Plaat kõlab nagu midagi Hillsongilt, segatud Planetshakers ja Women of Faith worship team muusikaga. Kõik see peaks täiskasvanud publiku meeli liigutama ning meeldima kaasaegse ülistuse fännidele.

Suurepärased meloodiad ning vastupandamatu ühtsuse tunne, mis tekib seda plaati kuulates, teeb sellest albumist Parachute Band grupi ühe meeldejäävama albumi üldse.

Mis puutub ülistusmuusikasse, siis tundub, et Hillsong tõmbab endale kogu tähelepanu. Väga vähe räägitakse Uus-Meremaa Parachute Band grupist, mis on ülistust juhtinud juba peaaegu 10 aastat. Nelik alustas 1996. aastal in-house bändina populaarsel Parachute Festivalil ning on sellest alates välja andnud mitmeid albumeid ning laulnud mitmete autorite laule.

Antud plaat on lindistatud live´is Parachute '05 festivalil. Mitmel moel on All the Earth omamoodi nagu bändi tutvustus ning plaadile on kokku sattunud kõige mälestusväärsemad kiituslaulud. Stuudios kõlab Parachute Band alati justkui tujukalt ja kõikuvalt, hüppab edasi-tagasi pop/rokist technosse ning lausa teismeliste popstiili. Kuid live esituses nad lihtsalt juhivad ülistust, pannes rohkem rõhku Vaimule, et publikut kaasa tõmmata ning ei ürita eksperimenteerida ega täiuslikku etteastet esile tuua. Tümpsu mõttes võib öelda, et kontsert meenutab pisut tahumatut, vähese läbimängimisega Hillsongi teenistust, kust ei ole kadunud meloodiad ega kaasahaarav pop, kuid mis siiski kõlab vähema grandioossusega kui see, mille Darlene Zschech ja Co viimase aja projektid lausa standardiks on muutnud.

Üllatavalt on kõik viisid sellised, mida saab edukalt koos publikuga esitada. Need pole just hiiglama ülevad, kuid need on lauldavad ja kaasakutsuvad, täiesti perfektsed välioludes publiku jaoks. All the Earth võib-olla pole just väga nõudliku kuulaja plaat, kuid ta on siiski hea plaat, sest sellel kõlavad meloodilised, ülevad kaasaegsed ülistuslaulud – tehtud südamega – ning seepärast on see plaat ilus kink, mis haarab kuulajad endasse ja viib nad edasi ühiselt ülistama.