Üks vabastatud terrorist Yehy Al-Sinwar, kes eeldatavasti hakkab kuuluma Hamasi tippjuhtide hulka, kutsus kõigi terroriorganisatsioone üles koostama plaani ülejäänud vangide võimalikult kiireks vabastamiseks, seda “kõigi vajalike vahenditega”. Reas Hamasi ja Fatah uudistekanalites rõhutati sama ideed, mida väljendas Al-Quds TV veebilehel dr Mustafa Yousef Al-Liddawi: “Hüvasti Shalit ja teretulemast uuele vangile sinu asemel”.
Kommentaar:
Pole erilist põhjust kahelda, et Shaliti vabastamistehing on lisanud erinevatele terroriorganisatsioonidele ajendeid uute Iisraeli sõdurite röövimiseks. Kuigi suurem osa Iisraeli elanikest toetas praegu Netanyahu otsust, millega astuti üle kõigist varasematest punastest piiridest, ei ole Iisraeli ühiskond ilmselt valmis uueks samalaadseks tehinguks. Terrorirünnakute põhjustatud haavad on liiga sügavad ja liiga reaalsed ning mõrtsukate vabastamise tagajärjed liiga tõsised, et neist teist korda üle saaks vaadata.
Sellepärast valmistatakse Knessetis ette seaduseelnõu, millega piiratakse terroristide arvu, keda valitsus tulevikus võimalike tehingute sõlmimisel vabastada saab. On tehtud ettepanek määrata surma põhjustavate terrorirünnakute läbiviijatele surmanuhtlus, kuid see tõenäoliselt läbi ei lähe. Need meetmed terroriorganisatsioone ilmselt ei hirmuta, kuid need peegeldavad Iisraeli ühiskonna seisukohta, et taolised tehingud on vastuvõetamatud. Seega teevad terroriorganisatsioonid vea, kui usuvad, et Shaliti tehing muutub tulevaste kokkulepete standardiks.
Kuidas saab Iisrael siis tagada röövitud sõdurite vabastamise tulevikus? See ei saa olla lihtne, kuid selle ülesande lahendamine oleks olnud palju lihtsam, kui läänemaailm, selle meedia, selle inimõiguste eest võitlevad organisatsioonid ja poliitilised juhid oleksid võtnud kindla ja kompromissitu terrorismivastase (kaasa arvatud Iisraeli vastu suunatud terrorismi vastase) seisukoha.
Suur osa meediaväljaannetest tervitas tehingut kui suurt saavutust. Terroristide tagasipöördumist kirjeldati liigutavate väljenditega, anti sõna peredele, kes olid aastaid ja aastakümneid oma lähedasi oodanud. Kasutati enamasti fakte – kirjeldusi. Just selles ongi probleem! Miks ei esitatud kriitilisi küsimusi? Miks eirati fakti, et üks vabastatu, Ahlam Tamimi ei näidanud kahetsust, vaid naeratas kuuldes, et Sbarro pommiplahvatuses, mille toimepanekus ta kaassüüdlane oli, hukkus kaheksa last? Ning miks näidati mõrtsukate tagasipöördumist ilma kommentaaride ja kriitilise analüüsita?
Selle tagajärjed on kohutavad! Palestiina araablastele annab see sõnumi, et kuigi meie (lääne meedia) ei pruugi teie meetoditega nõustuda, me siiski mõistame teid. See kannab sõnumit, et te ei pea kartma hukkamõistu, ega mingeid vastumeetmeid lääneriikide poolt. Lõppkokkuvõttes suurendab see uute röövimiste ohtu.
Hamas ei ole ebamäärase struktuuriga Al Qaida. Hamasi saab mõjutada nii diplomaatiliste kui ka poliitiliste vahenditega. Neile kuulub kindel territoorium, neil on olemas juhtkond ning selged sissetulekuallikad ja varustuskanalid. Samal ajal vastutavad nad 1,4 miljonilise elanikkonna eest. Kui selle organisatsiooni terroriideoloogiat ühiselt hukka mõista ning näidata samal ajal poliitilisi muskleid, saaks Hamasi veenda teatud valdkondades kompromisse tegema. Kui seda oleks juba tehtud, liiguks Ramallah ja Gaza tänavatel täna vähem terroriste, ning Jeruusalemma tänavad oleksid märksa turvalisemad.
Ent praegu näib, et Iisrael peab toetuma ennetavatele meetmetele, õpetama sõduritele, kuidas hoiduda röövimisest, ning kui peaks juhtuma kõige hullem, siis tuleb riigil sõdurite vabastamisel toetuda luure- ja sõjalistele operatsioonidele. Sellepärast, et oma sõdurite tagasitoomine on miski, millega Iisrael kompromisse teha ei kavatse.
Copyright 2011 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
