Iisraeli Knesset on viimaste nädalate jooksul mitmete seaduseelnõude käsitlemisel tekkinud vaidluste tõttu olnud suure tähelepanu all. Suurema osa seaduseelnõude esitajaks olid peaminister Netayahu koalitsiooni kuuluvad Knesseti liikmed (mitte ilmtingimata tema toetusel). Opositsioon on algatusi tugevati kritiseerinud. Viimastega samal meelel on suurem osa Iisraeli pressist ning teatud küsimusi on ajalehtedes, raadios ja televisioonis tundide kaupa arutatud, peamiselt muidugi kritiseeritud.

Üks eelnõu, mida praegu läbi vaadatakse, käsitleb ettepanekut piirata rahalist toetust, mida “poliitilistena” määratletavad Iisraeli valitsusvälised organisatsioonid aastas võivad vastu võtta välisriikide valitsustelt, 20 000 seeklile. Teise seaduseelnõu kohaselt tuleks taolisi annetusi maksustada 45 %-lise maksumääraga. Ühe seaduseelnõu eesmärgiks on anda poliitikutele suurem sõnaõigus Ülemkohtu kohtunike ametissemääramisel. See nõuab, et kandidaadid peaksid läbima küsitlemise Knesseti ees. Ning lõpuks on tehtud ettepanek tõsta trahv isiku laimamise eest 50 000 seeklilt 300 000 seeklile, kusjuures laimatud isik ei pea saadud kahju tõestama. Viimase seaduse vastu on uurivad ajakirjanikud, kes korraldasid esmaspäeval Tel Avivis kriisikohtumise, et leida ühist strateegiat takistamaks eelnõu saamist seaduseks.

Opositsiooni juht Tzipi Livni reageeris seaduseelnõudele raevukalt, nagu tavaliselt, ning leidis põhjusi Netayahu valitsuse ründamiseks: “Praegune valitsus üritab kriitikakartusest ja ellujäämissoovist ajendatuna kodanikke vaigistada.” Kainema ja veenvama, kuid sugugi mitte vähem kriitilise seisukohaga esines Tööpartei esindaja Eitan Cabel, kes nimetas seaduseelnõusid rünnakuks demokraatiale, sest need mõjutavad õigussüsteemi, vaba ajakirjandust ja kodanikuühiskonda.

Ka mitmed ministrid ja Knesseti liikmed valitsevast Likudi parteist on ühe või teise seaduseelnõu vastu. Knesseti spiiker Reuven Rivlin kirtiseeris laimamist käsitlevat seaduseelnõu, öeldes: “Sõnavabadust on tabanud seadusandlik rünnak Knesseti poolt… Meedia on selle ära teeninud, kuid seaduseelnõu ei ole tasakaalus ning toob kaasa väiksemate meediaväljaannete sulgemise, samal ajal takistab see ka teistel oma panuse andmist Iisraeli demokraatiasse.” Ka Benny Begin ja Dan Meridor on väljendanud vastuseisu suuremale osale seaduseelnõudest.

Kommentaar:
Iisraellased teavad, kuidas pidada sõda lahinguväljal. Neid on sunnitud seda tegema vähemalt kümme korda oma riigi ajaloos. Ilmselt ei leidu perekonda, mis ei oleks neis lahinguis kaotanud ühte või mitut lähedast inimest. Juudi rahvas on neis rünnakutes siiski ellu jäänud ja vaenlase enamasti minema tõrjunud. Täna on Iisrael silmitsi teistsuguse lahinguga: lahinguga ideede pärast. Kuidas võidelda väidete vastu, mis on ebaõiglased, kallutatud, ebaõiged või veelgi hullem – pooltõed? Kuidas võidelda petlike ja laimavate rünnakutega sinu olemuse ja olemasolu vastu? Taolistele rünnakutele ei saa vastu seista püsside ja pommidega.

Kuigi esitatud seaduseelnõud puudutavad ka puhtalt siseasju, on põhimure rahvusvaheline ja julgeoleku areen. Neid seaduseelnõusid saab õigesti mõista ainult selles laiemas kontekstis. Kindlasti on eelnõude taga ka poliitilised motiivid, ning ülalkirjutatu ei anna täit pilti kõigist selle protsessiga seotud probleemidest, aruteludest, parandusettepanekutest ja poliitilistest manipulatsioonidest.

Ajalooline ja praegune taust siiski aitavad mõista, miks taolisi etepanekuid tehakse. Mõelgem kasvõi sellele, et Knesseti liikmete hulgas on ka araablasi, kes avalikult samastavad end Iisraeli vaenlastega ning tunnevad nende suhtes poolehoidu. Neil on head suhted Hamasi ja Hizb´Allah´ga, mis teatavasti on kuulutanud eesmärgiks Iisraeli hävitamise. Nad osalevad Palestiina Omavalitsuses avalikel tseremooniatel, kus kuulutatakse sõnumit Vahemerest kuni Jordani jõeni ulatuvast Palestiinast. Nad osalesid Gaza abilaevastiku sündmustes ning toetavad Iisraeli sõdurite vastu süüdistuste esitamist rahvusvahelistesse kohtutesse.

Mis puudutab valitsusvälised organisatsioone, siis tuleb arvestada järgmiste faktidega: paljud välismaalt raha saavad Iisraeli valitsusvälised organisatsioonid osalevad kampaanias, mille eesmärk on boikottide ja sanktsioonide ja piirangute kehtestamine Iisraelile. Nad levitavad kallutatud, puudulikku ja ebaõiget teavet Iisraeli oletatava vägivalla kohta palestiina araablaste suhtes. Nende organisatsioonide ettekandeid võetakse Iisraeli päritolu tõttu ”absoluutse tõena”. Teiste riikide valitsused kritiseerivad nende alusel Iisraeli ning kujundavad oma poliitikat juutide suhtes.

Peale selle rahastavad välisriigid, enamasti Euroopa ja eriti Skandinaavia riigid, järjekindlalt Iisraeli valitsusväliseid organisatsioone ning põhimõtteliselt eiravad piirkonna teisi riike. Nende organisatsioonide üle järelvalvet teostava organisatsiooni NGO Monitor andmeil annavad Euroopa riikide valitsused Iisraeli valitsusvälistele organisatsioonidele rohkem raha kui kõigi araabia riikide omadele kokku. Valitsusväliseid organisatsioonid on peamiselt humanitaar- ja demokraatiat toetavad organisatsioonid. Tähelepanek, et ainus demokraatia Lähis-Idas saab nii ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu, peaks andma põhjust järelemõtlemiseks. Kas nende annetuste ajendiks ikka on humanitaar- ja demokraatiat edendavad huvid?

Vastus on ilmselge: teiste riikide valitsustelt raha saavad Iisraeli valitsusvälised organisatsioonid kuuluvad Iisraeli vasakpoolsetele või äärmusvasakpoolsetele. See muidugi selgitab, miks vasakpoolsed parteid seadusettepanekutele nii tugevasti vastu seisavad. On selge, et välisriikide valitsuste peamiseks eesmärgiks ei ole Iisraeli kodanikuühiskonna toetamine, vaid selle ühiskonnaga manipuleerimine, et oma vaateid levitada. Nad võivad muidugi uskuda, et see, mida nad teevad, on Iisraelile parim, kuid kas saavad välisriikide valitsused otsustada, mis on Iisraelile hea? Väide, et need valitsused oleksid vaimustunud, kui iisraellased tuleksid otsustama nende huvide üle, ei ole eriti veenev.

Seaduseelnõu puhul, mis puudutab kohtusüsteemi, tuleb arvestada, et Ülemkohus tegeleb üha sagedamini kohtuliku ülevaatusega – tõlgendab Knesseti poolt heaks kiidetud seadusi nii, et need ei täida enam esialgset eesmärki, või isegi muudab neid. See kohtulik ülevaatus on soosinud rohkem vasakpoolset ideoloogiat ning on rõhutanud pigem “demokraatlikku” kui “juudi” aspekti. Rahva ametlikus määratluses omistatakse mõlematele võrdset kaalu. Seaduseelnõu eesmärk on parandada seda olukorda kohtunike ametissemääramisele kaasarääkimise kaudu.

Kuigi nende seaduseelnõude taga olevat loogikat on lihtsam mõista neid õiges kontekstis vaadeldes, on neist mõnede praeguse sõnastuse juures kindlasti probleeme. Iisraeli ühiskond on niivõrd energiline ja tulvil arvamusi, et kui peakski toimuma tõsine asjalik arutelu, kus ei ole vaidlusi ja kitsaid eesmärke, leiavad iisraellased kindlasti viisi, kuidas tasakaalustada austust oma demokraatlike õiguste suhtes vajadusega kaitsta ja hoida rahvast. Vähesed, kui üldse mõni, demokraatiad on seisnud silmitsi sarnaste probleemidega mis Iisraeli ees seisavad. Seetõttu ei ole kellegi teise tarkusest ja kogemustest õppida. Iisrael ehitab endale teed. Seega peaksime andma neile aega asjade kordaseadmiseks ning olema ettevaatlikud karmi kriitikaga. Teravat enesekriitikat oskavad nad ka ise teha.

Copyright 2011 Word of Life Israel.