President Barack Obama väljendas möödunud aasta septembris lootust, et lähima aasta jooksul saab ÜRO tervitada oma uue liikmena “Palestiina riiki”. Ta ütles seda ajal, mil läbirääkimised Iisraeli ja Palestiina Omavalitsuse vahel näisid uuesti käivituvat. Ent veidi pärast seda kasutas PO juht Mahmoud Abbas asunduste ehitamist ettekäändena läbirääkimistest loobumiseks ning sellest ajast ei ole poolte vahel toimunud mingeid kõnelusi. Abbas ja palestiina araablased jätkavad pingelist tööd Palestiina riigi loomiseks enne septembrit.

PO on teinud lobitööd maailma erinevates riikides, püüdes koguda toetust rohelise piiri sisse jääva Palestiina riigi loomisele. Viimasel ajal on neid saatnud edu, eriti Lõuna-Ameerika riikides. Tänaseks on ”Palestiina” riiki tunnustanud ligi 110 riiki, millest suur hulk on moslemiriigid. Peale selle on mitmed Euroopa riigid ülendanud PO esindusi ning on andnud neile saatkonna staatuse.

Euroopa Liidu liikmesriigid Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia hakkasid hiljuti välja töötama ”uut rahuettepanekut”, mille alusteks on roheline piir, kokkulepped maadevahetuse kohta ning ”õiglane lahendus” põgenikeprobleemile. Need riigid arvavad, et USA kavatseb septembris toimuval julgeolekunõukogu kogunemisel panna veto riigi ühepoolsele väljakuulutamisele PO poolt ning tahavad seetõttu läbirääkimised enne seda lõpule viia, et Palestiina riik leiaks tunnustamist. Uus algatus ei esita siiski ühtegi uut lahendusettepanekut ning arvestades Euroopa Liidu varasemaid seisukohti, näeks see ilmselt ette Jeruusalemma jagamist.

Iisrael teeb praegu lobitööd PO plaanide takistamiseks ning on ähvardanud astuda ühepoolseid samme, kui PO peaks kuulutama välja riigi. Iisrael ei ole avalikult teatanud, milliseid same astutakse, kuid spekulatsioonide kohaselt võib valitsus muu hulgas otsustada annekteerida peamised asundusteblokid ning keelduda Iisraeli sadamatesse saabuvate PO kaupade käitlemisest.

Kommentaar:
Rahvusvahelise kogukonna suur osa näib juurdlevat mitte enam selle üle, kas Palestiina riiki peaks tunnustama, vaid millal seda teha. Kui Obama seadis tähtajaks 2011. aasta septembri, siis eeldas ta laialdaste läbirääkimiste toimumist. Eesmärgiks oli kokkulepitud lahendus. Praegu ei näi aga kedagi huvitavat, et peamine eeltingimus Palestiina riigi loomiseks on kõrvaldatud. Prantsusmaa, Suurbritannia ja Saksamaa teevad pingutusi kokkuleppele jõudmiseks. Mitte põhjusel, et nad seda absoluutselt vajalikuks peavad, vaid sellepärast, et nad tahavad saada USA toetust ÜROs tehtavale ettepanekule. Need riigid ei kavatse võimalikku riigi ühepoolset väljakuulutamist PO poolt vetostada.


Selles konfliktis on tõestust leidnud fakt, et läbirääkimiste puudumine ning tähtaegade seadmine soosib äärmuslust. Kuna rahvusvahelisel areenil kasvab toetus palestiina araablaste eesmärkidele hakkab äärmuslane mõtlema, et milleks läbirääkimisi pidada, kui on olemas tähtaeg. Ei tohi ära unustada, et läbirääkimisi ei leiutanud äärmuslased. See on vahend nende jaoks, kes on valmis järeleandmisi tegema. Seega, kui enne tähtaja saabumist ei ole läbirääkimisi toimunud, saab tulemusi olla ainult kaks: konflikti jätkumine või mitteäärmusliku osapoole täielik allaandmine. Näib, et vähemalt Euroopa võitleb viimase tulemuse saavutamise eest. Iisrael peab painduma, on nende sõnum.

Siin toimib veider loogika. Kuidas liigitatakse inimesi või üksusi äärmuslasteks või mõõdukateks ning kuidas need epiteedid aja jooksul muutuvad? Araabia-Iisraeli konflikti kontekstis näib määrav olevat pigem see, kes sa oled, kui see, mida sa teed. Näiteks: Mahmoud Abbas alustas PVO terroristina ning kogu tsiviliseeritud maailm pidas teda selleks. Täna on tema taktika teistsugune, kuid tema juhitava PVO harta ei ole muutunud – see kutsub endiselt üles hävitama Iisraeli. Abbas räägib terroristidest kui rollimudelitest, ta õpetab inimesi mõtlema Haifast ja Tel Avivist kui ”Palestiina” linnadest, ning ta nõuab sageli julgelt ”tagasipöördumise õigust” põgenikele. Sellele lisaks on ta korraldanud rahvusvahelise Iisraeli demoniseerimise kampaania ning kutsunud üles boikoteerima juutide riiki – oma eeldatavat läbirääkimiste partnerit. Täna kirjeldab tsiviliseeritud maailm Abbasi ”mõõdukana”.

Vaadelgem ka Netanyahut. Ta juhib riigi suuruselt teist parteid ning on valitud demokraatliku riigi peaministriks. Võib oletada, et tema vaated esindavad suuremal või vähemal määral Iisraeli elanikkonna enamuse omi. Netanyahu tavaliselt pooldas Iisraeli poliitikat, mis nägi ette PVOga kontaktide keelamist. Ta oli täiesti vastu ideele “maa rahu eest” ning uskus põhimõttesse “rahu rahu eest”. Ta uskus, et Iisraelil on absoluutne õigus asunduste ehitamiseks, kuid kehtestas siiski ehituse enneolematu külmutamise 10 kuuks ning on sellest ajast saadik uute ehituslubade väljastamisel olnud äärmiselt kitsi. Kõige pöördelisem on see, et Palestiina riigi kunagise täieliku vastasena on ta nüüd seda ideed aktsepteerima hakanud. Täna viidatakse lääneriikide meedias (rääkimata araabia meediast) Netanyahule kui paremäärmuslasele. Rahvusvahelise kogukonna silmis on ta äärmuslane.

Kokkuvõttes, varem äärmuslasena määratletud isikut, kes kaitseb jätkuvalt oma endisi seisukohti ning jääb oma veendumustele kindlaks, on hakatud nimetama mõõdukaks, kuid tavalist poliitikut, kes teeb järeleandmisi pikka aega riiklikul tasandil tunnustatud põhimõtete osas, nimetatakse nüüd äärmuslaseks. Juhime tähelepanu sõna ”nimetatakse” teadlikule kasutamisele – sellisena eelistab neid näha maailm, kuid see kõneleb vähe nende tõelise olemuse kohta.

Tõelisuse taolise moonutamise tõttu on keskmisel uudistetarbijal raske tegelikkust mõista. Kui aga inimesed, kel peaks olema rohkem teadmisi, nagu näiteks USA riikliku luureorganisatsiooni juht James Clapper, nimetavad islamistlikku organisatsiooni ”suurel määral ilmalikuks”; kui üks teine USA ametnik leiab, et tuleks hakata pidama kõnelusi Al Qaidaga; kui Euroopa riikide juhid flirdivad Hamasiga ning väidavad, et Hizb´Allah on poliitiline partei, peaks see tekitama ärevust. Raske on aimata, mis järgneb.

Copyright 2011 Word of Life Israel.