Kui James Cleveland ja Richard Smallwood on traditsioonilise gospelmuusika põhilised pianistid, siis Ben Tankard on põhiline esineja tänapäevases gospelmaailmas. Tema aegavõtvast ja dramaatilisest kuulsakssaamise loost saaks ilmselt hea Hollywoodi filmi. Läbi ja lõhki jutlustaja poeg Floridast, kes koguduses mängis kolmeaastasena trumme ning hiljem hakkas tuubat mängima, mille tõttu talle pakuti mitmeid muusikastipendiume, et ta võiks kolledžisse astuda.

Põikpäine Tankard otsustas aga spordi kasuks. Ta võttis sihikule NBA liiga, kuid varsti vigastas ta oma põlve nii, et see tegi lõpu ta tippsportlase karjäärile. Rahatu ja kodutuna otsis ta varjupaika kogudusest, lootuses et sealt saab peavarju ja kõhutäie. Seal ta pühendas oma elu uuesti Jumalale. Kuid sellega asi ei lõppenud. Tankard on jutustanud, et ta polnud kunagi klaverit puutunud, kohalik jutlustaja võidis ta käed ja juhatas ta muusikariista taha ja palus mängida. Sündis ime.

Täna on ta instrumentaalse gospelmuusika artist, kelle plaadid müüvad kõige enam — see on omamoodi vasturääkiv, sest gospelmuusikat on kategoriseeritud põhiliselt lüürika, mitte stiili järgi. Let's Get Quiet: The Smooth Jazz Experience on artisti jätkuv armastus smooth-jazz'i järele, kuid sellel korral rohkem teadlikult ja sihikindlalt. Eelmised albumid olid temaatiliselt ja kindlalt määratletud kui kristlikud albumid – kui just mitte lüürika alusel, siis vähemsti pealkirja järgi - Let's Get Quiet teeb aga täispöörde otse smooth-jazz'i territooriumile.

Kui kuulata palasid nagu Week-End Forecast, Night Flight ja Slow Jam W.B.E.N., siis tundub nagu kuulaksite George Bensoni albumit. Taevalikku ilmutust see plaat teie ellu just ei too, kuid tervikuna on lood muidugi lahedad, sensuaalsed ning võimatu, et need kuulajale ei meeldiks. Plaadil on ka kaks erandit - klaverisoolo I Come to the Garden, tundeline Close Your Eyes viitavad sellele, et Tankard üritab oma vaikuse plaadiga läbi murda igapäevasekelduste kammitsusest. Läbi ja lõhki üks ilus jazziplaat.