Kommentaar:
Araabiamaailmas levivad jätkuvalt rahutused ning poliitikateadlased on nende arengute suhtes eri seisukohtadel. Mõned ütlevad, et araablased on liikumas demokraatia suunas ning teised leiavad, et hoopis islamismi suunas. Need, kes usuvad, et oleme tunnistajateks demokraatia sünnile, nõustuvad, et tegu võib olla demokraatia islamistliku vormiga, mille puhul kehtestatakse sharia seadus, kuid nende arvates peaksid lääneriigid rahva valikut austama. Näiteks ütles Miguel de Corral NATO Kaitsekolledžis Roomas: “Kuigi on oht, et valmiste tulemuseks on radikaalsed islamistlikud valitsused, tuleb austada egiptuse rahva tahet.”

Mõned poliitikateadlased on võrrelnud “jasmiinirevolutsioone” kommunismi langemisega kahekümne aasta eest. Kui aga kommunistlikes riikides juhtisid riigipöördeid inimesed, kel oli selge tegevusplaan, siis enamusel araabia riigipööretest puuduvad selged juhid. Seetõttu määrab tulevikuplaanid ilmselt partei, mis suudab kõige paremini rahvast koondada või võimuvaakumit ära kasutada. Lisaks oli Ida-Euroopa rahvaste eesmärgiks kakskümmend aastat tagasi avatud demokraatiate ehitamine ning juhid võtsid omaks tsiviliseeritud maailma väärtushinnangud. Tänastes araabiariikides valitseb selgelt läänevastane meelsus. Jeemeni president Ali Abdullah Saleh süüdistas hiljuti USA-d araabia riikide siseasjadesse sekkumises ning ütles, et “araabiamaailma destabiliseerimist juhitakse peamiselt Tel Avivist.” Iraan, mis ei ole araabia riik, eristub arvatavasti ainsana avalikult läänevastase meelsusega riikidest, kuid ka sealne Roheline Liikumine ei armasta läänemaailma.

See ei tähenda, et kõigist riikidest peaksid saama USA, Prantsusmaa ja Saksamaa odavad koopiad. Igal rahval on oma ainulaadne kultuur, mida tuleks austada ja säilitada. Kuid läänelikes traditsioonides on siiski väärtused, mis on universaalsed. ÜRO Harta tugineb neile väärtustele, nagu väidab harta 1. artikli 3. punkt: ”Arendada rahvusvahelist koostööd... lugupidamise kasvatamisel ja süvendamisel inimõiguste ja kõigile mõeldud põhivabaduste vastu, tegemata vahet rassi, soo, keele ja usundi alusel.” Kui ”islamistliku demokraatia” rajamine – mis järgnevaid punkte arvesse võttes kõlab vasturääkivusena – rikub taolisi põhiõigusi, kas maailm peab siis ikkagi austama rahva tahet? Igal juhul tuleb lubada ka maailmal võtta meetmeid enda kaitsmiseks selliste ”demokraatiate” eest.

Egiptust peetakse riigiks, kus lootus tõelise demokraatia ehitamiseks on kõige reaalsem. Egiptus on aastakümneid näinud modernismi ja lääne mõjusid. Ent möödunud reedel saabus taas Egiptusesse isik, keda peetakse Egiptuse tugevaima rühmituse Moslemite Vennaskonna juhiks - Yusuf al Qaradawi – ning ta pidas Tahriri väljakul väga provokatsioonilise kõne, mida on meedias siiski vähe kajastatud.

Qaradawit kirjeldatakse enamasti mõõduka moslemi õpetlasena, sest ka tunnustab kaasaegseid leiutisi ning viitab pluralismile ja inimõigustele. Ent Qaradawi veendumuste järgi on need õigused määratletud islami poolt. Islamistide seisukoha järgi on inimene loodud islami jaoks, see on tema saatus ning seega tähendab inimese allutamine islamile tema vabastamist; see on “inimõigus”. Ka pluralism kehtib ainult islami piires ning kehtib seega alles siis, kui inimene tunnistab islami ülimuslikkust.

Qaradawi, keda peetakse mõjukaimaks sunni islami õpetlaseks, kõneles Egiptuses Jeruusalemma vallutamisest ning väljendas lootust, et “ta [Allah] rõõmustab mind Al Aqsa mošee vallutamisega.” Selle üleskutse peale hüüdsid tuhanded inimesed: “Allahu akbar!” Moslemivaimulik on varem toetanud enesetapupommitamisi, Iisraeli laste tapmist, Euroopa ja Ameerikate vallutamist jihadi teel, ning sharia seaduse üleüldist kehtestamist. Ta väljendas ka lootust, et tal õnnestub enne surma “tulistada Allahi vaenlasi, juute, ning nemad pommitavad mind ja seeläbi panen ma oma elule märtripitseri.” Kõigi sündmuste keskel tuleks hoolikalt jälgida Qaradawi tegevust – ta võib olla “jasmiinirevolutsioonide” katalüsaatoriks.

Copyright 2011 Word of Life Israel.