mille jooksul luuakse vaba ühiskonna elemente. See hõlmab vaba ajakirjandust, poliitiliste parteide ning ideoloogiliste ja humanitaarorganisatsioonide asutamist, sõltumatu õigussüsteemi rajamist, inimõiguste austamist jne. Praegusel hetkel araabia riikides midagi taolist ei ole. Küsimus on selles, kas traditsioonilised moslemite ühiskonnad, milles valitseb islamism, suudavad selliste tingimustega kohanduda.

Ülaltoodu selgitab Iisraeli vastuolulist suhtumist käimasolevatesse sündmustesse: positiivsust demokraatia suhtes ning negatiivsust islamistlike riikide suhtes. Ning hetkel on raske ennustada, kuidas asjad edasi hakkavad arenema.

Copyright 2011 Word of Life Israel.