Iisraeli peaminister loodab veenda 30-50 riiki hääletama Palestiina riigi loomise vastu septembrikuus toimuval ÜRO peassamblee kogunemisel. Itaalia, Saksamaa, Holland ja USA on juba väljendanud vastuseisu sellele ideele. Praegu üritab Netanyahu võita riikide “moraalse vähemuse” toetust. Ligi 110 riiki on juba tunnustanud Palestiina riiki ning Palestiina Omavalitsus loodab septembris toimuval hääletamisel saada 150 riigi toetuse.
Kommentaar:
Näib, et arvud: 150 (või isegi 110) 30 vastu toetavad nii ülekaalukalt Palestiina riigi loomist, et see küsimus on juba lahendatud. Ent nii see ei ole. Mõni võib väita, et ÜRO ei mängi selles protsessis mingit rolli. ÜRO veebilehe andmeil ei ole sel organisatsioonil ”mingit voli riigi ega valitsuse tunnustamiseks... Seda saavad toetada või takistada ainult teised riigid ja valitsused”.
Lisaks saavad ÜRO liikmeks astuda ainult riigid ning see toimub alles siis, kui Julgeolekunõukogu on taotlusele heakskiidu andnud. Siis jõuab küsimus Peassambleesse, kus see peab saama kahe kolmandiku toetuse. Palestiina Omavalitsus teab, et USA tõenäoliselt paneks ettepanekule Julgeolekunõukogus veto, ning üritab reegleid rikkudes minna kõigepealt Peaassambleesse ning saada seal toetus. See muudaks USA jaoks keeruliseks taotluse vetostamise Julgeolekunõukogus.
ÜRO-s toimuval hääletamisel, ei Peassamblees ega Julgeolekunõukogus, ei ole siduvat õiguslikku jõudu. Asjatundjad võivad selle suhtes eriarvamusel olla ning väita, et ÜRO resolutsioonid on teatud juhtumitel omanud siduvat jõudu, näiteks resolutsioon 181, mis oli aluseks Iisraeli riigi loomisele. Ent Iisraeli legitiimsus ei põhine mitte sellel resolutsioonil, vaid 1920. aastal San Remos tehtud otsusel ning faktil, et teised riigid seda riiki pärast asutamist tunnustasid. Peassamblee resolutsioon on vaid soovitus ning ei ole siduv. Ka 1947. aastal ei nõustunud araablased resolutsiooniga 181, seega ei saa seda pretsedendiks nimetada.
Milleks siis hääletamine ÜRO-s? See on, nagu Netanyahu ütles, võitlus moraalse vähemuse pärast, mis tähendab peamiselt lääneriikide hääli. Igal resolutsioonil, mis ei saa nende demokraatiate toetust, puudub moraalne legitiimsus. Et riikluse tagajaks on üksikud riigid, osutuvad kõige olulisemaks kahepoolsed suhted.
Kui ÜRO Julgeolekunõukogu peaks Palestiina Omavalitsuse taotlust toetama ning see saab Peaassambleel kahe kolmandiku toetuse, siis olukord muutub. ÜRO-l siiski ei ole voli riigi tunnustamiseks, kuid loogiliselt järgneks hääletamisele Palestiina riigi kahepoolne tunnustamine ÜRO liikmesriikide poolt.
Kaks tähelepanekut selles kontekstis: 1) USA ja EL on rahuprotsessi palju panustanud: aega, pingutusi, prestiizi ja raha. Nad ei kipu seda käest laskma. Peale selle ei ole nad huvitatud vastaseisust ÜRO-s moslemimaailmaga, mis üksmeelselt toetab Palestiina riigi taotlust. Seetõttu võib eelseisvatel kuudel oodata närvilist diplomaatilist tegevust ning suurt survet Iisraelile, et ta nõustuks a) võtma läbirääkimiste aluseks 1967. aasta piire; b) peatama täielikult asunduste ehitamise; ning c) Jeruusalemma jagamise põhimõttega. 2) Praegu näib, et moraalne vähemus on Palestiina riigi vastu. Küsimus on selles, mis juhtub septembris, kui Palestiina Omavalitsuse ühepoolne taotlus riigi loomiseks läbi kukub.
Copyright 2011 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
