Pärast seda, kui Tuneesias pool aastat tagasi algas „araabia kevad“, on üle Lähis-Ida levinud protestilained, rahutused, kodusõjad ja mõttetud tapatööd. See protsess ei ole siiani peatunud ning eriti Süürias, kus president Bashar Assad meeleavaldusi raudse rusika abil lõpetada üritab, maksavad elanikud kõrget hinda ja iga nädal hukkub inimesi.

Liibüas kaotas möödunud nädalal võimu ja koguni elu Lähis-Idas kõige pikemat aega võimul olnud diktaator Mohammar Gaddafi. Ta langes mässuliste jõhkra kättemaksu tõttu. Rahvusliku Üleminekunõukogu juhi Mustafa Abdel Jalili võiduteade kuulutas nelikümmend kaks aastat kestnud türannia lõppemisest. Kolmekümne päevaga asutatakse üleminekuvalitsus ning 240 päeva jooksul valitakse rahvuskogu, mille ülesandeks on põhiseaduse koostamine. Eeldatakse, et nüüd käivituvad demokraatlikud protsessid.

Tuneesias, kus niinimetatud araabia kevade algatas üks meeleheitel köögiviljakaupmees, on demokraatlikud protsessid juba kaugemale arenenud ning sel nädalal toimusid esimesed valimised. Islamistlik partei Ennhada on kasvanud suurimaks parteiks ning kindlustas endale umbes nelikümmend kohta uues parlamendis, mis asub nüüd põhiseadust koostama.

Mubaraki järgses Egiptuses on moslemid kopti kristlaste aladel metsistunud. Märatsevad rahvaulgad on tapnud sadu ja vigastanud paljusid kristlasi. Sõjavägi on olnud toimuvale passiivseks tunnistajaks või isegi kaasaaitajaks. On röövitud kristlastest naisi ja sunnitud abielluma moslemitest meestega, on piinatud munki, kirikuid ja kloostreid on rüüstatud ja põlema pandud, kopte on ahistatud tänavatel ja koolides. Märtsikuust saadik on riigist põgenenud 100 000 koptikristlast. Kristlaste tagakiusu ja nende väljarändamist esineb palju ka teistes piirkondades, nagu Iraagis, Liibanonis ja Palestiina Omavalitsuses. Paljud on meeleheitel ja sooviksid põgeneda, kuid ei saa seda teha majanduslikel või mingitel muudel põhjustel.

Kommentaar:
“Araabia kevade” tulemused hakkavad nüüd selginema ning need ei ole julgustavad. Vastupidiselt Obama optimistlikele ootustele Lähis-Ida demokratiseerumise suhtes, on seal kasvamas islami võim. Islamism teatavasti ei sobi kokku demokraatlike väärtustega, on vaenulik lääneriikide ja Iisraeli suhtes. Edasi esitame lühiülevaate mõnedes võtmeriikides hetkel valitsevast olukorrast.

Tõelise demokraatia väljavaated Liibüas ei ole paljutõotavad. Vaatame näiteks sellist isikut, nagu Abdel Hakim Belhaj. Belhaj on tuntud islamist, kes on seotud Al-Qaidaga. Alates 1988. aastast on ta võidelnud Afganistanis esialgu Nõukogude Liidu ja hiljem ameeriklaste vastu. CIA koguni arreteeris ta 2004. aastal. Hiljem andis CIA ta üle Gaddafile. Viimase konflikti käigus võitles ta koos ameeriklastega Liibüa diktaatori vastu. Murettekitav on asjaolu, et mitte Belhaj ei vahetanud pooli.

Kogu Gaddafi-vastase kampaania ajal keeldus Belhaj allutamast oma suurt omakaitseväge Rahvusliku Üleminekunõukogu juhtimisele. Teda on siiski võimalik mõista, kui võtta arvesse suurt killustatust Liibüa ühiskonnas, kus on palju vaenujalal olevaid klanne ja suguharusid, kes on nüüd hambuni relvastatud Gaddafi ladudest pärit kaasaegsete relvadega. On suur oht, et selles naftarikkas riigis võib tekkida tugev võimuvõitlus ja puhkeda isegi kodusõda. Islamistid on seejuures sõjaliselt tugevad.

Gaddafi surma järel pidas Rahvusliku Üleminekunõukogu juht Abdel Jalil võidukõne, milles ta ütles, et riigi seaduste põhialuseks võetakse sharia (moslemite ususeadus), ning ühtki shariaga vastuolus olevat seadust ei lubata kehtestada. See tähendab sisuliselt islamiriigi kehtestamist. Taolises riigis seadustatakse kõigi eelduste kohaselt polügaamia, muutub tavaliseks jäsemete äralõikamine pisikuritegude eest, piiratakse oluliselt naiste õigusi, piiratakse sõnavabadust ning usuvahetamist hakatakse karistama surmanuhtlusega. Vaevalt saab seda kõike demokraatiaks nimetada.

Sama võib öelda Tuneesia kohta. Seda riiki on peetud araabia riikide hulgas kõige ilmalikumaks, kuid Ennhada on islamistlik partei. Selle juht Rachid Ghannouchi on juba öelnud, et uue põhiseaduse aluseks on sharia. Kui ”sekulaarne” Tuneesia muutub islamistlikuks, siis on loogiline oletada, et seda teevad ka religioossemad riigid.

Iraagist on USA valmis lahkuma ning Iraan valmistub sinna sisenema. Iraan juba sekkub Iraagi poliitikasse ning toetab seal omakaitset, kasutades selleks enamuses olevaid shiia-moslemeid. Iraan, olles mitmes mõttes islamiriigi mudeliks, üritab saada oma haarmesse ka sellised riigid nagu Bahrein ja Jeemen. Kui see mullade režiim peaks omandama tuumarelva, kasvaks tema mõjuvõim oluliselt.

Türgis tegeleb peaminister Erdogani islamistlik partei usinasti demokraatia kaotamise ja oma võimu tugevdamisega. Meedias ja sõjaväes esile astunud poliitilised vastased on vangi pandud ning kohtunike ametissemääramine sõltub üha rohkem valitsevast parteist. Türgi on juba murdnud liidu Iisraeliga ning on kaugenemas Euroopast. Erdogani juhitav Türgi on eeskujuks Ennhada parteile Tuneesias.

Liibanonis kontrollib valitsust islamistlik partei Hizb´Allah, samasugune on Gazas Hamas. Süürias on raske ennustada, mis võib juhtuda pärast Assadi režiimi langemist, kuid ka seal on islamistid kindlalt kanda kinnitanud. Kokkuvõttes ei ole põhjust kahelda, et “araabia kevad” on oluliselt tugevdanud poliitilise islami mõju Lähis-Idas.

Võib õigustatult küsida, et kui inimesed otsustavad valimistel hääletada islamipartei poolt, siis miks nad ei võiks seda teha? Kas see pole mitte rahva tahe, mille teostumise poole me püüdleme? Probleemiks on sellega kaasnev enamuse türannia, ning vähemuste, nagu kristlaste ja juutide, tagakiusamine ja inimõiguste rikkumised, millega ei saa nõustuda. Selle nimetamine demokraatiaks on silmakirjalik. Vabad valimised on ainult üks osa demokraatiast.

Iisrael on Lähis-Ida ainuke demokraatia. Rahvaste pere ei ole seda piisavalt hästi mõistnud ega hinnanud. Ebaõiglase kriitika, isoleerimise ja õõnestamise asemel tuleks juutide riiki esile tõsta kui demokraatia mudelit Lähis-idas. Iisrael võiks olla teadmiste, kogemuste ja oskuste allikas, mis ekspordiks demokraatiat naaberriikidesse. Araablaste juhid võiksid tulla Iisraeli riigiasustuste, parlamendi, valimissüsteemi, majandusssüsteemi ja õigussüsteemi toimimist vaatama ja neist õppima. Miks kõlab see utoopiliselt?

Copyright 2011 Word of Life Israel.