Iisraeli televisiooni populaarses väitlussaates “Poliitika”, mida juhib Oded Schachar, kõneldi möödunud teisipäeva õhtul Iisraeli “järgmisest sõjast”. Saates tõstatati küsimus, kas Iisrael on valmis sõjaks, kus kodanikud tõenäoliselt satuvad tugeva raketitule alla. Teise Liibanoni sõja ajal 2006. aastal oli kodanikukaitse korraldamata, poliitikud ja sõjaväe juhtkond ei määratlenud selgeid eesmärke ning kõhklesid otsuste langetamisel. Reservväelased jäid sõjaväelaagrites sageli kimpu vananenud ja mittetöötava varustusega.

Schachar oli kutsunud saatesse teema üle arutlema sõjaväekindrali, riikliku julgeolekunõuniku, rabi ja kaks eksperti. Kas rahva usaldus poliitikute ja sõjaväe juhtide vastu oli taastunud? Kas sõjaväe treenimiseks ja varustamiseks ning tsiviilelanike ettevalmistamiseks oli astutud vajalikke samme?

Mõningatele lahkarvamustele vaatamata leiti üldiselt, et vajalikud õppetunnid olid läbitud ning Iisrael on praegu sõjaks palju paremini valmistunud kui 2006. aastal. Ühe sõjaväebaasi aruandest oli näha, et uus süsteem tagab uue ja toimiva varustuse jagamise reservväelastele ning nende valmisoleku sõjaks 24 tunni jooksul alates kutse saamisest. Alates 2006. aastast on igal aastal viidud läbi üleriigilisi õppusi tsiviilelanikele, et treenida neid sõja puhkemise korral õigesti tegutsema. Hiljutises arvamusuuringus küsitletuist 85 % uskus, et Iisraeli kaitsevägi võidaks praegu sõja Hizb´Allah vastu. Rahva usaldus poliitilise juhtkonna suhtes on aga madalam: 62 % arvas, et nad teeksid õigeid otsuseid.

Riikliku Julgeolekukomitee endine juht Uzi Dayan ütles, et usaldus Iisraeli kaitseväe ja poliitilisejuhtkonna vastu kasvab siis, kui nähakse valmisolekut sõja võitmiseks. Dayani arvates kukuti selles läbi nii teises Liibanoni sõjas kui ka Gaza sõjas. Iisraeli rahvas on valmis kaotusi kandma, kui sel on teatud eesmärk.

Kommentaar:
Maailmas on vähe riike, kus taolise televäitluse läbiviimine oleks võimalik ja asjakohane. Esiteks sellepärast, et suuremas osas riikidest ei ole sõjaohtu. Ent riigid, mis on sõjas, või kus võib tõesti puhkeda sõda, on enamasti diktaatorlikud riigid, kus ei saa avalikult arutleda sõjaväe valmisoleku üle või anda hinnanguid poliitilisele juhtkonnale. Ning paljudes riikides, kus sõda on reaalsus, toimub see teatud geograafiliselt piiratud alal. Iisraeli territoorium on aga niivõrd väike, et kaasaegsete rakettide abil on võimaliik rünnata kõiki selle piirkondi.

Tõstetud teema ei ole Iisraelis uus. Naabrite agressiivsuse tõttu on iisraellased pidanud juba riigi algusest peale elama teadmisega, et ”järgmine sõda” on kindel. Iisraelis arutletakse selle teema ümber muljetavaldavalt rahulikult, tugevalt ja kainelt. Kuigi inimesed on erinevad ning ka arvamustes on erinevusi, pole üldiselt hüsteeriat ega paanikat. Ei ole allaandmise tunnet, ning kindlasti ei ole sõjaõhutamist. Tuntakse muret, sügavat ja siirast muret, hinna pärast, mis tuleb maksta inimelude ja kannatuste näol. Valitseb kõigutamatu hoiak: ”Me ei lähe mitte kuhugi. See on meie kodu. Me oleme siin õigusega.”

Iisrael on arvatavasti ainuke riik maailmas, kus on tõsine sõjaoht (võib isegi öelda, et seal on sõda) ja kus jätkuvalt toimib demokraatia. Nii iisraellased ise kui ka kõik teised võivad väidelda riigi juhtidega, neile hinnanguid anda, neid kritiseerida ja nende vastu protestida. See lisab Iisraelile tugevust, sest on võimalik kuulda ja kaaluda erinevaid arvamusi. Samal ajal muudab see Iisraeli haavatavamaks kriitika suhtes, sest praktiliselt kõik tuuakse päevavalgele. Kuna teave on kergesti kättesaadav, on Iisraeli võimalik kritiseerida rohkem kui mõnda teist riiki. Iisraeli ideoloogilised vaenlased teavad, kuidas seda teavet Iisraeli haavamiseks maksimaalselt ära kasutada. Sageli valivad nad hoolikalt, millist osa teabest avaldada ja mida välja jätta.

On inimesi, kes püüavad kättesaadava teabe abil näidata, et Iisrael on sõdaarmastav riik. Nad süüdistavad Iisraeli sõdade algatamises. Need inimesed ei ole iial osanud end asetada Iisraeli ema, venna ja õe rolli, kes on kaotanud oma lähedase. Peale selle ei ole taoline inimene iial mõistnud demokraatia toimimist. Demokraatia ei otsusta sõja alustamise kasuks muidu, kui ei ole muud valikut või kui ohustatakse riigi olemasolu. Miks? Sest demokraatia puhul, mis tähendab “rahva võimu”, on rahvas (demos) see, kes peab maksma henna sõja eest.

Alati, kui iisraellased räägivad “järgmisest sõjast”, on õhus tunda igavest valu ja kurbust. Valu mineviku ja võimalike tulevaste kaotuste pärast. Kurbust, sest väitluse tagaplaanil on küsimus, mida alati ei välja ei öelda: miks? Miks me peame jälle sõdima? Miks nad meid nii väga vihkavad? Miks ei võiks nad meid aktsepteerida? Iisraellased soovivad rahu, kuid mitte oma olemasolu arvelt.

Copyright 2011 Word of Life Israel.