New York Times´is ilmus 16. mail Mahmoud Abbasi artikkel, milles ta esitas oma seisukohad Palestiina riigi pärast peetava võitluse kohta. Abbas meenutas, kuidas teda 13-aastase palestiina poisikesena 1948. aastal Galileas asuvast Safedist Süüriasse sunniti minema. Ta kirjeldab, kuidas “sionistlikud jõud palestiina araablasi” välja ajasid ning “araablaste sõjaväed” sionistide peatamiseks vahele astusid.

Abbas märgib, et “Palestina riigi küsimus oli ÜRO-s viimati kesksel kohal” 1947. aastal, kui oli vaja otsustada, kas ”meie kodumaa tuleks jagada kaheks riigiks”. Ent meie Palestiina riigi loomine on jäänud täitmata lubaduseks, jätkab ta. Abbas nimetab juute kolonisaatoriteks ning ütleb kokkuvõtteks: ”meie maa okupatsioon on ainuke asi, mis takistab meie rahvusliku potentsiaali täielikku ärakasutamist.”

Kommentaar:
Abbas võltsib oma artiklis tugevasti ajalugu. Tema julgus tuleneb ilmselt veendumusest, et lugejad ei tea ajaloofakte. Artikli eesmärgiks on puudutada ameeriklaste südametunnistusele iseloomulikult tundlikku õiglus- ja õigustunnet ning kasutab selle saavutamiseks emotsionaalseid, kuid moonutatud argumente.

Ülaltoodud lõikudes on mitmeid asju, mis väärivad esiletõstmist. Esiteks, 1948. aastal oleks väikest Mahmoudi nimetatud mitte palestiina, vaid araabia poisiks. Piirkonna araablased pidasid, ja peavad praegugi ennast araabia umma (rahva) hulka kuuluvaks. Nad pidasid Briti Palestiina mandaapiirkonda Lõuna-Süüria osaks, mitte eraldiseisvaks geograafiliseks üksuseks. Sellepärast puudutas ÜRO otsus ”araabia”, mitte ”Palestiina” riigi loomist.

Teiseks, just araablased keeldusid aktsepteerimast ÜRO ettepanekut araabia riigi loomiseks (juutide riigi kõrvale). See ei ole ”täitmata” lubadus – see on tagasilükatud lubadus! Kolmandaks, põgenike probleemi põhjustasid araablased, kes hakkasid juute ründama, mitte vastupidi. Peale selle põgenesid paljud araablased ilma iisraeli sõdureid nägematagi. Nad põgenesid ümbritsevate araabia riikide juhtide õhutusel, sest neile lubati, et saavad tagasi pöörduda niipea, kui juutide riik on hävitatud.

Ning lõpuks, artikkel jätab selgelt mulje, et 1947. aastal tehti äärmiselt ebaõiglane otsus “meie kodumaa” jagamise kohta kaheks riigiks. Abbas esitleb seda suure järeleandmisena. Ent 1947. aastal ei käsitlenud rahvusvaheline kogukond seda tohutu ebaõiglusena araablaste suhtes. Vastupidi, südametunnistuse piinu tunti juutide ees, kellele oli lubatud kodumaad Briti mandaatpiirkonnas, kuid Transjordaania (preaguse Jordaania) loomisega jäeti neid ilma kahest kolmandikust esialgu lubatud maast. Neile jäi ainult kitsas, kolmeks osaks lõigatud maariba, millest suurema osa moodustas kõrb.

Araablastel, kelle hulka kuulusid palestiina araablased, oli reas riikides juba olemas omavalitsus. Palestiina mandaatpiirkonna araablased ei ole kunagi moodustanud eraldiseisvat rahvast. Otsus, et juutidele tuleb luua riik maale, kus nad olid 3500 aastat elanud, oli õiglane. See on ainuke maa, mida nad kunagi oma kodumaaks on nimetanud.

Abbas võib ajalugu võltsida ja isegi suurt hulka inimesi neid valesid uskuma meelitada. Kas haritud poliitikud, kes võivad fakte hõlpsasti ise kontrollida, toetavad sellist skeemi? Kui mõni riik otsustab Palestiina riiki tunnustada, siis ei tohiks seda teha ajaloovõltsingute alusel.

Copyright 2011 Word of Life Israel.