Teisipäeva õhtul toimus Begini keskuses konverents, kus teadlased ja poliitikud esitasid oma arvamusi ligi seitsekümmend aastat tagasi kirjutatud artikli kohta. Selle artikli pealkirjaga “Raudne müür” kirjutas kunagi sionistide mõjukas juht Vladimir Zeev Jabotinsky. Kõnelejate hulgas olid endine kaitseminister Moshe Arens ja praegune strateegiaminister Moshe Yaalon. Mõlemad rõhutasid Jabotinsky artikli tähendust praeguses olukorras ning selle tähtsust suhete jaoks kogu araabiamaailmaga ning eriliselt Palestiina Omavalitsusega.

Jabotinsky esitab oma artiklis realistliku käsitluse konfliktist araablastega, mis tol ajal oli alles kujunemisjärgus. Jabotinsky kirjutas, et selles piirkonnas elab tulevikus alati kaks rahvust (juudid ja araablased), kuid juute ei tohiks petta kujutlusega, et araablased nõustuvad juutide sisserändega meelsasti. Ta ütleb: “Meie kreedo, nagu lugeja võib märgata, on täiesti rahumeelne. Ent hoopis teine asi on küsida, kas meie rahumeelseid eesmärke on võimalik saavutada rahumeelsete vahenditega. See ei sõltu meie suhetest araablastega, vaid ainult araablaste suhtumisest sionismi.”

Jabotinsky sõnul on lapsik arvata, et majanduslik kasu, mida araablastele toob maa ülesehitamine juutide poolt, paneb neid sionistide programmiga nõustuma. Artikli põhituumaks on seisukoht, et araablased seisavad sionismile vastu niikaua, kuni säilib viimne lootuskiir, et neil õnnestub ära hoida Palestiina muutumine Iisraelimaaks. Jabotinsky kirjutab, et sionistlik programm saab jätkuda ainult siis, kui seda kaitseb ”raudne müür”, millest araablased läbi tungida ei saa. Vabatahtlikuks rahuleppe sõlmimiseks araablastega ei ole lähimas tulevikus mingit lootust ning ainsaks lahenduseks on võimas juutide riik, mida araablased peavad murdmatuks.

Konverents toimus samal päeval kui Iisraeli sõjaväe ülemjuhataja Benny Gantz ütles, et Iisrael peab pidevate raketirünnakute lõpetamiseks viima Gazas läbi suure operatsiooni. “Lõpuks tuleb meil raketirünnakute peatamiseks minna ulatuslikumale rünnakule Gazas. Me ei saa lasta vägivallal Gazas jätkuda,” olevat ta öelnud. Taolise mõtteavaldusega esines ta kinnisel koosolekul, kuid üks kohalviibinud isikutest lekitas selle pressi. Sama allika sõnul ütles Gantz, et Iisrael ei lase end tõmmata uude vastasseisu, vaid algatab selle ning seega määrab selle raamistiku.

Kommentaar:
Jabotinsky kuulus raudse müüri artikkel esitab negatiivse prognoosi konflikti arenemisele. Arvamus, et araablased ei kavatse iial nõustuda juutide kohaloluga piirkonnas, ning et juudid saavad oma riigi kaitsmisel toetuda ainult oma sõjalisele jõule, ei ole julgustav. Kõnealuse artikli kirjutamise ajal võitles Jabotinsky juutide sionistlike juhtide hulgas valitseva suundumusega anda järgi araablaste ja brittide survele. Aasta hiljem, 1924, katkestas ta suhted peamise sionistliku organisatsiooniga ning asutas Revisjonistliku partei, mis pooldas jäigemat poliitikat nii araablaste kui ka brittide suhtes ja mille sionistlikud liikmed ei olnud valmis taganema oma nõudmistest. Tema seisukohti ei jaganud suurimad juhid, nagu Chaim Weitzmann ja hiljem ka David Ben Gurion.

Kuidas seostub see tänapäevaga? Vastus on lihtne: sellega, et Jabotinskyl oli õigus! Kui muuta veidi artikli sõnastust, võiks arvata, et see on kirjutatud täna. Araablased ei ole iial nõustunud sionismiga ning konflikt jätkub seetõttu tänaseni. Tolle aja intellektuaalide eliidile tema kirjutis ei meeldinud, veel vähem tahavad nad seda täna kuulda. See on vastuolus praeguse ”valgustatud” seisukohaga, et kõiki probleeme on võimalik lahendada lihtsalt maha istudes ja neid arutades. Ent fakt, et Jabotinskyl oli õigus, lisab tema seisukohale usaldusväärsust. Tema ennustused on osutunud tõeks juba seitsmekümne aasta vältel. Kas see ei õigusta nendega arvestamist veel tänagi?

Gantzi kommentaarid Gaza kohta peegeldavad sarnast maailmavaadet. Iisrael ei saa piirduda sellega, et reageerib araablaste algatustele ja rünnakutele, vaid peab hakkama sündmusi kontrollima. Iisrael peab määrama mängureeglid – mida juutide riik lubab ja mida ei luba. Nad peavad näitama sellist tugevust, mis ründajad kontrolli all hoiab. Kui Iisrael ainult sündmustele reageerib, siis seda ei juhtu – Iisrael peab protsessi algatama ja juhtima. See ei ole populaarne seisukoht ning pälvib palju kriitikat. See näib siiski olevat ainus tee rahuolukorra saavutamiseks piirkonnas.

Jabotinsky teab, et tema seisukohtade õigluses on võimalik kahelda ning ütles oma artikli lõpetuseks: “Kui keegi esineb vastuväitega, et minu seisukoht on ebamoraalne, siis vastan: see ei ole tõsi; sionism kas on moraalne ja õiglane või on ebamoraalne ja ebaõiglane. See on aga küsimus, millele oleksime pidanud vastama enne sionistiks hakkamist. Tegelikult oleme sellele küsimusele vastuse juba leidnud, ning see on jaatav. Me peame sionismi moraalseks ja õiglaseks. Kui see on moraalne ja õiglane, siis tuleb õiglus jalule seada, ning pole tähtis, kas Joosep või Simon või Ivan või Ahmet on sellega nõus või mitte." Jabotinsky on väga otsekohene ning toetub brutaalsele ja ebamugavale realismile ja külmale loogikale.

Kompromiss ei ole alati vale. See võib näidata, et külma loogika taga on inimlikkus. Ent kompromissi aluseks peab olema kaine hinnang olukorrale. Jabotinsky artiklis on midagi, mis tänastel Iisraeli juhtidel puudub: realistlik vaade olukorrale, ning usk sionistliku eesmärgi õiglusesse. Mõlemad on Iisraeli jaoks täna olulised!

Copyright 2011 Word of Life Israel.