Kommentaar:
Palestiina Omavalitsuse välisminister Riyad al-Malki ütles eelmisel nädalal, et Palestiina Omavalitsusel on kavas paluda 20. septembril ÜRO-lt Palestiina suveräänse riigi tunnustamist. Palestiina Omavalitsusest on olnud kuulda ka teistsuguseid hääli, mis väidavad, et see tegu takistab edasiliikumist, kuid Palestiina Omavalitsuse juht Mahmoud Abbas on ilmselt otsustanud igal juhul tegutseda. Iisrael on hoiatanud kohutavate tagajärgede eest juhul, kui Palestiina Omavalitsus oma riigi tunnustamise taotlusega lõpuni läheb, ning Netanyahu on korduvalt kutsunud läbirääkimiste laua taha tagasi pöörduma, kuid tulemusteta.

Palestiina riigi teema on mõistatuslik. Toetus sellisele riigile on kogu maailmas kasvamas, kuid see näib olevat vastuolus tegeliku olukorraga piirkonnas. Kui täna peetakse vastuseisu taolisele riigile äärmuslikuks seisukohaks, siis see ei ole alati nii olnud. Poliitika dramaatiline muutumine eeldab mõjuvaid põhjuseid. Ent kõige sagedasemad põhjused, miks täna Palestiina riigi loomist toetatakse, ei selgita eriti hästi lääneriikide poliitikas esinevaid muudatusi. Selle küsimuse valgustamiseks esitame lühiülevaate ajaloost.

Kui araablased 1947. aastal ÜRO ettepaneku araabia riigi loomiseks tagasi lükkasid, haihtus taolise riigi idee õhku. Nii moslemiriikide kui ka lääneriikide jaoks muutus taolise riigi loomise idee ebaoluliseks ja mittevajalikuks. Jordaania poolt okupeeritud Läänekaldal (Juudea ja Samaaria) elavad araablased võtsid rõõmuga vastu Jordaania passid. Keegi ei mõlenud Palestiina riigist.

Hüppame kiiresti 1970ndatesse: peamiselt araabia riikide soovimatuse tõttu võtta omaks Briti mandaatpiirkonnast põgenenud araablastest vendi tekkis uus identiteet – palestiina araablased. Yassir Arafat ja PVO kuulutasid end nende esindajaks ning õhutasid üles terrorikampaania, mis tõi päevakorda uue araabia riigi teema. Nüüd nimetati see Palestiina riigiks. See siht oli vastuoluline, sest PVO peaeesmärk ei olnud riigi loomine, vaid ühe riigi – juutide oma – hävitamine.

1970ndatel kohtas Palestiina araabia riigi idee lääneriikides siiski tugevat vastuseisu, mõned moslemiriigid aga asusid seda poliitilistel põhjustel toetama. USA endine president Jimmy Carter on täna üks Palestiina riigi innukamaid toetajaid, kuid 1978. aasta 1. mail New York Postile antud intervjuus ütles president: “Püsiv lahendus Lähis-Idas saavutatakse ilma Palestiina riigita Läänekaldal.” President Ronald Reagan ütles oma 1982. aasta 1. septembri pöördumises rahvastele: “Mulle on saanud selgeks, et rahu ei ole võimalik saavutada ilma neil territooriumitel (Gazas ja Läänekaldal) iseseisva Palestiina riigi loomise läbi…”

Isegi Euroopa üheksa kõige mõjukama riigi 1980. aasta Veneetsia deklaratsioonis ei mainitud Palestiina riigi loomist, seda vaatamata äärmiselt soosivale hoiakule araablaste suhtes ning terroriorganisatsiooni PVO tunnustamisele. Deklaratsioon rääkis ainult “enesemääramisest”. Palestiina riigi idee oli niivõrd vastuoluline, et isegi 1993. aasta Oslo leping ei kasutanud neid sõnu. Võib arvata, et lepingu autorid siiski pidasid seda oma eesmärgiks.

Pärast Oslo lepingu kokkuvarisemist Camp Davidis 2000. aastal ja sellele järgnenud terrorikampaaniat aktsepteeris president George W. Bush ootamatult oma 2002. aasta juunis peetud Roosiaia kõnes kahe-riigi-lahendust. Ta oli esimene USA president, kes seda tegi. Sellest ajast muutus Palestiina riigi idee poliitiliselt korrektseks. Täna toetavad arvatavasti kõik maailma riigid taolise riigi loomist, kuid mõned neist küsivad, kuidas ja millal.

Millistel põhjustel toetatakse täna Palestiina riiki? Selle pooldajate sõnul on taolise riigi loomise põhjused moraalsed. Nad osutavad põgenike probleemile ning rahvaste enesemääramise õigusele. Ent kuidas erineb praegune olukord 1970ndate ja 1980ndate omast? Teine sagedasti mainitud põhjus on ”okupatsioon”. Väidetakse, et äärmiselt ebamoraalse ja jõhkra okupeerimise tõttu Iisraeli poolt tuleb Palestiina riiki ilmtingimata toetada. Käesolev artikkel ei väida, et Iisrael on täiuslik, kuid nagu oleme varasemates Iisraeliraportites kirjutanud, on Iisraeli sõjaväes kehtestatud moraalinormid, mida võib auga mistahes teise sõjaväe omaga võrrelda.

Jõhkrast okupatsioonist kõnelev propaganda on muutunud mõjuvaks argumendiks, sest inimesi, kes erinevatel põhjustel kahtlevad Palestiina riigi idees, kujutatakse sageli agressiooni toetajatena ja moraalse õiglustundeta inimesteks. See ei ole muidugi tõsi, kuid ometi on see osutunud tõhusaks vastaste vaigistamise mooduseks. Kellelegi ei meeldi, kui teda kujutatakse ebahumaansena.

Võib oletada, et Palestiina riigi toetamine sõltub ootustest, et see riik annab panuse rahu ja stabiilsuse saavutamisele piirkonnas. Seda taotletakse ÜRO resolutsioonidega 242 ja 338, mis on aluseks konflikti rahumeelsele lahendamisele. Ent palestiina araablaste suhtumist juutide riiki on iseloomustanud järeleandmatu vastuseis. See on väljendunud aastakümnete lõikes erinevatel viisidel sõltuvalt saadaval olevatest vahenditest. Muu hulgas on kasutatud terrorismi, majanduslikke boikotte, diplomaatilist survet, laimupropagandat, delegitimiseerimist, ajaloo ümberkirjutamist.

Kõige selle eesmärk oli algusest peale, ning on võimatu hoiduda järeldamast, et on ka praegu, Iisraeli hävitamine. Selle tõendamiseks võib esitada hulgaliselt tsitaate ja näiteid tegevustest, kuid piisab Fatah välissuhete koordinaatori Nabil Shaathi tsiteerimisest. Ta väitis kõigepealt, et PO ei pea kahte riiki kahe rahva jaoks vastuvõetavaks, ning jätkas: “Nad võivad kirjeldada Iisraeli kui riiki kahe rahva jaoks, kuid see saab olema riik ühe rahva jaoks.” See kolm nädalat tagasi tehtud avaldus näitab, et Palestiina Omavalitsuse eesmärgiks põgenikele Iisraeli tagasipöördumise õiguse nõudmisel on juutide riigi hävitamine. See on hävitamine demograafiliselt teel.

Iisrael on silmitsi sellega, et maailm ootab, tegelikult nõuab, iisraellastelt rahu sõlmimist osapoolega, kes ei tunnusta nende õigust olemasoluks; hävitab nende kultuuripärandit; kirjeldab neid verejanuliste koletistena; eitab nende ajalugu; õpetab lastele, et juutide tapmine viib neid paradiisi; aplodeerib neile, kel on õnnestunud juute tappa; õhutab kogu maailma neid majanduslikult, akadeemiliselt, kultuuriliselt ja poliitiliselt boikoteerima; ning ähvardab neid kas demograafilisel teel või relvade abil hävitada. Ja seda nimetab maailm “rahupartneriks”.

Nähes, kuidas näiliselt intelligentsed inimesed kogu maailmas selliselt käituvad, meenub vana nali: “Tuli põleb, kuid kedagi ei ole kodus.” See tähendab, et tegu ei ole mõistliku käitumisega. Keegi näib kõigest hingest soovivat Palestiina riigi loomist mistahes hinnaga.

Me ei taha väita, et palestiina araablastel ei ole lahendamist vajavaid probleeme. Vaesus, töötus, haridus, tervishoiuteenused, liikumisvõimalused on kõik valdkonnad, millega tuleks tegelda. Ent neid küsimusi saab ja tuleks lahendada ka ilma riiki loomata. Asjad on läinud paremuse poole, kuid loetletud probleemide lahendamisele aitaks oluliselt kaasa väline kontroll Palestiina Omavalitsuse varakambritesse voolavate suurte summade üle.

Ülaltoodu põhjal oleks õiglane väita, et Palestiina riigi loomine täna ei oleks õigluse, moraali ja humanismi võit. See ei ole ka Lähis-Ida konflikti lahendamisele viiv samm. Vastupidi, juhtide puhul, kes jagavad Nabil Saathi ülalkirjeldatud arvamust, tagaks Palestiina riigi loomine tõenäoliselt konflikti jätkumise. See premeeriks Palestiina Omavalitsuse jätkuvalt vastuvõetamatut käitumist, kiidaks heaks Iisraeli tümitamise ning tallaks jalge alla rahvusvahelise õiguse põhimõtted. Lühidalt öeldes, Septembris ÜROs Palestiina riigi poolt hääletamine tähendab hääle andmist jõhkrutsevale käitumisele.

Copyright 2011 Word of Life Israel.