Kõigi Iisraeli juhtivate uudistekanalite andmeil kavatseb peaminister Netanyahu esitada palestiina araablastele uue rahuettepaneku. See hõlmab ettepanekut ajutiste piiridega Palestiina riigi rajamiseks Juudea ja Samaaria territooriumil (Läänekaldal). See on vahekokkulepe, mis peaks ellu viidama niipea, kui Palestiina Omavalitsus sellega nõustub. Peamister ei usu, et PO oleks valmis sõlmima lõplikku staatust määravat lepingut.

Kuigi ettepaneku üksikasjad ei ole veel teada, vastab selle põhiidee plaanidele, mida välisminister Avigdor Lieberman mõnda aega on toetanud. Lieberman esitas taolise plaani ka ÜRO peaassambleele ning see põhjustas tõsise kokkupõrke Netanyahuga, kes oli võtnud sihiks lõplikku staatust puudutava lahenduse leidmise. Arvatakse, et seekord on ettepanekut kooskõlastatud USAga ning seda tutvustatakse avalikkusele enne kahe nädala pärast toimuvat Kvarteti kohtumist, millel arutatakse rahuprotsessi taasalustamist.

Kommentaar:
Võimalus, et PO seda ettepanekut vastuvõetavaks peab, on tõesti üliväike. Juba enne araabiamaailma raputanud riigipöördeid jäi PO kindlaks maksimalistlikule lähenemisele: “Kõik – kohe!” Kuna PO juhid tunnevad muret võimalike rahutuste pärast, on Mahmoud Abbas kuulutanud välja valimised. Juba Netanyahule käe ulatamine nende valimiste eel oleks Abbasi jaoks poliitiline enesetapp, veelgi hullem oleks aga taolise ettepanekuga nõustumine. Lisaks on PO juhtide positsiooni nõrgestanud Al Jazeera lekitatud dokumendid salajaste läbirääkimiste kohta, mida araabiamaailm pidas reetmiseks.

Miks Netanyahu selle ettepanekuga lagedale tuleb? Lühidalt vastates, rahvusvahelise soosingu võitmiseks! Ent miks esitada see praegu, kui araabiamaailm on kaalukaussidel ning igasugune rahuleping oleks vaid osaline ja habras? Miks osaline? Iisraeli rahu PO-ga pidi tähendama rahu mitte ainult palestiina araablastega, vaid araabiamaailmaga. Sellepärast tulid araablased lagedale Araabia 2002. aasta rahuplaaniga, mis nägi ette normaalseid suhteid Iisraeli ja araabiamaailma vahel. Taoline üleüldine rahu ei ole enam võimalik.

Miks habras? Praegusel hetkel Araabia Liiga ei tegutse ning keegi ei tea, kes hakkab erinevates riikides lõpuks valitsema. Seetõttu ei saa keegi rahuplaani elluviimist tagada. Iisraelil on muidugi palju vähem põhjust rahulepingu sõlmimiseks, kui see ei too kaasa üldist rahu araabiamaailmaga. Pealegi ei ole eriti tark loovutada rahutuste ajal territooriumi, mis tagaks kaitse.

Seega seostuvad Netanyahu eeldatava ettepanekuga mitmed probleemid. Esiteks, praeguseks peaks olema selge, et rahvusvahelise soosingu tagaks ainult kõigi rohelise piiri taha jäävate alade loovutamine. Tõepoolest, see võib anda mõneks kuuks hingetõmbeaega, kuid rahvusvaheline kogukond pöörduks peagi tagasi oma väljakujunenud veendumuse juurde: Iisrael peab loovutama kogu nõutud territooriumi.

Teiseks, osalise kokkuleppe korral konflikt jätkub – iga millimeetrit, millelt Iisrael välja ei tõmbu, kasutataks võitluse jätkamise ettekäändeks. Kolmandaks, kui lubadus on kord juba antud, on seda praktiliselt võimatu tagasi pöörata, kui olukorrad peaksid muutuma. Seda on juhtunud nii mitmeid kordi, et on hämmastav sama vea kordamine Iisraeli poliitikute poolt. Näiteid võiks tuua mitmeid, kuid piisab Gaza ja Egiptuse vahele jääva Filadelfia koridiori mainimisest. Kui see oleks endiselt Iisraeli kontrolli all, siis ei tulistaks Hamas praegu rakette Beershevasse ning Iisrael oleks suutnud peatada relvade smugeldamise.

Ja lõpuks, Netanyahu võib esitada ettepaneku teadmisega, et PO lükkab selle igal juhul tagasi. Ent see on äärmiselt põhimõttelage suhtumine. Iisraeli õigusi – ning Iisraelil on ajalooline, moraalne ja seaduslik õigus territooriumitele – ei austata, kui Iisraeli juhid neid ei austa ning nende õigustega meelevaldselt ringi käivad.

Copyright 2011 Word of Life Israel.