USA välisminister Hillary Clinton kordas pühapäeval antud intervjuus, et Ameerika poliitika käsitleb jätkuvalt juutide kohalolu Juudeas ja Samaarias ”ebaseaduslikuna” ning takistusena rahu jaoks. “Ameerika poliitikud on aastaid pidanud asundusi ebaseaduslikeks,” ütles Clinton uudistekanalile ABC News. USA vetostas resolutsiooni väidetavasti kahel põhjusel: julgeolekunõukogu ei ole õige foorum selle küsimuse arutamiseks ning resolutsiooni sõnastus oleks muutnud kahepoolsete rahukõneluste taasalustamise veelgi keerulisemaks.
Nii Suurbitannia, Prantsusmaa kui Saksamaa toetasid resolutsiooni. Nende riikide ühisavaldus ütles: ”Läbirääkimistel tuleb leida lahendus Jeruusalemma staatusele, nii et see saaks mõlema riigi pealinnaks.”
Kommentaar:
Pöörakem veidi tähelepanu resolutsiooni üle hääletamise ajastusele. Oli teada, et Palestiina Omavalitsus taotleb sellise resolutsiooni hääletamisele panekut, kuid Lähis-Ida viimase aja sündmuste valguses näib kogu maailma kaasatõmbamine asunduste hukkamõistmisele täiesti kohatuna. Asunduste tegevus ei olnud iial – rõhutame: iial – varem PO jaoks läbirääkimistest loobumise põhjuseks, kuni 2009. aastani, mil see toodi ettekäändeks Netanyahu valitsusega läbirääkimistest keeldumiseks. Nüüd on sellest küsimusest äkki tehtud konflikti tuum. Unustatakse asjaolu, et Iisrael on varemgi asundusi likvideerinud, kui ainult saab sõlmida rahulepingu.
See resolutsioon aga pandi hääletusele ajal, kui araabiamaad on leekides, kui tänavatel tapetakse sadu inimesi ning teisi pekstakse või pannakse vangi selle eest, et nad julgevad oma arvamust avaldada. Maailm aga läheb araabiariikide tuntud taktika õnge, kui nood püüavad Iisraeli hukkamõistmisega tegeldes oma probleemidelt tähelepanu kõrvale juhtida.
Lääneriigid peaksid häbi tundma. Kuidas nad lubavad kasutada oma nime ja vahendeid araablaste Iisraelivastaste plaanide huvides. Kuhu on kadunud autunne? Iga riik, mis on säilitanud õiglustunde ja veidigi enesest lugupidamist, oleks pidanud selle poliitilise kooriga ühinemisest hoiduma ning selle asemel nõudma Lähis-Idas tõesti viivitamatut tähelepanu vajavate küsimuste arutamist. Praegusel viisil käitudes lasevad nad end tõmmata kahtlaste poliitiliste plaanide sisse ning jätavad abita meeleavaldajad, keda araabia riikide tänavatel ja Iraanis vääriti koheldakse.
Kirjeldatud resolutsiooni poolt hääletades ütlevad need 14 riiki põhimõtteliselt seda, et läbirääkimisi ei ole enam vaja. Resolutsiooni elluviimise korral peaks Iisrael tõmbuma tagasi rohelise piirini ning jagama Jeruusalemma. PO territoriaalsed nõudmised saaksid rahuldatud ning läbirääkimiste teemaks jääks ainult araablastest põgenike küsimus. Ent miks peaks Iisrael olema huvitatud põgenike teemalistest läbirääkimistest? Iisrael ei kavatse praeguses seisus põgenikke oma riiki lasta. Eriti juhul, kui sellest ei ole midagi võita. Küsimus on ainult selles, kui palju on kaotada. Läbirääkimistel ei saa panna ühte poolt seisu, kus ta peab igal juhul kaotama. See võib tuua ootamatuid tagajärgi. Just seda oleks julgeolekunõukogu praegu teinud, kui USA ei oleks oma vetoõigust kasutanud.
Ja kokkuvõttes, resolutsiooni poolt hääletanud 14 riigi tegevus oli vastuolus kõigi ÜRO asjakohaste konflikti käsitlevate resolutsioonide loogikaga. Need resolutsioonid ei näinud kunagi ette Iisraeli tagasitõmbumist rohelise piirini ega nõudnud seda.
Mõnikord on hea astuda samm tagasi ning vaadata olukorda kõrvalt, eemalt. See aitab näha, kas vaadeldav objekt täidab oma eesmärke, teeb oma tööd hästi. ÜRO liikmesriikidele, eriti julgeolekunõukogule valmistaks ÜRO erinevate organite tegevuse võrdlemine ÜRO hartaga ilmselt üllatusi. Eesmärgid olid kõrged ja üllad, kuid tegelikkus jääb sellest väga kaugele. Eriti kurb on näha, kuidas ÜRO kohtleb Iisraeli.
Copyright 2011 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
