Netanyahu rõhutas, et läbirääkimiste lähtekohaks ei saa olla 1967. aasta piirid, sest need ei taga riigile piisavat kaitset. Ta ütles, et Iisrael on valmis ”valulikeks kompromissideks, mille tõttu mõned asundused võivad jääda Iisraeli piiridest väljapoole, kuid Jeruusalemm peab jääma Iisraeli ühendatud pealinnaks.” Jeruusalemma kohta lisas ta: ”Ma usun, et loova mõtlemise rakendamisel ja hea tahte korral on lahenduse leidmine võimalik.”
Peaminister rõhutas, et juudid ei ole Juudeas ja Samaarias ”võõrad okupandid… see on meie esiisade maa... ükski ajaloo moonutamine ei saa tühistada neljatuhandeaastast sidet juutide ja nende maa vahel.” Põhjuseks, miks rahu ei ole siiani saavutatud, ei ole mitte territoorium, vaid see, et palestiina araablased ei ole siiani valmis juutide riigi olemaolu aktsepteerima, väitis Netanyahu.
Palestiina Omavalitsuse (PO) esindaja nimetas seda kõnet “sõja kuulutamiseks”. PO peamine esindaja läbirääkimistel Saeb Erekat ütles: ”Netanyahu tingimustel rahust rääkimine on ajaraiskamine.” PO liidri Mahmoud Abbasi kõnemees Nabil Abu Rudeina teatas: ”Meie, palestiinlaste, jaoks seisneb rahu Palestiina riigi rajamises 1967. aasta piiridega ja Jeruusalemmaga selle pealinnana. Me ei aktsepteeri mingisugust Iisraeli kohalolu... eriti Jordani jõe orus.”
Kommentaar:
Väites, et 1967. aasta piirid tuleb võtta läbirääkimiste aluseks, kordas Obama varasemaid vigu! Tuginedes PO järelejätmatule vastuseisule, nihutas ta läbirääkimiste põhiküsimused Iisraeli mänguväljakule, õõnestas Iisraeli positsiooni läbirääkimistel, ning muutis sellega konflikti lahendamise tõenäosuse veelgi väiksemaks kui see enne oli. Seda on ta varemgi teinud, nõudes asunduste ehitamise külmutamist ning Iisraeli ehitustööde peatamist Ida-Jeruualemmas. Need on enneolematud nõudmised Ameerika presidendi poolt ning kõik need toovad kaasa PO positsioonide jäigastumise. Tulemus on ilmselge: PO ei kavatsegi läbirääkimiste laua taha ilmuda ning kutsub julgesti terroristliku organisatsiooni Hamas oma valitsusse.
Netanyahu kõne eesmärgiks oli selgitada Iisraeli “punaseid piire” teatud küsimustes ning kutsuda samal ajal PO läbirääkimistele. PO aga omalt poolt nimetas seda sõja kuulutamiseks. Kahe poole nõudmised on niivõrd vastandlikud, et lõhe nende vahel näib ületamatuna. See ei kehti ainult praeguse olukorra kohta, kui Netanyahu on peaminister, vaid kehtis ka Ehud Olmerti ja Ehud Baraki vasaktsentristlike valitsuste ajal. Milline on siis tegelikkus: oli see sõja kuulutamine või käe väljasirutamine? Vastus sõltub muidugi sellest, kuidas vaagida erinevaid argumente. Üks aspekt on aga eriti huvipakkuv: seos ÜRO resolutsiooniga 242.
See resolutsioon võeti vastu pärast 1967. aasta Kuuepäevasõda ning rahvusvaheliselt tasandil võetakse see konflikti lahendamisel aluseks. PO viitab sellele sageli. Resolutsioon ütleb, et kõigil piirkonna riikidel on “õigus elada rahulikult turvalistes ja tunnustatud piirides” ning kutsub “Iisraeli relvajõude hiljutises konfliktis okupeeritud territooriumitelt välja tõmbuma.” Resolutsiooni koostamisel välditi teadlikult väljendit “kõigilt territooriumitelt”, sest Iisraelile taheti jätta õigus Juudea ja Samaaria (Läänekalda) teatud piirkondadele. Resolutsioon ei ütle midagi “1967. aasta piiride” kohta. Nende piirideni tagasitõmbumine oleks resolutsiooniga vastuolus. Netanyahu positsioon, mida ta Kongressi ees peetud kõnes kirjeldas, sobib kokku resolutsioonis väljendatud seisukohtadega.
Milline tähtsus on 1967. aasta piiride rõhutamisel? Netanyahu on Palestiina riigi loomisele nõusoleku juba andnud, paljude parteikaaslaste meelehärmiks. Selle idee teostumisel vajab riik territooriumi, ning see saab olema kusagil 1967. aasta piiride (rohelise piiri) sees. Milleks siis selline segadus? Kas see pole vaid semantiline küsimus?
Kindlasti on tegu semantikaga, kuid see ei ole “ainult semantika”. Eriti poliitilistes ja diplomaatilistes ringkondades, kus iga sõna hoolikalt valitakse: mõned valitakse tahtlikult mitmemõttelised ning mõned näiliselt süütud, kuid olulise tähendusega. Kui Iisrael peaks aktsepteerima 1967. aasta piire läbirääkimiste lähtekohana, oleks sel vähemalt kolm peamist tagajärge. Esiteks, Iisraeli ainuke vahetuskaup läbirääkimistel on territoorium. Valemi järgi ”maa rahu eest”(mis on juba läbi kukkunud). Kui Iisrael nõustub rohelise piiri võtmisega läbirääkimiste aluseks, ei ole tal rohkem enam midagi pakkuda. Kõigis ülejäänud küsimustes, nagu põgenikud, veeressursid, Jeruusalemm, juutide riigi aktsepteerimine PO poolt, demilitariseerimine jms ei ole PO-l kompromissidest midagi võita. Seega, kui nad praegu keelduvad kompromissidest, siis võib vaid kujutleda, mis juhtub edaspidi.
Teiseks, rohelise piiri aktsepteerimisel läbirääkimiste lähtekohana on tõsine psühholoogiline mõju, millest omakorda tulenevad moraalsed ja praktilised tagajärjed – eriti rahvusvahelise kogukonna silmis. See õõnestab juutide kohalolu kõnealuse piiri taha jäävatel territooriumitel ning juutide kontrolli nende territooriumite üle. See annab sõnumi, et Iisraelil nõudmised nimetatud piirkonna suhtes ei ole õigustatud. Siis vajaks iga ruutsentimeetri omandamine, mida Iisraeli riik sellest piirist teisele poole jäävast maast nõuab, heakskiitu PO poolt. Praegu toimib see vastupidi ning Iisrael otsustab, kui palju maad riik on valmis loovutama. Iisraeli kontrolli territooriumite üle selles piirkonnas nähakse tulevikus PO poolse järeleandmise ja suuremeelsusena. Ostustamisel, et roheline piir sobib läbirääkimiste aluseks, kaotab Iisrael oma vetoõiguse selle territooriumi suhtes.
Kolmandaks, selle aktsepteerimisel on tohutu mõju Jeruusalemma küsimusele. Roheline piir jagab Jeruusalemma kaheks osaks. Iisrael õõnestaks oma nõudmisi Ida-Jeruusalemma, kaasa arvatud Templimäe, Läänemüüri ja Vanalinna suhtes. See on Iisraeli seadustega vastuolus, sest Ida-Jeruusalemm on annekteeritud ning kuulub suveräänse Iisraeli riigi territooriumile. Seda ei saa lihtsalt niisama ära anda.
Copyright 2011 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
