Netanyahu ütles tehingu kaitseks: “Röövitud sõduri, või kodaniku, tagasitoomise soovi ja Iisraeli kodanikele julgeoleku tagamise vajaduse vahele on sisse kodeeritud vastuolu. Peaministrina on mul kohustus mõlemat teha… Ma ei taha varjata, et see on äärmiselt keeruline otsus. Tunnen terroriohvrite peredele kaasa.”
Läbirääkimisi peeti Egiptuse ja Saksamaa toetusel Kairos ja võib-olla ka Berliinis. Viimased üksikasjad pandi paika Netanyahu ja Egiptuse luureameti vahelises telefonivestluses. Iisraeli luureameti Shin Beti juht Yoram Cohen kiitis tehingu heaks. Tema eelkäija Meir Dagan oli oma ametiajal kindlalt kokkuleppe sõlmimise vastu, kuid väidetavasti on Hamas oma nõudmisi viimaste läbirääkimiste käigus vähendanud.
Kokkulepe näeb ette 1027-st terroristist neljakümne saatmist välismaale, ülejaanud lähevad Gazasse või Juudeasse ja Samaariasse (Läänekaldale). Kuus Iisraeli araablast naasevad Ida-Jeruusalemma. Vangide vabastamine toimub kahes etapis. Esimeses etapis vabastatakse Shalit ja 450 terroristi. Et terroriohvrite perekonnad esitavad tõenäoliselt Ülemkohtusse kaebuse terroristide vabastamise vastu, pikendavad juriidilised toimingud kogu protsessi mõne päeva võrra.
Kommentaar:
See on suur rõõmupäev, aga ka väga kurb päev. Nimetatud paradoks väljendub järgmises nähtuses: Iisraeli otsus paneb terroristid juubeldama, Iisraeli otsus rõõmustab Iisraeli vaenlasi ja tapjaid. See annab põhjust tagasivaateks.
Pärast kokkuleppe sõlmimise teatavakssaamist läksid Hamasi liikmed Gaza tänavatele püssidega õhku tulistama. Nüüd korraldavad nad suuri rõõmupidusid. Hamasi Damaskuses elav juht Khaled Mashal tõotas, et vabastatud asuvad taas võitlema (võitluseks nimetab ta terrorismi). Tema ametivend Gazas Ismail Haniyeh väitis, et tegu on suure ajaloolise võiduga.
Mida nad siis tähistavad? Nad tähistavad Hamasi poolt Juudeas ja Samaarias toime pandud terrorioperatsioonide juhi Ibrahim Hamedi vabastamist. Hamed vastutab üheksakümne iisraellase tapmise eest. Tema juhtimisel pandi 2002. aasta märtsis toime 11 inimest tapnud pommiplahvatus kohvikus Café Moment, sama aasta juunis 9 inimest tapnud pommiplahvatus Heebrea Ülikoolis; 2001. aastal 11 inimest tapnud pommiplahvatus Jeruusalemma Siioni väljakul ja terve rida muid rünnakuid. Nad tähistavad Ahlam Tamimi vabastamist. Tamimi vedas enesetaputerroristi, kes 2001. aasta augustis pani toime 15 inimest tapnud plahvatuse Jaffa tänava Sbarro pitsabaaris. Nad tähistavad Amna Muna vabastamist. See noor naine meelitas 16-aastase Ophir Rachumi Ramallahsse, kus tema kaks sõpra tapsid nooruki 28 lasuga. Sellised on Hamasi kangelased.
Vabastatavad terroristid vastutavad ühtekokku 599 inimese tapmise eest ning tuhandete (nende hulgas paljude eluks ajaks) sandistamise ja vigastamise eest. Neist terroristidest 280 on mõrtsukad, 450 on seotud eriti ohtlike rünnakutega, ülejäänud on seotud rünnakutega, mida Iisrael peab vähem ohtlikeks, nagu näiteks kividega loopimine. Kaks nädalat tagasi lõppes üks taoline “vähem ohtlik” rünnak Asher Palmeri ja tema kaheaastase poja Jonathani surmaga.
Sellepärast tekitab vahetustehingu kergekäeline käsitlemine maailma pressiagentuuride poolt kõhedust. BBC ei nimeta, järgides oma alusetut poliitikat, neid isikuid “terroristideks”, vaid ”Palestiina võitlejateks”. Associated Press väidab, et neid on süüdistatud sõjategevuses. Keegi ei kirjuta sügavast traumast, mida Iisrael nende mõrtsukate vabastamisel kogeb. Kui kõik kulgeb tavapärast rada pidi, siis mõne päeva pärast näitab rahvusvaheline meedia rõõmsaid ja liigutavaid pilte oma perede juurde naasvatest inimestest, ning päevast, mil nad kodust lahkudes läksid oma tapmisülesannet täitma, ei kõnelda ühtki sõna.
Muretsema paneb samuti asjaolu, et rahvusvahelises meedias puudub arutelu selle üle, et selliste vangide vabastamisega õõnestatakse kohtusüsteemi. Nende terroristide üle mõisteti kohut seaduste alusel. Nende kriminaalne tegevus on tõendatav. Kui nad nüüd vabaks lastakse, siis seatakse õiguspärase karistamise põhimõte küsimärgi alla. Iisraeli motiivid on seejuures mõistetavad, kuid miks maailm seda vaikides heaks kiidab?
Seda ei oleks vaja olnud, kui rahvusvaheline kogukond oleks varem otsustavalt tegutsenud. Kui riik riigi järel alustab suhtlemist Hamasiga, pidades selle terroriorganisatsiooni tegevust õiguspäraseks, ning samal ajal organisatsiooni tegevus, võib isegi öelda, et selle olemus, kujutab endast vaieldamatut rahvusvahelise õiguse rikkumist, siis miks peaks nad oma meetodeid muutma? Kui ÜRO ei ole valmis Hamasi sundima rahvusvahelisi seadusi täitma, ning inimõiguste eest võitlevad organisatsioonid nagu Human Rights Watch ja Amnesty International seda probleemi eiravad, siis kuidas saab oodata mingeid muutusi? Rahvusvahelise toetuse puudumise tõttu tegi Netanyahu seda, mida õigeks pidas. Maailm ei ole täiuslik ning mõnikord on vaja teha kompromisse, kuid see ei kõnele demokraatliku maailma võidust!
Suurem osa kommentaatoritest arvab üksmeelselt, et see tehing tugevdab Hamasi ja nõrgestab Fatah´d. Arvatavasti on neil õigus. Hamasi populaarsus tänavatel kasvab ja nende terrorivõrgustik tugevneb. Pikemas perspektiivis ei ole sel Iisraeli jaoks tähtsust. Nii Hamas kui ka Fatah on kuulutanud oma eesmärgiks juutide riigi hävitamise, erinevad on vaid meetodid. Hamas eelistab terrorismi ning Fatah hetkel diplomaatiat. Iisrael õpib mõlemaga toime tulema.
Iisraellased peaksid rõõmustama koos Shaliti perekonnaga. Vaatamata traumale, mida mõrvarite vabastamine põhjustab ja mida see tulevikus endaga kaasa võib tuua, näitab tehing, kui hinnaliseks see ühiskond ühe sõduri elu peab. Nüüd on vaja keskenduda tulevikule. Kasutades Ben Gurioni sõnu: Iisrael peaks võitlema terrorismiga nii, nagu tehingut ei oleks, ning rakendama tehingut nii, nagu terrorismi ei oleks. Selle küsimuse suhtes on loomulikult erinevaid arvamusi. Kõige olulisem on siiski vaadata tulevikku ning teha, mis võimalik, õiguslikul rindel, diplomaatilisel rindel, luurevaldkonnas, kaitseväes, ja muid vahendeid kasutades, et takistada Hamasil oma lubaduse täitmist röövida veel rohkem iisraellasi.
Copyright 2011 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
