Erdogan on Türgit juhtinud 2002. aastast alates ning on tüürinud riiki üha islamistlikumale teele. Enne Erdogani võimuletulekut Iisraeli ja Türgi vahel valitsenud soojad suhted on nüüd tugevasti jahenenud. Neis suhetes tekkis aasta tagasi kriis, sest Türgi paneb kogu vastutuse Mavi Marmara pardal toimunu eest Iisraelile ning nõuab siiani Iisraelilt ametlikku vabandamist. Iisrael on muidugi kindlalt keeldunud seda tegemast. Türgi on hakanud üha enam eelistama idapoolseid liitlasi, nagu Süüria ja Iraan, ning see on viinud suhete jahenemisele ka Euroopa ja USA-ga.
Rea asjatundjate ja teadaannete andmeil on Erdogan haaramas enda kätte võimu sõjaväe, kohtusüsteemi ja meedia üle ning kohtleb karmilt neid, kes tema poliitikale vastu seisavad. Mitmeid ajakirjanikke ja intellektuaale on väljamõeldud süüdistuste alusel vahistatud ning mitmed meediakanalid on olnud sunnitud töö lõpetama ülisuurte trahvide tõttu maksude ebakorrapärase tasumise eest. Türgi, mis ei ole kunagi olnud küps demokraatia, näib demokraatiast veelgi enam kaugenevat.
Liibanonis aga moodustati sel nädalal uus valitsus, mida juhib sunni moslemist miljardär Najib Mikati. Valitsuse kolmekümnest ministritoolist kuulub 19 terroriorganisatsioonile Hizb´Allah ja selle liitlastele. Valitsus peab saama parlamendilt heakskiidu, kuid ka viimases kuulub Hizb´Allah´le ja selle liitlastele enamus. Opositsioonis olev rühmitus, mida juhib mõrvatud endise peaministri Rafik Hariri poeg Saad Hariri, nimetas uut valitsust ”Hizb´Allah valitsuseks”, millele ta lubas parlamendis vastu seista.
Egiptuses on islamipartei Moslemite Vennaskond moodustanud koalitsiooni riigi vanima liberaalse parteiga Wafd. See on üllatav käik, sest need parteid on kaua aega olnud vastasseisus. ”Nüüd, kui see koalitsioon on moodustatud, hakkab see dikteerima valimiste tulemust,” ütles Moslemite Vennaskonna liige Essam El-Erian.
Ning lõpuks, Juudeas ja Samaarias (Läänekaldal) ja Gazas loovad Fatah ja Hamas ühisvalitsust. Vaatamata optimistlikele arvamustele, et järgmisel teisipäeval lepitakse kokku uue peaministri valikus, võib ette tulla veel mitmeid takistusi. Fakt on aga see, et Palestiina Omavalitsus võtab nüüd otsesõnu terroriorganisatsiooniks nimetatud Hamasi oma valitsusse.
Kommentaar:
Lisaks ülalöeldule leiab Süürias ja Jordaanias aest sündmusi, mis väga otseselt mõjutavad Iisraeli. Enamus kommentaatoreid arvab, et president Bashar Assad peab üsna pea tagasi astuma. Sellele järgnevaid sündmusi ei oska praegu keegi hästi ette ennustada. Kas Süürias hakkab toimuma praegusest veelgi suurem verevalamine, sest sunniitide enamus üritaks tõenäoliselt valitsevale alaviitide vähemusele kätte maksta? Kas Iraan ja Hizb´Allah asuvad täie jõuga Assadi positsiooni ja oma liitu Süüriaga päästma? Assadi režiim oli üpris sekulaarne, kuid nii sunniitide valitsemisel kui ka Iraani mõju tugevnemisel peaks see muutuma.
Selles mõttes valitseb Jordaanias sarnane olukord: üsna sekulaarne valitseja ja üha religioossem rahvas. Kuningas Abdullah viib praegu ellu reforme, mis tõotavad rahvale rohkem võimu anda. Moslemite Vennaskond on Jordaanias tugev ning kuningas Abdullah on nende mõju vastu aastaid sõdinud, nii nagu Mubarak Egiptuses. Rahvale suurema võimu andmisel kasvab tõenäoliselt ka Moslemite Vennaskonna mõju. Saab näha, kui suur toetus Moslemite Vennaskonnal Jordaania rahva hulgas on. Teiseks ei ole teada, kuidas mõjutab rahvale suurema võimu andmine suhteid Iisraeliga, sest 75% jordaanlastest on palestiina araablased. Kas nad on huvitatud rahuleppe säilitamisest?
Türgis kõnelevad Erdogani liitlaste valik (Iraan, Süüria, Hamas) ja tema süüdistuste lemmiksihtmärk (Iisrael) väga selgelt tema poliitilistest seisukohtadest. Liibanonis valiti riiki valitsema selgelt islamistlik partei, ja terroriorganisatsioon. Ning Egiptuses kõrvaldab tugevaim islamistlik partei, millel on suur toetus rahva hulgas, opositsiooni endale kasulike koalitsioone moodustades. Ent kui kaua suudavad liberaalid ja islamistid koostööd teha?
Võib ka väita, et kui islamism on rahva tahe, siis peaksime austama demokraatlikke reegleid, mis neid võimule toovad. Probleem on selles, et islamism ise ei austa demokraatlikke reegleid. Praegu ei ole eriti palju paiku, kus valitseb islamism (oma erinevates vormides), kuid Iraan, Saudi Araabia, Sudaan ja Gaza ei ole küll tuntud demokraatlike reeglite ja väärtuste austamise poolest. Demokraatia ei seisne ainult vabades valimistes. See kõneleb ka pluralismist, väljendusvabadusest ja usuvabadusest ning muudest põhilistest inimõigustest. Siiani oleme näinud vaid sellist islamismi, mis neid õigusi põlgab.
Teine probleem islamismi tugevnemise puhul Lähis-Idas on see, et see ideoloogia jagab maailma, ka poliitiliselt, “sõjakojaks” ja “rahukojaks”. Taoline jagamine ei ole ainult religioosse tähendusega. Sel on suur mõju sündmuste keskele jääva Iisraeli jaoks, kuid see mõjutab suhteid ka teiste mittemoslemiriikidega. Ebakindlatel aegadel, nagu praegu, näib tõepoolest peaministri poolt rumalusena anda ära muistse kodumaa juurde kuuluvaid maid, mis on olulised ka juutide riigi kaitsmiseks.
Copyright 2011 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
