USA välisministeeriumi esindaja Mark Toner ütles teisipäeval, et USA ei pea seda siiski heaks ideeks: “me ei usu et sellest on kasu”. Tema sõnul püüab USA edendada läbirääkimisi. Ent sellega vastupidiselt oletati ühes sel nädalal väljaandes LA Times ilmunud artiklis, et Kvartett, kuhu kuulub ka USA, võib kaaluda PO algatuse toetamist oma avaldusega. Välisminister Hilary Clinton on araabia riikides kestvatele rahutustele viidates korduvalt toonitanud pakilist vajadust lahenduse leidmiseks.
PVO täitevkomitee liige Hanan Ashrawi, kes on tuntud hääleka Iisraeli kritiseerijana, ütles: ”mingeid läbirääkimisi ei tule, kui asundustegevust ei peatata ning selle rahvusvahelise õigusega kooskõlla viimise jaoks ei seata kindlaid tähtaegu... Palestiina riigi tunnustamine ÜRO-s on kooskõlas rahvusvahelise õigusega.”
Peaminister Netanyahu ütles möödunud nädalal, et kavatseb oma diplomaatilisi ja julgeolekupõhimõtteid tutvustada 24. mail USA kongressis. "Iisrael ei vaja rahutseremooniat, vaid tõelist rahu, mis jääb kestma ning tagab meile julgeoleku ja tuleviku," ütles Netanyahu. Ta lisas: “Me seisame kindlalt vastu igaühele, kes üritab meile dikteerida tingimusi , mis jätavad meid ilma julgeolekust ja rahust.”
Iisraeli valitsuse spiiker Mark Regev ütles sel nädalal, et “rahvusvaheline kogukond peaks kõneluste katkemises süüdistama pigem palestiinlasi… Mõned ringkonnad asuvad automaatselt palestiinlaste poolele ning seetõttu arvavad palestiinalsed, et neil on vaba voli,” ütles Regev.
Kommentaar:
Regevi kommentaar on asjakohane. Rahvusvahelises kogukonnas on kujunenud automaatne reaktsioon (analoogselt Pavlovi tingitud refleksiga koertel) pidada palestiina araablaste nõudmisi vastuvõetavaks. See on märgatav lääne ühiskondades, intellektuaalide hulgas, ja meedias, kus kuuleb harva Iisraeli toetavaid seisukohti, kuid Iisraeli kritiseeritakse ohjeldamatult. Mitmel pool boikoteeritakse Iisraeli toetavaid kõnelejaid. Näiteks kaks nädalat tagasi ei andnud kolm Norra suurimat ülikooli silmapaistvale õpetlasele Alan Dershowitzile võimalust kõnelemiseks.
On kujunenud arvamus, et palestiina araablased sarnanevad väikese Taavetiga, kes võitleb suure Koljatiga. Seetõttu ei saa neilt midagi nõuda. Vastupidi, “väikest Taavetit” tuleb kõikvõimalikel viisidel toetada ning tema eest hoolt kanda. Kõiki puudusi tuleb eirata ja välja vabandada. Ta on ju ikkagi rünnatud – veelgi enam, “okupeeritud” – hiiglasliku Koljati poolt.
Taaveti ja Koljati kuvandite puhul kehtib eeldus, et Taavet on kõrge moraaliga. Meie ühiskonnas tuntakse kaasa alljääjale. Nõrgem pool peab olema moraalne pool, tugev on alati ebamoraalne. See on vale loogika. Ükski loodusseadus ei nõua nõrkuse seostamist moraalsusega, või tugevuse seostamist ebamoraalsusega. Iisraeli ja Palestiina Omavalitsuse puhul ei ole raske märgata, et Iisrael on riik, mis täidab õigusnorme, kui PO väänab neid. Üks näide: kui PO juht Mahmoud Abbas ei suuda juudi perekonna, sealhulgas imikute mõrva ühemõtteliselt hukka mõista, vaid üritab vastutuse eest kõrvale põigelda, süüdistades juhtunus võõrtöölisi, kõneleb see midagi tema juhitava režiimi kohta.
Rahvusvahelise õiguse ekspert Alan Baker ütleb, et tegelikult õõnestab rahvusvaheline kogukond Palestiina riigi tunnustamisega rahvusvahelise õiguse autoriteeti. Vastupidiselt Ashrawi ülalesitatud väitele on Palestiina riigi tunnustamine ÜRO-s õigusvastane. Peamised konflikti käsitlevad ÜRO resolutsioonid on nr 242 ja 338. Need ja ka Oslo lepe (mis annab Palestiina Omavalitsuse eksisteerimiseks õigusliku aluse) rõhutavad absoluutset nõuet lahenduste leidmiseks läbirääkimiste teel. Leping, millele sageli viidatakse kui Oslo II-le, väidab täpsemalt, et osapooled ei “astu mingeid samme, mis muudaksid Läänekalda ja Gaza maariba staatust, ootamata ära püsivat staatust puudutavate läbirääkimiste tulemusi.” Palestiina riiki praegusel hetkel tunnustavad riigid rikuvad rahvusvahelisi seadusi ning ei saa siis oodata ka teistelt riikidelt nende seaduste austamist.
Copyright 2011 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
