Septembris 2009, umbes üheksa kuud pärast Gaza sõja lõppu, esitas jurist Richard Goldstone uurimisraporti, mille tema juhitav komisjon oli koostanud. Selles ründas ta praktiliselt ühepoolselt Iisraeli ning esitas süüdistusi rahvusvahelise õiguse ja humanitaarõiguse raskes rikkumises. Ta väitis, et Iisrael kasutas ebaproportsionaalselt suurt jõudu ning ei teinud vahet tsiviilisikute ja sõjaväelaste vahel. Goldstone oletas koguni, et Iisraeli poliitika nägi ette tsiviilisikute sihtimist, Hamasi poolel ta sarnaseid motiive aga leidnud.

Aprillis 2011 avaldab Godstone Washington Postis arvamusartikli. Selle sissejuhatuses kirjutab Goldstone: “Kui ma oleksin tookord [2009] teadnud seda, mida praegu tean, oleks Goldstone´i raport olnud teistsugune dokument.” Edasi ütleb Goldstone, et vastupidiselt raportis väidetule ei näinud Iisraeli poliitika ette tsiviilisikute sihtimist. Hamasi kohta väitis ta nüüd, et ”on ütlematagi selge”, et nende rünnakud olid tahtlikult suunatud tsiviilisikutele. Goldstone kirjutab, et raportis Iisraelile ja Hamasile esitatud süüdistustega tegelemist on Iisraeli poolel oluliselt näha olnud, kuid Hamas ei ole midagi ette võtnud.

Iisrael reageeris Goldstone´i artiklile rahulolevalt. Asepeaminister Moshe Ya´alon ütles, oma ettepaneku täitmisse arvatavasti ise uskumata, et Iisrael ootab ÜRO-lt nüüd Iisraeli Kaitseväe poolt Gaza sõjas väidetavalt sooritatud sõjakuritegusid käsitleva raporti tühistamist. Ya´alon ütles veel: ”Me loodame, et Goldstone saadab ÜRO peasekretärile kirja ning lükkab ümber süüdistused, mida selle moonutatud teavet sisaldava raportiga Iisraelile esitati.”


Kommentaar:
Goldstone´i raporti avaldamise ajal kajastasid seda kõik riiklikud ja rahvusvahelised uudistekanalid mitmeid päevi ja nädalaid peamiste uudiste hulgas. Selle järelduste üle peeti arutelusid ning Goldstone´i nägu oli mõnda aega tuntum kui värskelt valitud Obama oma. Ent siis, poolteist aastat hiljem kirjutab Goldstone artikli, millega võtab suurema osa esialgu öeldust tagasi. Ta pakub seda artiklit New York Postile, mis keeldub artiklit avaldamast! Jah, keeldub seda avaldamast! Muu meedia ei maini tema tunnistust sõnagagi või teeb seda tagasihoidlikult. Ent oma järelduste nii ulatuslik tagasivõtmine maailmas tuntud isiku poolt ning taolise tundliku teema suhtes on enneolematu. See on sensatsioon, mida siiski ei kajastata!

Meedia vaikimine antud juhul kõneleb valjult. On raske hoiduda järeldusest, et Goldstone´i uued seisukohad antud küsimuses ei sobinud kokku kujutlusega, mida maailma meediast suurem osa vastuvõetavaks peab: maailm, milles Iisrael eeldatavasti ei näi positiivsena. Seega, Goldstone võib muuta oma seisukohti, kuid ta peaks need enda teada hoidma. Maailma kogukond juba sai avaldada (võib isegi öelda tellitud) hukkamõistu, kuid nüüd ei tohiks miski seda muljet rikkuda. Kuid avalikkus peaks teadma, et meedia ei täitnud antud olukorras oma kohustusi, manipuleerides seeläbi jätkuvalt avaliku arvamusega, suunates seda Iisraeli vastu.

Goldstone´i raportit on kasutanud ja väärkasutanud valitsused, valitsusvälised organisatsioonid, ametiühingud ja akadeemilised asutused, toetades Iisraeli boikoteerimist ja isoleerimist. Boikoteerimise, sanktsioonide ja eraldamise kampaaniate tegemisel on viidatud raportile kui ”tõendusele”, et kampaania on õigustatud. ÜRO-s käsitletakse raportit endiselt sarnaselt pühakirjaga ning väidetakse, et see annab tegelikest sündmustest õige pildi. Raporti soovitusi viiakse ÜRO erinevate kanalite kaudu igapäevaselt ellu. Teisiti öeldes, valeks osutunud raporti aluselt tehakse iga päev Iisraeli-vastaseid otsuseid ja tegusid.

Juba algusest peale oli selge, et raporti koostamine oli ebapuhas. Mandaadi selle koostamiseks andis ÜRO Inimõiguste nõukogu, mis on pikemat aega traditsiooniliselt Iisrael vastu kallutatud olnud. Goldstone mainis oma artiklis nõukogu kohta, et selle ”Iisraeli vastane kallutatus on väljaspool kahtlust”. Goldstone´i komisjoni koosseisu, nende mandaadi ja meetodite alused olid algusest peale valed ning tulemuseks sai olla ainult ühepoolne rünnak Iisraelile. Raport osutus aga võimsaks relvaks kõigi käes, kes soovisid kujutada Iisraeli pahategijana Lähis-Idas ning sel eesmärgil loobuti mõistlikest hinnangutest.

Kõik, kes Goldstone´i raportit tunnustasid, peaksid nüüd aja maha võtma ja vaagima oma seisukohti. Kui raporti põhiautor oma järeldused ümber lükkab, ei saa jätkata nii, nagu ei oleks midagi juhtunud. Need, kes pärast Goldstone´i ”mea culpa” tunnistust tema raportit Iisraeli ühepoolse ründamise eesmärgil jätkuvalt tsiteerivad, peavad teadma, et nad pälvivad teenitult antisemiidi tiitli. Nüüd aga ei ole neil enam viigilehte, millega oma topeltstandardeid katta.

Copyright 2011 Word of Life Israel.