Ühe Iisraeli ametniku andmeil on peaminister Netanyahu valmis aktsepteerima “1967. aasta piiride" aluseksvõtmist läbirääkimistel. Edasi lepitakse kokku maade vahetamise osas kuni 1949. aasta relvarahu piirideni, mida nimetatakse ka “roheliseks piiriks”. Ametniku sõnul seadis Netanyahu nende piiride aktsepteerimise eeltingimuseks Palestiina Omavalitsuse kinnituse, et läbirääkimiste lõppeesmärgiks on kaks riiki: palestiinlaste ja juutide riik.

Selle algatuse taga on Kvartett (USA, EL, ÜRO ja Venemaa), mis otsib teid läbirääkimiste jätkamiseks. Loodetakse, et Netayahu nõustumine 1967. aasta piiridega toob Palestiina Omavalitsuse läbirääkimiste laua äärde tagasi. Sellega püüab Kvartett ära hoida ühepoolsete sammude tegemise Palestiina Omavalitsuse poolt, mis kavatseb septembris taotleda Palestiina riigi tunnustamist ÜROs. Ametniku väitel ei ole Iisrael 1967. aasta piiridega nõus, kuid tunnustab seda rahvusvahelise kogukonna seisukohana.

Algatus põhineb oletatavasti president Obama kahel kõnel, mille ta pidas Netanyahu kevadise külaskäigu ajal Washingtonis. Obama välisministeeriumis peetud kõnele, milles ta viitas 1967. aasta piiridele ja maadevahetusele, reageeris Netanyahu valitsus valjuhäälse protestiga. Ameerika presidendi kõne mõned päevad hiljem toimunud AIPACi kongressil oli Iisraeli suhtes sõbralikum ning sellega näis ta korrigeerivat oma eelmist kõnet. Ühe USA ametniku sõnul on praeguse ettepaneku aluseks siiski mõlemad kõned.

Kommentaar:
Kui Iisraeli ametnikul on õigus ning Netanyahu on 1967. aasta piiride lähtekohaks võtmisega nõustunud, võib see osutuda suurimaks veaks, mida praegune Iisraeli peaminister siiani on teinud. Maikuus reageeris Iisraeli peaminister Obama ideele raevukalt. Seda nähti olulise muudatusena USA poliitikas ning Bushi 2004. aasta kirjaga vastuolus olevana. Obama ei viidanud oma kõnes “kohapealsele reaalsusele” (mis on asunduste koodnimetus); Iisraeli sõjalisest kohalolekule Jordani jõe orus; ning ei nõudnud Palestiina Omavalitsuselt Iisraeli tunnustamist juutide riigina ega loobumist põgenikele tagasipöördumise õiguse nõudmisest.

Iisraeli nõustumine kirjeldatud kõnega tähendab seda, et Netanyahu vajab tulevikus Palestiina Omavalitsuse nõusolekut iga ruutmeetri säilitamiseks teisel pool “rohelist piiri”. Teisisõnu, Netanyahu jätab Palestiina Omavalitsusele õiguse otsustada tulevikus kõigi juutide asunduste saatuse üle, sealhulgas Hebroni, Peeteli, Siilo, Maale Adumimi ja Gush Etzioni üle. Isegi juutide kohalolu Ida-Jeruusalemmas nõuaks Palestiina Omavalitsuse heakskiitu. Selline on väljendi “kokkuleppimine maadevahetuse osas” sisuline tähendus.

Kui Palestiina Omavalitsus ei kavatse tunnustada juutide suveräänsust Ida-Jeruusalemmas (kellelgi ei ole illusioone, et nad seda teevad), muutub Jeruusalemm lahtiseks haavaks, mis takistab rahuleppe sõlmimist. Sel juhul viiakse probleem taas kannatamatu rahvusvahelise kogukonna ette ning Iisraeli sunnitakse komromisse tegema. Euroopa Liit on juba pikemat aega selgelt pooldanud Jeruusalemma jagamist ning on raske leida riiki, mis täna ühemõtteliselt toetaks ühendatud ning juutide kontrolli alla jäävat Jeruusalemma.

Netanyahu väidetavaks eesmärgiks on Palestiina Omavalitsuselt tagatise saamine, et läbirääkimiste eesmärgiks on kaks riiki: palestiinlaste ja juutide riik. Hämmastav, kui mitmeid kordi on Iisraeli poliitikud nõustunud tegema tohutuid järeleandmisi millegi eest, mida nad peaksid ilma selletagi saama. Kuni Iisraeli pole juutide riigina tunnustatud, ei ole Iisraelil ka absoluutselt mingit alust läbirääkimiste pidamiseks. 1990-ndate alguses sõlmitud Oslo leppe kohaselt lubas Iisrael tunnustada PVO-d tingimusel, et Arafat muudab PVO põhikirja ning tunnustab Iisraeli riiki. Sellist muudatust pole legaalsel kujul iialgi tehtud ning "moderaatne" Palestiina Omavalitsuse juhtkond keeldub siiamaani kõnealusest tunnustamisest.

Netanyahu näib olevat valmis tunnustamise eest, mis peaks olema enesestmõistetav, veelkord tohutut hinda maksma. Võib vaid kujutleda, millist tohutut rahvusvahelist survet peaministrile avaldatakse, kui ta taolisel ebaloogilisel viisil käitub. Sest Netanyahu ei ole rumal.

Võib ju väita, et Netanyahu nõustub 1967. aasta piiridest lähtumisega vaid sellepärast, et Palestiina Omavalitsus ei kavatse iial juutide riiki tunnustada. Ent see on asjakohatu. Olles põhimõtteliselt nõus oma poliitikalt nii põhjalikult muutma, nihutab Iisrael mõõdupuid veelgi enam oma õuele. Ning rahvusvaheline kogukond ei lase neid iial tagasi nihutada. Kui Netanyahu tõesti kavatseb esitatud sõnastusega nõustuda, annab ta sellega palestiina araablastele vetoõiguse territooriumi üle, kus juudi rahvas sündis. See tähendab, et Iisrael annab oma ajalooliselt tähtsa piirkonna vabatahtlikult ära.

Copyright 2011 Word of Life Israel.