Iisrael tugevdab võimaliku vägivallaga toimetulekuks oma julgeolekujõude. Sel aastal on palestiina araablased õhutanud teiste riikide araablasi avaldama Iisraelile survet, marssides suurte rahvahulkadega Iisraeli piiride suunas. Facebooki on selliste ürituste propageerimiseks loodud sadu lehekülgi. Esialgu pidi selle plaani raames Gazasse suunduma abilaevade koondis, kuid see lükati siiski juuni lõppu. Egiptuse Moslemite Vennaskond kavatseb Gaza lähistele Iisraeli piiride juurde saata suure rühma üliõpilasi.
Galilea araablased korraldasid teisipäeval Nakba-meeleavalduse, millel osales 15 000 iisraeli araablast. Mõnedel meeleavaldusel kasutatud plakatitest nimetati Iisraeli linnu Kfar Saba ja Petach Tikva okupeeritud linnadeks. Kogunemisel kõneles Knesseti iisraeli araablasest liige Ahmed Tibi, kes väitis: “1984. aastal viidi läbi etniline puhastus, mille käigus hävitati 531 küla, aeti kodudest minema sajad tuhanded inimesed ning pillutati laiali palestiina rahvas.”
Hamasi juht Khaled Mashaal ütles teisipäeval, et tema organisatsioon on valmis andma Iisraelile “aastast pikendust oma kavatsustes selgusele jõudmiseks”, viidates sellega Palestiina riigi tunnustamisele Iisraeli poolt. Ilmselt andis talle julgust Araabia Liiga peasekretäri Amr Moussa väide, et Hamas ei ole terroriorganisatsioon: “Seisukohal, et Hamas on terroriorganisatsioon, on vaid väike osa riikidest…”.
Kommentaar:
“Nakba” päeva mälestamine on ülimalt vastuoluline teema Iisraelis. Meeleavalduste põhiküsimuseks on põgenikele tagasipöördumise õiguse andmine. See protsess tähendaks lõpu tegemist Iisraeli riigile ning juutidel on raske mõista, kuidas iisraeli araablased, olles Iisraeli kodanikud, saavad toetada ideoloogiat, mille eesmärgiks on nende riigi hävitamine. Paljud leiavad, et sellised meeleavaldused tõendavad, et iisraeli araablased moodustavad viienda kolonni.
Haifa ülikooli professor Dan Schueftan, kes on spetsialiseerunud palestiina araablaste küsimustele ning on konflikti 43 aastat uurinud, kinnitab selle seisukoha õigsust: “See ei ole poliitiline seisukoht, mis võib muutuda, vaid nende araabia identiteedi oluline osa. Üheskoos üritavad nad aidata kaasa juutide riikluse hävitamisele.”
Antud kontekstis väärib märkimist kuupäeva, 15. mai, valik. See kuupäev tuleneb 1948. aasta sündmustest ning kõneleb Iisraeli riigi rajamisest, viidates sellele kui katastroofile. Miks ei valinud nad selleks kuupäevaks 11. juunit? Sel kuupäeval lõppes Kuuepäevasõda, mille tulemusel Juudea ja Samaaria (Läänekallas) läksid Iisraeli kontrolli alla. Praeguseks peatunud rahuläbirääkimiste ning palestiina araablaste poolt lääneriikidele esitatud väidete kohaselt on võetud eesmärgiks jõuda kokkuleppele 1967. aasta 11. juuni tulemuste osas. Niinimetatud okupatsioon, mida Palestiina Omavalitsus oma sõnul lõpetada soovib, puudutab 11. juunit. Seega, kui Iisraeli olemasolu probleemiks ei peeta, pole põhjust mälestada 15. mai sündmusi. Sel kuupäeval toimunu tagajärgi ei saa muuta ilma Iisraeli riiki hävitamata.
Teiselt poolt on tõsi, et 1948. aastal leidis aset tõeline katastroof. Araablaste otsus mitte aktsepteerida ÜRO jagamisplaani (mis nägi ette uue araabia riigi rajamise juutide oma kõrvale), vaid alustada selle asemel sõda, põhjustas katastroofi. Araablaste agressiooni tulemusel muutus ligikaudu võrdsel arvul juute ja araablasi põgenikeks. Sajad araabia külad jäeti maha, mõned neist hävitati, mõned araablased sundis juutide sõjavägi lahkuma, kuid suurem osa araablasi põgenes oma juhtide õhutusel. Ning ärgem unustagem, et paljud araablased jäid juutide vastasutatud riiki. Katastroofi, sõja ja selle tagajärgede põhjustajaks olid araablaste juhid ja nende sõjaväed. Iisrael ei kuulutanud sõda, seda tegid araablased! Oleks õiglane, kui Nakba päeva meeleavaldajad suunaksid oma kriitika araabia riikidele ning taotleksid kompensatsiooni neilt, mitte Iisraelilt.
Antud juhul näeme klassikalist asjade oma kasuks pööramist. Teisiti öeldes, vastase süüdistamist oma vigade eest. See väljendub selgelt ülaltoodud näites, kuid taolisi juhtumeid on arvukalt. Ka Kuuepäevasõja põhjustas araablaste kallaletung, kuid praegu nõutakse vastutust selle eest Iisraeli käest: ”süüdi on okupatsioon”! Nii väidetakse, et Gazast tulistatakse rakette okupatsiooni tõttu; Iisraeli kaupu boikoteeritakse maailmas okupatsiooni tõttu; religioossete juutide mõrvamist ja tervete perede tapmist õigustatakse okupatsiooniga; maailmas leviv antisemitism on okupatsiooni tagajärg; ÜRO-s kujutatakse Iisraeli okupatsiooni tõttu lurjuseks. Pole oluline, et ”okupatsioon” on araablaste kallaletungi tagajärg.
Khaled Mashaali ja Amr Moussa avaldustes on sarnane loogika. Enam ei oodata Palestiina Omavalitsuselt Iisraeli tunnustamist, vaid hoopis vastupidi. Et Hamas ei saa ega taha Iisraeli mitte mingil juhul tunnustada, siis ainuke viis olukorra lahendamiseks on ründamine. Pole oluline, et Iisraeli peaminister on juba nõustunud Palestiina riigi rajamisega.
Moussa leiab, et Hamas ei ole enam terroriorganisatsioon (sest ”suurem osa riikidest” – need on peamiselt moslemiriigid ja rida diktatuure – ei pea teda selleks). Sellisel juhul on relvi kandvad ja iisraellasi ründavad Hamasi liikmed järelikult vabadusvõitlejad, kes võitlevad ”okupatsiooni” vastu. Hamasi liikmed on siis head ja õiglased kangelased ning Iisraeli sõjaväelased ebamoraalsed lihunikud. Selline asjade oma kasuks pööramise meetod on väga ilmne ning kergesti paljastatav. Miks aga araablased seda pidevalt teevad? Väga lihtne: see toimib! Hämmastav, kuid see toimib! See võiks üllatatada isegi Alice´i imedemaalt.
Copyright 2011 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
