Briti suursaadik ÜRO-s Mark Lyall Grant, kes rääkis ka Prantsusmaa, Saksamaa ja Portugali nimel, ütles: “Iisraeli julgeolek ja palestiinlaste õigus omariiklusele ei ole vastandlikud eesmärgid… Kuid neid ei saavutata asunduste ehitamise ning asunike vägivalla jätkumisel.” Lõuna-Aafrika saadik ÜRO-s, Baso Sangqu, pidas asunduste ehitamist peamiseks takistuseks kahe-riigi lahendusele. Iisraeli ÜRO missiooni esindaja Karean Peretz vastas, et "peamiseks rahuprotsessi pidurdajaks on olnud ja jääb palestiinlaste tagasipöördumisõiguse nõudmine ning nende keeldumine Iisraeli tunnustamisest juutide riigina.”
Kommentaar:
ÜRO Julgeolekunõukogus toimus Lähis-Ida teemaline teabetund. Ajal, mil Süüria diktaator tapab iga päev kümneid inimesi, kasutades oma rahva vastu kõige hirmsamat vägivalda, kui Egiptuse sõjavägi väärkasutab demokraatlikuks peetavas Egiptuses võimu, kui Iraan on peaaegu omandamas tuumarelva, kui kogu piirkonnas on pead tõstmas islamistlik fundamentalism, ning kui kristlastele ei ole tagatud peamised inimõigused, eelistab see organisatsioon pöörata tähelepanu juutide kodude ehitamisele.
ÜRO ei ole oma prioriteete õigesti seadnud ning need on vastuolus organisatsiooni harta põhimõtetega seista rahu ja inimõiguste eest. Selle asemel otsustati jahtida Iisraeli valitsust, mis on teinud läbirääkimiste alustamiseks rohkem kui eelmised valitsused. Nii teisipäeval ÜRO-s kui ka meedias on kirjeldatud Iisraeli (väga piiratud) ehitustegevust asundustes läbirääkimiste seiskumise põhjusena. ÜRO ametlikul veebilehel on kirjas: ”Otsesed kõnelused seiskusid möödunud aasta septembris, sest Iisrael keeldus pikendamast asunduste tegevuse külmutamist.” Associated Press kirjutas: “Iisraeli-Palestiina rahukõnelused varisesid kokku juba paar nädalat pärast nende taasalustamist 2010. aasta septembris, sest Iisrael lõpetas 10 kuud kestnud moratooriumi ehitustöödele asundustes.”
Need on lausvaled! Palestiina Omavalitsuse juht Mahmoud Abbas oli enne 2010. aasta septembrit juba terve aasta keeldunud läbirääkimistest ning asunduste ehitamise külmutamise eesmärk oli Abbasi tagasitoomine läbirääkimiste laua taha. See oli enneolematu samm Iisraeli valitsuse poolt ning Netanyahu maksis selle eest poliitilises mõttes kõrget hinda. Lisaks sellele toimus ehitustegevus eelnevate läbirääkimiste vältel pidevalt – see ei olnud kunagi takistuseks.
Abbas kasutas ehitustöid ettekäändena läbirääkimistest loobumiseks, sest ta teadis, et Netanyahu valitsus ei anna talle iial seda, mida ta tahaks. See tähendab, et Iisraeli rahvas, kes Netanyahu valitsuse valis, ei annaks Abbasile seda, mida ta tahaks. Rahvusvahelisel areenil kujutatakse Netanyahut sageli kangekaelse ja kompromissituna. Ent Netanyahu tegevuse üle otsustab Iisraeli rahvas. Ning nemad ei usu, et Abbasi nõudmised on mõistlikud.
Mis aga paneb muidu nii intelligentseid inimesi, nagu ajakirjanikke, ÜRO saadikuid ning neid läkitanud valitsusi mööda vaatama ilmselgetest faktidest ja tervest loogikast? Mis paneb neid silmakirjalikult käituma? Seda võib veel kuidagi mõista, et moslemiriikide juhid, kes Iisraeli vihkavad, on valmis tõde eirama ning esitavad väänatud versioone sündmustest. Miks aga haritud inimesed taolist Iisraelivastast propagandat aktsepteerivad? Kas nad ei mõista, et nad õõnestavad enda usaldusväärsust ja ÜRO legitiimsust? Tuues pidevalt Iisraeli ohvriks, et võita moslemimaailmas poliitilist soosingut, õõnestavad nad austust oma valitsuse suhtes. Esialgu rahvusvahelisel, kuid peagi ka siseriiklikul tasandil. Ajakirjanikel, diplomaatidel ja poliitikutel on aeg selles paroodias osalemisest keelduda.
Mis puudutab USA vaikimist ÜRO Julgeolekunõukogus, siis see on häbiväärne. See võrdub oma Lähis-Ida ainukese usaldusväärse liitlase reetmisega!
Copyright 2011 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
