UM: Räägi meile natuke iseendast. Kust sa tuled? Mis on sinu taust?
DL: Ma olen advokaat San Diegos, Californias. Ma käin Abiding Place nimelises koguduses San Diegos. Minu jutlustamist on väga palju mõjutanud dr Mark Spitzbergen, väljapaistev jumalamees USAs. Ta on Abiding Place koguduse pastor. Ta ei ole väga kuulus, kuid teda austatakse paljudes teenistusringkondades tema akadeemiliste teadmiste pärast.

UM: Kas see on suur kogudus?
DL: Ei, see on väike kogudus, nii umbes 100 inimest. Aga tänu M. Spitzbergeni reputatsioonile on tal õnnestunud meelitada kohale mitmeid kuulsaid jumalasulaseid: Carlos Annacondia, Rodney Howard-Browne käib meil regulaarselt külas. Ka Mark Franzen, Tim Hall, Peter Youngren. Lihtsalt ääretult suur hulk teenistusi on meie kogudust külastanud ning kogudusele on see põnev, et teenistused, mis tõmbavad ligi kümneid tuhandeid inimesi, tulevad teenima kogudusse, kus on 100 inimest. See on tõeline õnnistus.

UM: Mis siis San Diegos sünnib? Mida Jumal seal teeb?
DL: Tänu Jumalale, me ehitame vundamenti. Seda peaksid kõik kogudused tegema. Me püüame Jumala ligiolu. Me usume Jumalalt ärkamist, just nagu Eestigi. Me näeme võitu, näeme läbimurret. Aga seda ei saa ise produtseerida, seda saab teha ainult järgides Jumala Vaimu ning lubades Temal töötada. Seda me teemegi, me kasvatame üles Jumala vägevaid mehi ja naisi ning me samuti läheme rahvaste juurde teenima.

UM: Sa rääkisid oma jutlustes väga palju Jumala aust. Kas sa oled seda San Diegos juba näinud?
DL: Paar aastat tagasi oli meil võimas Püha Vaimu väljavalamine, mis kestis küll ainult paar kuud. Aga ma nägin, kuidas see inimesi vägevalt puudutas. Need, kes polnud eriti kunagi olnud Jumalast huvitatud või kes olid täiesti tagasi langenud, said puudutuse Jumalalt, mis tegi nad täiesti tulisteks kristlasteks. Ma isegi tean üht noormeest, kellele ema maksis 50 dollarit, et ta läheks nendele koosolekutele. Ta oli olnud koguduses terve oma elu, kuid kirik teda tegelikult ei huvitanud. Ta planeeris minna koos sõpradega kuskile välja jooma tol õhtul, aga ema maksis talle 50 dollarit, et ta läheks koosolekule. Ta läks ning Jumal puudutas teda. Tal oli üks vägev kogemus Jumalas, mis muutis ta elu. Tänini on ta ikka veel koguduses ning ei igatse enam maailma asju. Ta on praegu ühes suures San Diego koguduses ülistusgrupis. See on tegelikult ainult väike Jumala Vaimu väljavalamine, sellest saadi ainult maik suhu ...

UM: Miks sinu arvates see Vaimu väljavalamine kestab ainult nii lühikest aega?
DL: Ma arvan, et selle põhjuseks on inimesed, kes ei oska sellega ümber käia. Ma arvan, et Jumal annab neile maitsta taevast, et neid julgustada, et neile väge anda edasiminekuks. Aga probleem on selles, et me ei oska seda säilitada, sest me ei ole piisavalt alistunud Pühale Vaimule ja me ei ole nii piisavalt Vaimus käinud, et me oskaks seda säilitada. Kui me käiksime piisavalt sellises Vaimu osaduses, millest räägib Sõna, et see on meile kättesaadav, siis ma arvan, et ei ole olemas sellist viisi, kuidas me ei suudaks seda säilitada.

UM: Räägi, kuidas sa siia Eestimaale jõudsid?
DL: ma paastusin üle kahe nädala –16 päeva – ja nende päevade ajal ma käisin igal õhtul Rodney Howard-Browne'i koosolekutel. Nende päevade jooksul ma tundsin oma südames, et Jumal andis mulle ühe kindla sõnumi Ida-Euroopa jaoks. Ning kui ma selle pärast hakkasin sügavuti palvetama, siis Püha Vaim juhtis mu tähelepanu Eestimaa peale. Ma palvetasin edasi ja siis sai mulle selgeks, et see sõnum on just Eestimaa jaoks.
Ma polnud sellisest kohast ealeski miskit kuulnud. Siis ma hakkasin otsima internetist andmeid Eesti kohta ja leidsin sealt Harta koguduse kodulehekülje ning võtsin ühendust Hubert Jakobsiga. Kirjutasin talle sellest, mida Jumal mulle on näidanud Eestimaa kohta ning Hubert vastas mulle, et see on hämmastav, sest Jumal on samu asju meile näidanud. Siis ma ütlesin talle, et ma arvan, et Püha Vaim tahab, et ma Eestisse tuleks ja jutlustaks. Hubert kutsuski mind siis Eestisse. Hubert käis vahepeal USAs ning me vestlesime telefoni teel ning ta korraldas mu kohaletuleku. Ma tulin kohale ning meil oli üsna pikk koosolek ning ma rääkisin sellest visioonist, mis Jumal mulle andis Eesti kohta. See koosolek oli võitud ning Jumala ligiolu kinnitas seda. See oli õnnistatud aeg.

UM: Kui sa tulid ja jutlustasid, siis mis sa oma vaimus tundsid? Missugune oli Eesti ja eestlaste vaimne seisund? Kas sõnum võeti vastu või oli sul raske?
DL: Ma olen küll ainult jutlustanud Harta koguduses. Aga ma arvan, et olukord on tegelikult parem, kui eestlased ise arvavad. Ma arvan, et nad on rohkem avatud Pühale Vaimule võrreldes mõnede teiste kohtadega. Need eestlased, kes ei ole kristlased, võivad ju olla nn rasked juhused, aga kristlased on siin avatud Jumala liikumisele sellisel moel, mida paljudes linnades ja riikides ei esine. Ma ootan, et väga head asjad juhtuksid koguduse elus siin Eestis ning me teame, mida Püha Vaim on öelnud – Ta ilmutab oma au ning raputab seda rahvast.

UM: Nüüd sa käisid Eestis teist korda. Kas sa tunned, et miskit on teistmoodi?
DL: Ma tunnen, et Harta koguduses on toimunud muutus. Ma tunnen, et on suurenenud alistumine Pühale Vaimule ning vabadus Vaimus on suurenenud.
Ma arvan, et alistumine võidmisele on kõige alus ning kui sa näed selle suurenemist terves koguduses, siis see näitab, et on toimunud juurdekasv – inimesed on saanud täiskasvanuks ning suureneb ka potentsiaal saada kasutatud Jumala poolt.

UM: Mis juhtus sinu elus, kui sa esimesel korral Eestist lahkusid? Sinu tulek oli ju otsekui sõnakuulelikkuse test. Miskit pidi ju muutuma, kui sa kuulasid Jumala sõna ning tegutsesid vastavalt sellele?
DL: Jah tõepoolest, kui ma Eestist tagasi tulin, siis igas mu elu puudutavas valdkonnas ma kogesin juurdekasvu – minu finantsid suurenesid. Ma tegelikult polnud üle kuu aja palka saanud ning asi lõppes sellega, et ma sain hoopis palgakõrgendust ning Jumal õnnistas mind majaga, mille ma sain osta väga soodsatel tingimustel.
Loomulikus sfääris esitatakse meile alati väljakutseid, aga tänu Jumalale, kui me astume usus välja ning käime Jumala Sõnas, siis Tema annab meile juurdekasvu.
Ma tundsin ka juurdekasvu võidmises. Ma mäletan, et kui ma esimesel korral rääkisin kodukoguduses pärast Eestist naasmist, siis inimesed kukkusid pinkidest maha, kui ma jutlustasin ning ma polnud miskit sellist enne näinud.

UM: Sinu sõnum esimesel korral, kui sa siia tulid, oli julgustada Eesti rahvast ning öelda neile, et Jumal armastab seda maad ja seda rahvast ning Tal on selle maa ja rahva jaoks valmis hea plaan. Mis oli sinu sõnum teisel korral?
DL: Ma ikka ja jälle rõhutan esimest sõnumit. See ei aegu kunagi. Püha Vaim lihtsalt näitab mulle erinevaid viise, kuidas seda rääkida. Esimese külaskäigu ajal ma jutlustasin ainult kahel korral ja seekord 4 korral. Iga kord oli sõnum väga sarnane. Üks sõnum, mis Jumal mulle andis ja mis oli eriline ja teistest erinev. Jumal ütles – aseta oma anumad välja, ole valmis saama õnnistatud, pane ennast positsiooni, kus sa saaksid õnnistusi vastu võtta.
Ükskõik, mis sul on vaja teha, pane ennast õnnistuse vastuvõtmise positsiooni. Kui sa pead investeerima või pead tegema muutuse oma karjääris – miski, mida Jumal on öelnud oma lastele, et nad teeksid – pane siis ennast õnnistuse vastuvõtmise positsiooni – Jumal on valmis seda välja kallama. Ma arvan, et see käib nii finantside kui ka vaimsete asjade kohta. Kui on mingi teenistuse osa, kus sa peaksid osalema, et kogeda võidmise suurenemist oma elus, siis seda sa peaksid samuti tegema.

UM: Jumal saatis su Ida-Euroopasse ja sa esimesel korral maabusid Eestis. Kas Jumal on saatmas sind kuhugi mujale, mõne teise rahva juurde?
DL: Ma lähen siit edasi Tðehhi Vabariiki. Ma lähen uurin välja, mis Jumal tahab, et ma seal teeksin. Tulevikus on mul plaanis minna ka teiste rahvaste juurde. Ma usun, et Jumal tahab, et ma teeksingi just seda.
Ma töötan selles suunas, et ma saaksin hakata korraldama suuri evangeelseid krusaade. See on õnnistus, kui ma saan kogudustes jutlustada, aga me peame jõudma ühte punkti, kus me saaksime hakata kogudustesse tooma kadunuid ning puudutada neid Jumala ligioluga.

UM: Mis kontaktid sul Tðehhis on? Kas sa tead seal, kuhu sa lähed?
DL: Ma olen paari teenistusega ühendust võtnud, aga nad ei ole mulle vastanud. Kui ma seletasin neile, mis mul plaanis on, siis pärast seda pole nad minuga ühendust võtnud. Nad ei ole eriti entusiastlikud, aga sellel pole tähtsust. Ma pean lihtsalt olema sõnakuulelik Jumalale. See, kuidas teenistused käituvad on nende ja Jumala vaheline asi.
Ma ei tee mingeid plaane selles suhtes, mis sünnib või mis võiks sündida. Uksed ei pruugi avaneda nii kiiresti, nagu see toimus Eestis. Aga ma tean, et Jumal tahab, et ma läheksin Tðehhisse, räägiksin seal mõne inimesega. Ma olen vaid sõnakuulelik sellele ning järgmine etapp on Jumala kätes. Ma arvan, et ma jõuan veelkord ka Eestisse.

UM: Sa rääkisid väga palju Jumala aust ja ärkamisest ning Vaimu väljavalamisest. Kus oled sellel ajal sina, kui see Eestimaal toimuma hakkab?
DL: Ma olen siin, Eestis. Ma hüppan lennuki peale ja lendan kohale. Kui see juhtub, siis see ei toimu kuskil vaka all, vaid see kandub laiali. Ma olen kindlasti siis kohal.

UM: Nüüd veel mõni küsimus, mida tavaliselt küsitakse võõramaalaste käest – mis oli Eestis erinevat – kultuuris ja inimestes?
DL: Ma teadsin juba üldisemaid asju siin, aga mis mind seekord tõeliselt hämmastas, oli see, kui lühikesed on päevad ja et päike ei tõuse üldse kõrgele. Terve päev oleks nagu varahommik, varjud on terve päev pikad. Ma ei ole seda kunagi näinud. Ilm ei olnudki nii külm, kui ma lootsin. Ma lootsin kogeda karmi Eesti talve.
Mul oli hea meel näha, et Harta kogudus kolis oma koosolekutega uude paika. Seal oli hea jutlustada, kuna suurem vabadus oli liikuda ning asukoht oli ka väga hea. Ma usun, et kogudus suureneb.
Eelmisel korral, kui ma Eestis käisin, ma käisin Oleviste kirikus ning seal olles ma natuke prohveteerisin selle kiriku kohta. Kui ma ringi vaatasin, siis seal oleval valvuril olid pisarad silmis. See oli auline. Ma ei oodanud seda.
Aga inimesed reageerivad võidmisele. Ma kogen seda Ameerikas samuti. Ükskõik siis, kui karmid nad oma südametes on, aga nad tunnevad võidmist.
Kui inimesed vaid saaksid pihta sellele, millest nad ilma jäävad .... Nad vahetavad Jumala au televiisori-au ja ööklubi-au vastu. Aga need asjad ei ole aulised.

UM: Kas sa tahaksid ise miskit lõppu veel lisada?
DL: Jah, ma tahtsin öelda, et Tallinn on võrratult ilus linn ja ma pole veel väsinud fotode tegemisest. Eestlased peaksid andma Jumalale tänu selle imelise rahva ja maa eest, mille Jumal on neile andnud.