Gilad Shaliti tagasipöördumine Iisraeli sundis rahva teisipäeval oma tegevusi kõrvale jätma, et jälgida pidevat otseülekannet Giladi teekonnast Gaza piirilt läbi Egiptuse kuni Iisraeli piirini, edasi Tel Nofi sõjaväebaasi, kus talle tehti meditsiiniline läbivaatus ning toimus kohtumine peaministri ja loomulikult ka perega, ning lõpuks läkitamist helikopteriga kodukülla Mitzpe Hilasse Põhja-Iisraelis. Sealsed pidustused, kus oli näha Iisraeli lippe ning kuulda laulu, hüüdeid ja shofaripuhumist, meenutasid Iseseisvuspäeva. 1941 päeva kestnud ootamine oli lõpule jõudnud.
Ent erinevalt Iseseisvuspäevast oli rahva hulgas ka teistsuguseid, kainemaid, isegi valusamaid meeleolusid, mida väljendati mitmetes intervjuudes. Sadade massimõrvarite vabastamisega oli raske nõustuda. Ka Giladi isa Noam Shalit mainis seda pärast koos pojaga kojujõudmist: “Meil oli samuti selle tehinguga raske nõustuda. Ma olin Ülemkohtus, kus ma nägin raske kaotuse üle elanud perekondi. Tunneme neile kaasa. Tunneme valu selle hinna pärast, mida nad Giladi vabaduse eest pidid maksma.”
Kommentaar:
Shaliti vabastamistehingu puhul väljendasid mitmed lääneriikide kommentaatorid lootust, et Iisraeli ja Hamasi vaheline dialoog (mida nad tegelikult otseselt ei pidanud, vaid ainult läbi vahendajate) võib edendada rahu selles piirkonnas. Taoline seisukoht võib näida kas võhikliku või äärmiselt naiivsena. Ent kumbki neist, ei võhiklikkus ega ka naiivsus ei ole õnnistuseks!
Esiteks, Hamasi ajendas Iisraeliga kõnelusi pidama ainult terroristide vabastamine selleks, et nad jätkaksid ”vastupanu” (loe ”terrorismi”) või motiveeriksid teisi seda tegema. Pole juhuslik, et nii Haniyeh kui ka Abbas nimetasid neid “mujahedin”ideks – pühadeks sõjameesteks. Teiseks, Hamasi olemasolu eesmärk on võitlus Iisraeli vastu. Rahuläbirääkimistesse astumiseks peaks see organisatsioon tegema läbi põhjaliku muutuse. Selle islamistlikku ideoloogiat arvesse võttes on see aga äärmiselt ebatõenäoline.
Kolmandaks, sõlmitud tehing lisas Hamasile tugevasti populaarsust, sest vangide vabastamist peetakse paelstiina araablaste tänavatel tippküsimuseks. Tehingu proportsioonid (tuhat ühe vastu) võivad kihutada terroriorganisatsioone uusi sõdureid röövima. Seega andis tehing rahu edendamise asemel tõenäoliselt hoopis uut hoogu äärmuslusele. Ütlus: “terrorismile järeleandmine toob kaasa terrorismi kasvu” ei ole lihtsalt ütlus. See põhineb kogemusel.
Ning viimane tähelepanek: viimaste päevade sündmused on süvendanud lõhet Fatah ja Hamasi vahel, sest Hamasi osalusel sõlmitud tehinguga vabastati väga vähe Fatah terroriste. Kui mõned peavad konflikti lahenduseks ühtse Palestiina riigi loomist, siis nüüd jääb see riik kaugemaks unistuseks kui enne tehingut. Mahmoud Abbas'i hiljutistele ütlustele põhinedes on Palestiina riik on pigem tagatis konflikti jätkumisele, mitte samm rahu suunas. Seega võib Hamasi ja Fatah vaheline lõhe tegelikult rahu edendada sellega, et takistab vaenuliku riigi teket.
Copyright 2011 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
