Sel nädalal korraldati maailma viiekümnes ülikoolis iga-aastast “Iisraeli apartheidi nädalat”. Üliõpilased korraldavad nädala jooksul Iisraeli vastaseid meeleavaldusi, näitemänge, mille eesmärgiks on Iisraeli kujutamine jõhkra okupandina, loenguid ning “pitsa ja filmi” üritusi. Võttes eeskujuks selliseid isiksusi, nagu Desmond Tutu, Nelson Mandela, Jimmy Carter ja John Mearsheimer, väidetakse loengutel, et Iisrael on araablaste suhtes apartheidiriik. Oma väidete tõestuseks meeldib neile viidata Iisraeli turvatarale, mille nad on ümber nimetanud “apartheidimüüriks”. “Iisraeli apartheidi nädala” veebilehe andmeil on eesmärgiks “teavitada inimesi Iisraeli kui apartheidisüsteemi iseloomust ning algatada kõikjal maailmas boikoteerimise, väljajätmise ja sanktsioonide kampaaniaid.”

Kommentaar:
Apartheidipoliitika eesmärgiks on “eraldamine”. Inimeste rühm määratakse elama ja toimima teistest eraldi. Apartheidirežiimi aluseks on rassistlik ideoloogia. Üks inimeste rühm, valitsev rühm, peab teisi rasse alamateks. Sellepärast võetakse alamaks peetavalt rühmalt mitmed õigused, mis kuuluksid neile demokraatlikus riigis. Kõige põhilisem neist on valimisõigus. Lõuna-Aafikas eraldas apartheidirežiim elupiirkonnad, koolid, bussid, rannad ja haiglad, ning keelas segaabielud. See on kõigile teada.

See kõik on väga erinev Iisraelis toimuvast. Iisraelis ei ela juudid ja araablased eraldatult. Nad sõidavad samade bussidega, õpivad samades ülikoolides, neid ravitakse samades haiglates, nad töötavad samades tehastes ning einestavad samades sööklates. Iisraeli araablastele kuulub valimisõigus ning Iisraeli parlamendisaadikute hulgas on araablasi.

Juudea ja Samaaria (Läänekalda) puhul tuleb rõhutada, et rohkem kui 95% araablastest elab PO alluvuses. Iisrael ei tegele nende inimeste igapäevaelu probleemidega. On tõsi, et mõned teed on mõeldud ainult asunikele, ent apartheidiväite esitajad peaksid selgitama, miks ehitati need eraldi teed alles pärast terrorismi käivitumist. Varem sõitsid juudid läbi araablaste linnade ning paljud juudid meenutavad heal meelel sõbralikke suhteid, mida nad kogesid Petlemmas ja Jeerikos araablaste poode ja kohvikuid külastades. Juutide ja araablaste eraldamise meetmed ei ole kuidagi seotud rassismiga, vaid ainult julgeoleku tagamisega.

Desmond Tutu, Nelson Mandela ja Jimmy Carter ei ole harimatud inimesed. Neist kaks nägid apartheidirežiimi seestpoolt. Nad on haritud inimesed, kes peaksid teadma, milline olukord valitseb Iisraelis ja Palestiiina Omavalitsuses. Ei olegi oluline, mis neid selliselt kõnelema ajendab, kuid tulemuseks on suure laimu levitamine. Objektiivne ja otsekohene inimene ei saa nõustuda Iisraeli kirjeldamisega apartheidiriigina. See väide on ümberlükatav.

Iisraeli apartheidi nädalat korraldatakse peamiselt ülikoolides. Sellel ja boikoteerimise, väljajätmise ja sanktsioonide kampaanial on olnud edu peamiselt akadeemilistes ringkondades, kuid sellega on kaasa läinud ka mitmed kirikujuhid. See aga ei tähenda, et mõju piirdub akadeemiliste ringkondadega. Taolist moonutatud teavet kuulvatest üliõpilastest saavad ühel päeval direktorid, ajakirjanikud, toimetajad, poliitikud ja professorid. Ning siis järgnevad sõnadele teod.

Copyright 2011 Word of Life Israel.