Gingrich, kel on doktorikraad Euroopa kaasaegse ajaloo alal, ei taganenud ka kriitikale järgnenud päeval: “Kas minu väide on faktiliselt korrektne? Jah. Kas see on ajalooline tõde? Jah. Kellelgi peab jätkuma julgust tõe väljaütlemiseks.”
Kommentaar:
Et see teema on põhjustanud palju arutelusid ning on väga oluline, tuleb seda sügavuti analüüsides pikemalt kommenteerida.
Gingrichi väide on tabanud mitte ainult palestiina araablaste, vaid ka lääneriikide poliitiliste ringkondade hella kohta, sest nad peavad palestiina rahva olemasolu kahe-riigi lahenduse aluseks. Seetõttu on teemat viimastel päevadel meedias, blogides ja internetis palju käsitletud.
Vastuseis Gingrichi väitele on ootuspärane. Kahe-riigi lahendus on üles ehitatud eeldusele, et on olemas palestiina rahvas, kellelt on ära võetud nende maa, rahvus ja pühapaigad. Kui sellist rahvust pole kunagi olnud, Palestiina pealinn pole kunagi olnud Jeruusalemmas, pole kunagi olnud Palestiina kuningat, sultanit ega presidenti, pole iial olnud olemas iseloomulikku palestiina kultuuri, pole olnud kindlat Palestiina territooriumi, pole olnud palestiina rahvuslikke luuletajaid, sel pole olnud kuulsusrikast minevikku, siis kahjustab see väide oluliselt ”Palestiina ürituse” õiguspärasust.
Suur osa neist väitlustest on siiski osutunud mõttetuks, sest pooled ei ole mõistete osas kokku leppinud. Näiteks: Mis on rahvas? Mis on rahvus? Mis on riik? Kas need mõisted on eraldiseisvad, identsed või kattuvad? Kuidas saab alguse rahvas, rahvus või riik? Kas see on etniline küsimus, või puudutab see kultuuri ja keelt? Kas see tähendab pikka ajalugu? Kas see on seotud ühise ajalooga? Kas see on poliitiliste otsuste küsimus? Kas see on industrialisreerimise tulemus ning sõltub teatud piirkonna elanike ühistest huvidest? Asjatundjad on selles küsimuses erinevatel arvamustel. Tõenäoline vastus on, et see on kõigi loetletud tegurite kombinatsioon, milles kõigil on erinev osakaal.
Praeguse konteksti puhul tuleb siiski selgitada teatud fakte, mille alusel saaks kujundada seisukohta. Gingrich ütles, et ”palestiinlased” on väljamõeldud rahvas. Ei ole kahtlust, et selles on tal õigus. “Palestiinlased” on üpris hiljutine leiutis, mis ei ole vanem kui sada aastat. Samas võib küsida: kuidas on lugu USA või ameeriklastega? Ameerika Ühendriigid on riik, kus elab palju rahvusi, st etnilisi rühmi. Kas see on kunstlik või loodud konstruktsioon. Võib ka küsida, mis eristab Norrat ja Rootsit? Neil on kindlad riigipiirid, kuid kas nad erinevad etniliselt? Kas pole ka need rahvused, rahvad ja identiteedid väljamõeldud, kuigi see toimus umbes tuhat aastat tagasi.
Identiteedi kujunemine on tegelikult arenguline protsess. See puudutab ka rahvuslikku identiteeti, kuigi see võtab kauem aega kui isikliku identiteedi kujunemine. Peaaegu kõik araabia riigid on viimase sajandi jooksul loodud, need on Euroopa koloniaalriikide rajatud. Näiteks ei olnud 18. sajandil olemas jordaanlasi. Mis puudutab palestiinlasi, siis Briti mandaatpiirkonna ajal nimetati palestiinlasteks kõiki mandaatalal elavaid inimesi, nii juute kui ka palestiinlasi. Sel ajal tugevnes ka konflikt juutide ja araablaste vahel. Seega, kui palestiinlased, nagu me tunneme neid täna, tol ajal eksisteerisid, kuidas võisid britid seda terminoloogiat mõlema rühma kohta kasutada? Tol ajal ei olnud “palestiinlasi” olemas ning piirkonna araablased olid mõiste kasutamisele isegi vastu. Seda peeti eurooplaste ja kolonisaatorite leiutiseks.
Ning miks nägi ÜRO 1947. aasta jagamisplaan ette juutidele ja araablastele riigi loomise, kas need ei oleks pidanud siis olema ”juutide ja palestiinlaste” riigid? Vastus on selge: ”palestiinlasi” ei olnud olemas, olid araablased. Briti mandaatala araablasi ei peetud eraldi rahvusrühmaks, vaid araablasteks. (Araablaste hulgas on samuti erinevaid rahvusrühmi, kuid antud arutlusest võime need kõrvale jätta).
Gringichi avaldusele järgnenud arutelus väideti, et ka Iisrael on kunstlikult loodud riik, st kaasaegne leiutis. Iisraeli riik tõepoolest loodi 1948. aastal (õigemini taasloodi). Ent juudi rahvas ei ole kaasaegne leiutis. Juudid on väga vana rahvas, keda on tuntud tuhandeid aastaid, ükskõik kus nad ka elasid. Nad moodustavad eraldiseisva rühma, mida iseloomustab teatud kultuur, keel ja religioon. Sedasama ei saa öelda “palestiinlaste” kohta.
Kui näiteks keegi oleks küsinud Galileo Galileilt või mõnelt teiselt 17. sajandi alguses elanud inimeselt, mida ta arvab palestiinlastest, ei oleks nad küsimusest aru saanud. Sellist asja ei olnud olemas. Samal ajal oleks võinud küsida, mida ta arvab juutidest, ning tõenäoliselt oleks ta esitanud mingi kindla arvamuse. Sama kehtib mis tahes sajandi kohta ajaloos. Kui aga küsida “araablaste” kohta “palestiinlaste” asemel, oleks vastus teine, sest araablased on olnud olemas sajandeid ning selle iidse rahva hulka kuuluvad ka palestiina araablased.
Rahva ja rahvuse leiutamise aluseks on mitmed tegurid, mille hulgas peamiseks on etniline tegur. Ja kuigi leiutamise küsimuse mõistmine on oluline, on selle leiutamise põhjus ehk olulisemgi. Mis puudutab palestiina araablasi, siis palestiinlaste identiteet on eriliselt seotud 1920. aasta sündmustega, kuid tavainimesed hakkasid seda identiteeti omaks võtma alles Iisraeli riigi loomise ja eriti 1967. aasta Kuuepäevasõja järel.
Selle identiteedi loomise ajendiks oli võitlus sionismi vastu. 1920ndatel aastatel seisnes see võitlus juudi asunike ja juutide omandi ründamises. Pärast 1948. aasta sõda keeldusid araabia riigid vastu võtmast palestiina araablastest põgenikke, et kasutada neid relvana Iisraeli vastu. Palestiina araablaste kannatused viimase 50 aasta jooksul on viinud palestiinlaste identiteedi tekkeni.
Nii et kas “palestiinlased” on väljamõeldud rahvas? Absoluutselt – nii nagu mitmed teised rahvad! Asjakohasem küsimus oleks aga: kas palestiinlaste identiteet on õigustatud? Just see on suure küsimärgi all. “Palestiinlaste” loomise peamine eesmärk oli, ning näib tänaseni olevat, võitlus sionismi vastu, võitlus Iisraeli vastu. (See ei puuduta muidugi kõiki inimesi, kes end palestiinlasteks nimetavad, kuid me räägime palestiina identiteedist kui nähtusest.)
Võttes arvesse juutide iidset päritolu ja kohalolu Iisraelimaal ning võttes arvesse nende hajutatuse ajal sajandeid kestnud kannatusi lihtsalt põhjusel, et nad olid juudi rahvusest, on nende tagasipöördumine iidsele kodumaale õigustatud. Seda tunnistas ka rahvusvaheline kogukond ning juutide riigi rajamine Piibli Iisraeli jõustus rahvusvahelise seadusena 1920. aastal San Remos. Juudid ei ole Iisraelis okupandid ega kolonisaatorid, nad pöörduvad tagasi ainukesse paika, mida nad kunagi tõepoolest on kodumaaks nimetanud. ”Palestiina” rahva leiutamine eesmärgiga takistada juutide tagasipöördumist ei ole seetõttu õigustatud.
Lisaks veel üks oluline tähelepanek: fakt, et palestiinlaste identiteet loodi relvaks Iisraeli vastu, ei tähenda palestiina araablaste isikuõiguste eitamist. Neile kehtivad isiku- ja inimõigused nii nagu piirkonnas elavatele juutidelegi. Iisrael tunnistab seda ning tegutseb vastavalt tunnustatud demokraatlikele normidele. Küsimus on selles, kas palestiina araablastel on õigus riigile? Ülalesitatu seab Palestiina riigi õiguspärasuse suure küsimärgi alla.
Gigrichi avaldusele järgnenud segadus näitab, et palestiina rahva idee ei ole lõpuniarendatud isegi nende inimeste poolt, kes Palestiina riigi loomist toetavad. Selle vastuolulise teema ümber toimub ohtralt poliitilisi manöövreid. Huvitav on see, et kuigi Gingichit ründasid tema väite pärast paljud, õnnestus vaid vähestel asjalike vastuväidetega esineda. Raske on mõista, kuidas selgete ajaloofaktide varjamine ning õigustamata nõudmiste toetamine võiks aidata kaasa ”õiglase ja kestva rahu saavutamisele Lähis-Idas.”
Copyright 2011 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
