Suha sõnu kinnitas üks järgmisel päeval näidatud intervjuu Palestiina Omavalitsuse peamise läbirääkijaga Osle lepete üle Nabil Shaathiga. Ta ütles: “[Arafat] nägi, et esimese intifada kordamisel uues vormis asuksid rahvusvaheline üldsus ja araabiamaad avaldama survet Iisraelile.” Sarnaste kommentaaridega on paljud Palestiina Omavalitsuse ja Hamasi esindajaid juba varemgi esinenud. Arafati julgeolekuteenistuse endine juht Muhammad Dahlan ütles 28. septembril 2010, kümme aastat pärast terrorikampaania algust: ”Arafatil ei olenud puudust võitlejatest. Kui Arafat intifada ajal midagi tahtis, pöördus ta julgeolekuteenistuse poole...”
Ka Palestiina Omavalitsuse juhid on tunnistanud, et lääne meedia ees mõistavad nad terroritegusid hukka, kuid samal ajal ise organiseerivad neid. Fatah peasekretär Liibanonis ütles 6. aprillil 2009: ”Yasser Arafat mõistis tavaliselt märterlusoperatsioone (enesetapurünnakuid) hukka. Ta kasutas selleks karme sõnu, kuid samal ajal on kindlalt teada, et Märter Yasser Arafat oli nende sõjaliste operatsioonide rahastajaks.” Veel üks tsitaat Mohammad Dahlanilt juulist 2009: ”Arafatil oli tavaks päevaajal terrorioperatsioone hukka mõista ning öösiti teha austustväärivamaid tegusid. Sellest ei taha ma pikemalt rääkida.”
Kommentaar:
Arafatil oli üks eesmärk: Iisraeli riigi hävitamine. Mõned arvavad, et ta taotles riiki palestiina araablastele, et ta taotles nende heaolu. Ent see, kuidas ta oma rahvast jõhkralt ära kasutas, abirahade tohutu raiskamine, Palestiina Omavalitsuse korruptsioon, ning oma rahvale terrorismi kasutamise tõttu põhjustatud kannatused näitavad, et alamate heaolu ei olnud talle prioriteediks. Ta ei soovinud luua riiki – ta soovis ühte riiki hävitada.
Mõni võib väita, et Palestiina Omavalitsuse juhtide ülalesitatud väljendused ei ole korrektsed, sest nende eesmärgiks on Arafati pärandi hoidmine, või Fatah näitamine terrorikampaania õhutajana, et kaitsta Fatah positsiooni Hamasi vastu. Kuigi need asjad võivad oma rolli mängida, ei saa eitada, et Arafat on vastutav terrori eest. Taolised motiivid teevad asja veelgi hullemaks: kui vastutus süütute juutide tapmise eest Jeruusalemma tänavatel toob kaasa autasu Ramallah tänavatel, osutab see ühiskonna tugevale moraalsele laostumisele. Ning see ei tõota rahuprotsessile midagi head.
Mis tähtsust sel praegu on? Arafat on juba seitse aastat surnud olnud! See on tähtis ka praegu, sest palestiina araablased peavad Arafati kangelaseks ja eeskujuks. Ta on juht, kelle sarnaseks tahetakse saada ja kellega end võrreldakse. Inimesed külastavad tema hauda ja austavad tema mälestust. Arafati pärand mõjutab tänaseni PO poliitikat.
Mida lääneriikidel sellest õppida on? Esimene õppetund on väga lihtne, kuid poliitiliselt äärmiselt ebakorrektne: kui Iisrael ja PO esitavad vastukäivaid lugusid, tuleks uskuda Iisraeli versiooni. (Praegu tehakse vastupidi). PO on traditsiooniliselt lääneriike petnud ning ei häbene seda. Teine õppetund on sama lihtne: ei tohi tunnustada neid, kes rikuvad kõiki üldtunnustatud reegleid ja põhilisemaid rahvusvahelisi seadusi. Nendele järeldustele jõudmine ei nõua just erilist taipu, seega võib vaid imestada, miks lääneriigid täpselt vastupidi käituvad.
Ning lõpuks, Arafati poolt 2000. aastal algatatud terrorikampaania tagajärjel otsustas Iisrael ehitada turvatara, et takistada enesetapuründajate jõudmist bussidesse ja kohvikutesse. Haagi Rahvusvaheline Kohus tunnistas turvatara ebaseaduslikuks ning Iisraeli hakati “apartheidimüüri” ehitamise pärast poliitiliselt kritiseerima, akadeemilistes ringkondades, meedias ja tänavatel aga kurjuse allikana kujutama. Arafatil ei õnnestunud Iisraeli riiki hävitada, kuid tema absurdne väide, et juutide mõrvamise kampaania algatamisega saavutab ta rahvusvahelist toetust, osutus tõeks. Millal maailm küll mõistusele tuleb?
Copyright 2011 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
