Sel nädalal peetakse ohtralt kõnesid, milles käsitletakse Lähis-Ida konflikti. Peaminister Benjamin Netanyahu puudutas esmaspäeval Knesseti suvehooaja avakõnes ka ummikseisu jõudnud rahuläbirääkimisi. Täna peab USA president Barack Obama kõne Lähis-Ida teemadel, kuid märgid näitavad, et Iisraeli ja Palestiina Omavalitsuse probleeme ta üksikasjalikult lahkama ei hakka. Esmaspäeval kõneleb Netanyahu Washingtonis AIPAC-i konverentsil ning teisipäeval Ameerika Kongressi ees. See viimane kõne kirjeldab Iisraeli poliitikat ilmselt kõige üksikasjalikumalt.

Netanyahul õnnestus juba esmaspäevase kõnega oma parteikaaslased ja Iisraeli parempoolsed muretsema panna. Peaminister tõi esile mitmeid valdkondi, mille suhtes Iisraelis valitseb tema sõnul üksmeel. Nende hulgas nimetas ta Iisraeli juutide kodumaaks tunnistamist palestiina araablaste poolt; põgenikele tagasipöördumise õiguse mitteandmist; võimaliku Palestiina riigi demilitariseerimist; Iisraeli pikemaajalist sõjalist kohalolu Jordani orus; Iisraeli asundusteblokkide säilitamist; ning ühendatud Jeruusalemma Iisraeli pealinnana.

“Asundusteblokkide” säilitamise nimetamine ärritas mitmeid Likudi liikmeid, sest see tähendab Iisraeli loobumist väiksematest asundustest. Jordani oru puhul ainult “sõjalise kohalolu” mainimine pani paljusid muretsema, et ka orus paiknevatest asundustest kavatsetakse loobuda. Jeruusalemmast idas paikneva suure asunduse Maale Adumimi linnapea Benny Kashriel reageeris Netanyahu kõnele vihaselt: “On hämmastav, et asundusi oli Tööpartei valitsemise ajal lihtsam ehitada kui parempoolse Likudi valitsuse ajal.”

Asepeaminister Moshe Ya´alon väljendas teisipäeval Jordani orgu külastades Netanyahu omast erinevat seisukohta. Iisraeli kaitseväe endine ülemjuhataja Ya´alon ütles, et julgeoleku seisukohalt on sõjalise kohaolu säilitamine Jordani orus ilma asundusteta võimatu. Ya´alon üritas kuulajaid rahustada väitega, et Netanyahu esitles Iisraelis valitsevat üldist arvamust, mis ei pruugi ühtida tema enda seisukohtadega.

Kommentaar:
Netayahu kommentaare tuleb tõlgendada neljast asjaolust lähtuvalt: praegune rahutu olukord Lähis-Idas ja selle põhjustatud ebastabiilsus; Palestiina Omavalitsuse plaanid saavutada septembrikuus Palestiina riigi tunnustamine ÜRO-s; vajadus hoida valitsuskoalitsiooni; vajadus vältida diplomaatilist isolatsiooni rahvusvahelisel areenil. Kolm esimest põhjust sunnivad Netanyahut kasutama väga mitmeti mõistetavaid väljendeid ning viimane sunnib tegema mööndusi, millest ta siiani on hoidunud.

Iisraeli tunnustamine Palestiina Omavalitsuse poolt juutide riigina, demilitariseeritud riik ja ühendatud Jeruusalemm on Palestiina Omavalitsusele vastuvõetamatud, kuid nendest kõnelemine tagab koalitsiooni püsimajäämise. “Asundusteblokk” ja “valulikud järeleandmised” on USA ja rahvusvahelise kogukonna jaoks mõeldud märksõnad. Need kannavad sõnumit, et Iisrael ei välista suurest hulgast asundustest loobumist.

Taoliste väljendite kasutamisel võtab Netanyahu aga omaks Kadima ja vasakpoolsete poliitikute sõnavara. Isegi väljend “ühendatud Jeruusalemm” ei taga, et linn jääb sellisena ühendatuks nagu ta praegu on. Seda võib tõlgendada ka “juutide Jeruusalemmana” (nagu minevikus) ning sellisel juhul jäävad nimetatud linnast välja teatud piirkonnad nagu Õlimägi ja Silwan koos Taaveti linnaga. Mitmemõtteliste väljendite kasutamise eesmärgiks on kõigi poolte rahuldamine.

Netanyahu tõenäoliselt usub, et see aitab ära hoida Iisraeli isolatsiooni rahvusvahelisel areenil ning annab kaalu nõudmistele teiste kohtade suhtes, nagu näiteks Jeruusalemm. Seda uskus ka Begin Siinailt väljatõmbudes; seda uskus Rabin Jeerikost ja Petlemmast loobudes; seda uskus Barak Liibanonist väljatõmbudes; ning seda uskus Sharon Gazast väljatõmbudes. Ent kus me praegu oleme?

Netanyahu kirjutatud raamatute põhjal otsustades ei usu ta esmaspäeval esitatud programmi edusse. Tema vaated on palju parempoolsemad ja soinistlikumad. Peaminister võib oma avaldusi teha usus, et Palestiina Omavalitsus nendega ei nõustu ning seetõttu osutuvad need ebaolulisteks. Ent see on petlik arvamus, sest viimase 15 aasta rahuläbirääkimised on näidanud, et Iisraeli kõige suuremad järeleandmised muutvad sageli järgmise läbirääkimistevooru lähtekohaks. Isegi siis, kui need on seotud rea tingimustega. Nüüd on rahvusvaheline kogukond võtnud omaks sõnumi, et Netanyahu on valmis loobuma Hebronist, Peetelist, Siilost ja Shekemist (Nablusest). Need on paigad, millel oli juudi rahva ja nende traditsioonide kujundamisel oluline roll. Miks ei võiks siis ka Iisraeli nõudmised Jeruusalemma suhtes arutluse alla tulla?

Copyright 2011 Word of Life Israel.