Protesti juhtidega, kellest paljud on üliõpilased ja ashkenazi taustaga keskklassi töötajad, on tänaseks liitunud ametiühingute juhid, poliitikud, professorid ja ajakirjanikud. Nad on oma tegevuskava laiendanud ning on otsustanud protestida ka üldise hinnataseme vastu, nõuda tasuta haridust, odavamat ühistransporti, maksude alandamist, sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamist, tervishoiuteenuste ja sotsiaalteenuste parandamist. Ootamatult tugevasti laienenud toetuse, aga ka juhtkonna korrastamatuse ja killustatuse tõttu on tekkinud olukord, kus protestijad võitlevad omavahel nõudmiste määratlemise pärast.
Kaks päeva tagasi pidasid protestijate juhid nõu Iisraeli ülikoolide majandusekspertidega, valmistudes kohtuma probleemidele lahenduste leidmiseks peaminister Netanyahu kokkukutsutud meeskonnaga. Pärast nõupidamist näivad protestijad aga olevat loobunud Netanyahu meeskonnaga kohtumise ideest, sest nad arvavad, et ta ei ole muudatustest tõeliselt huvitatud ning arutlused kujuneksid mõttetuteks jutuajamisteks.
Netanyahu valitsus esialgu eiras protestijaid, kuid nüüd näib esile tõstetud probleemidesse tõsiselt suhtuvat. Professor Manuel Trajtenberg, kelle Netanyahu määras juhtima ekspertide kogu, mis esitab soovitused meetmete võtmiseks, leiab, et neid proteste tuleb kasutada tõeliste muudatuste tegemiseks. Väites, et on võtnud selle oma südameasjaks, ütles ta: “Me peame kuulama vastaspoolt ja suhtlema nendega. Sotsiaalne tundlikkus ei tohiks olla vaid loosung, vaid peaks ekspertide rühma liikmeid iseloomustama.”
Mitmed parempoolsete vaadetega kommentaatorid Iisraelis süüdistavad protestijaid selles, et nad kasutavad üürihindade kriisi vasakpoolse poliitika edendamiseks ära. Selgub, et ligi 80 % erinevatel meeleavaldustel kõnelenud isikutest on vasakpoolsete, koguni äärmuslikult vasakpoolsete vaadetega parteide ja organisatsioonide tuntud aktivistid. Kirjanik Amos Oz, kes on ammune vasakpoolsete esindaja, kirjutas Haaretzis, et protestijate põhieesmärk on valitsuse kukutamine. Ta nimetas kolme valdkonda, milles tuleks sotsiaalne õiglus jalule seada. Tuleks lõpetada asundustesse investeerimine ning äärmusortodokside yeshivade rahaline toetamine. Samuti tuleb teha lõpp jõukate magnaatide keskklassi arvelt rikastumisele.
Kommentaar:
Vaatamata riigis isegi majandussurutise aastatel toimunud majanduskasvule on suur osa Iisraeli ühiskonnast tõepoolest majandusraskustes. Kodu soetamine läheb Iisraelis maksma 132 keskmist palka (ilma maksudeta), USAs vastavalt 60 keskmist palka. Eluasemete hinnad on 2007. aastaga võrreldes tõusnud 60 %, toidukaupade hinnad 16 % ning kütuse hind 19 %. Keskmine iisraellane kogeb kuu lõpus rahalisi raskusi ning paljud tulevad toime vaid laenude või säästude abil. Iisraeli 10. telekanali arvamusuuringu andmeil toetab meeleavaldusi ka 85 % Likudi liikmetest. See annab alust väiteks, et protestijatele elavad kaasa ka paremtsentristid. Netanyahul on vaja kerkinud probleemidele vastused leida. Inimesed peavad võitlema igapäevaeluga toimetulemiseks ning ükski demokraatlik ühiskond ei saa hästi toimida, kui ei aita kaasa elanike põhivajaduste täitmisele.
Majandust ei saa siiski lahutada poliitikast ja ideoloogiast. Riigieelarve võimaldab kasutada üpriski kindlaid summasid ning selle raha jagamine sõltub poliitilistest eelistustest. Poliitiline aspekt ilmneb väga selgelt Amos Ozi artiklist ning suurem osa telgis elavatest protestijatest on sekulaarsed ja vasakpoolsusele kalduvad. Nad peavad asunduste poliitikat ülimalt jälestusväärseks ning maailma Iisraelivastasuse põhjuseks, religioossetel põhjustel teostatavaks “okupatsiooniks”.
Vasakpoolsetel ei ole õnnestunud asundusi rahuleppe sõlmimise või Iisraeli ühepoolse väljatõmbumise teel laiali saata. Nüüd on nad mõistnud, et võivad saavutada edu majanduskaarti kasutades: eluaseme hankimine Tel Avivis on kallis sellepärast, et Likud eelistab anda raha asundustele. See on moonutatud argument. Võib vaid oletada, kui kõrgeks võiksid eluasemete hinnad tõusta, kui pool miljonit juuti, kes praegu elavad teisel pool “rohelist piiri”, peaksid Iisraeli tunnustatud poolele ümber asuma. Ent veelgi olulisem on see, ja oleme seda korduvalt toonitanud, et juutide kohalolu nende ajaloolisel kodumaal annab legitiimse aluse ka juutide kohalolule Tel Avivis. Kui juutidel ei lubata elada Hebronis, Peetelis ja Sekemis, siis mis annab neile õiguse Tel Avivis elamiseks? Peale selle ehitati mitmed asundused Iisraeli julgeoleku tõstmise eesmärgil. Need on Iisraeli kaitsestrateegia selgrooks.
Protestijad ei märka ka teisi Iisraeli ees seisvaid majandusprobleeme. Niinimetatud araabia kevad on muutnud julgeolekuseisu ebakindlaks ning Iisraeli kaitsevägi peab tegema täiendavaid kulutusi (kuigi praegu räägitakse kaitseelarve vähendamisest protestijate nõudmiste tõttu). Ülemaailmne Iisraeli boikoteerimise kampaania on vähendanud Iisraeli sissetulekuid. USA ebakindel majandusolukord võib vähendada USA antavaid toetusi ja laenutagatisi. Ka Euroopa Liidu, Israeli suurima ekspordituru, majanduse ebakindel seis võib Iisraeli majandusele negatiivset mõju avaldada. Suuremat plaani nägemata võtavad protestijad asju liiga kergelt.
Rothschildi tänava protestijad seisavad õige asja eest, kuid esitavad utoopilisi nõudmisi. Nõudes viivitamatuid lahendusi oma paljudele probleemidele, kaotavad nad rahvaliikumisena usaldusväärsust ning muutuvad tööriistaks poliitilisele opositsioonile. Protestijad toovad siiski esile tõsiseid probleeme ning väärivad midagi enamat kui osalemist vasakpoolsete ja parempoolsete poliitilises võitluses. Kui tahta protestide jätkamisega Iisraeli ühiskonda paremaks muuta, tuleks need teha võimalikult apoliitilisteks, nii et need tõmbaksid toetajaid nii vasak- kui ka parempoolsete hulgast. Selleks tuleks keskenduda mõnedele kindlatele valdkondadele, milles on võimalik ühistele seisukohtadele jõuda, esitada realistlikke nõudmisi ning lisaks kiiretele meetmetele, mida on võimalik ellu viia, peaksid nad olema valmis töötama pikema tähtajaga lahenduste leidmise kallal. Algatus on hea – olgu seda ka edasine tegevus!
Copyright 2011 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
