Laul 150
Halleluuja! Kiitke Jumalat tema pühamus!
Kiitke teda tema võimsas taevalaotuses!
Kiitke teda tema vägevate tegude pärast!
Kiitke teda tema määratut suurust mööda!
Kiitke teda pasuna helidega!
Kiitke teda naabli ja kandlega!
Kiitke teda trummide ja ringmängudega!
Kiitke teda keelpillide ja viledega!
Kiitke teda helisevate simblitega!
Kiitke teda kumisevate simblitega!
Kõik, kellel on eluõhku, kiitku Jehoovat! Halleluuja!

Lugedes seda laulu tundub lausa üleliigne siia midagi lisada. Iga kristlane peaks siit järeldama üht – Piibel kutsub meid kiitma ja ülistama Jumalat kõigi Tema tegude eest.
Kõige selle juures on julgustav lugeda, et kõik instrumendid, mis toovad esile mingit heli või kõik, kelledel on eluõhku, peaksid tooma kiitust Jumalale. Veel enam, meile ei ole antud ainult võimalus Teda kiita, vaid pigem on see üleskutse või lausa korraldus – kõik, kellel on eluõhku, kiitku Jehoovat!
Millal sina viimati kiitsid ja tänasid Jumalat tema helduse ja ustavuse eest?

Ma loodan, et sinu kiitus ja ülistus Jumalale ei piirdu ainult kolme lauluga pühapäeva hommikul kirikus. Sinu elu on tunduvalt rikkam ja rõõmsam, kui sa pidevalt tänad rõõmuga Jumalat. Ka Heebrea kirja autor kutsub meid üles alati tooma Jumalale kiitusohvrit: Viigem siis nüüd Tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see on nende huulte vilja, kes tunnistavad Tema nime. (He13:15)
Mõni ehk küsib, kas tõesti on kiitus nii oluline? Variserid olid pahased rahva peale, kes hüüdis Jeruusalemmas häälekalt hosianna. Nad lausa palusid Jeesust, et ta käsiks oma jüngritel vait olla. Ikka ja jälle hämmastab mind Jeesuse vastus variseridele: "Ma ütlen teile, kui need vait jääksid, hakkaksid kivid kisendama!"
Vahel ma mõtlen, et kas mitte kivid, millest on ehitatud meie hooned, kus me Jumalat kummardame, ei kisenda mitte Jumala poole!?
Ärgem siis jätkem seda osa, mis meile on antud, kivide hooleks!

Laul 100
Hõisake Jehoovale kõik ilmamaad!
Teenige Jehoovat rõõmuga, tulge tema palge ette hõiskamisega!
Teadke, et Jehoova on Jumal!
Tema on meid teinud ja tema omad me oleme,
tema rahvas ja tema karjamaa kari!
Tulge sisse ta väravaist tänuga, tema õuedesse kiitusega;
ülistage teda ja andke tänu ta nimele!
Sest Jehoova on hea, tema heldus kestab igavesti
ja tema ustavus põlvest põlve!

Paljusid on vaevanud küsimus – milline on siis see õige viis Jumalat kiita? Minu arust on 100. laulus antud meile üsna täpsed juhised. Vaatame siis neid salme lähemalt.


Hõisake Jehoovale kõik ilmamaad!
Noh, siin me jääme hõiskamisega koheselt kimpu. Olgem ausad, kui palju siis ikka on meie keskel rõõmsat hõiskamist? Mitte eriti vist ... Meil on ju selleks mitmeid vabandusi – viitame teatud pikkadele traditsioonidele, eestlase põhjamaisele loomusele ja isegi sellele, et paljude arvates ei ole kirik sobiv koht valju hääle tegemiseks ja millekski muuks veel. Vaatamata sellele, et paljud peavad imelikuks ja pelgavad rõõmsat hõiskamist, Jumalale see aga väga meeldib. Meenutagem taas Jeesuse vastust variseridele, kui viimaseid häiris jüngrite rõõmus hõiskamine. Jeesus ütles, et kui jüngrid vait jääksid, hakkaksid kivid kisendama. Kahjuks tänapäevalgi leidub igas kirikus varisere, keda kohe häirib see, kui kellelgi on julgust vähegi rõõmsamat häält teha. Samas soovin kindlasti rõhutada, et meie kiitus- ja tänu Jumalale ei koosne ainult pidevast hõiskamisest. Kirjutan sellest teemast siin, kuna me käsitleme vastavat teksti Jumala sõnast.
Kui sinu kirikus ei peeta sobivaks Jumalale vahel hõisata, siis tee seda vahel kodus ja ma võin sulle julgelt öelda – sa avastad varsti, et hõiskamine toob sinu ellu suure rõõmu ja võidu! Kindlasti peaks kiitus, ülistus ja samuti ka hõiskamine tulema esile meie südamest. Pole vaja tekitada lihtsalt mingit kisa ja karjumist, mis ei ole sündinud meie südamest ning peletab pealegi eemale ka kõik inimesed. See ei tee Jumalale rõõmu. Tõeline, Jumala Sõnaga kokku sobiv hõiskamine on täis rõõmu, võitu ja kiitust Jumalale ning kindlasti ei tohiks see tõmmata tähelepanu inimese peale vaid ainult Jumalale!

Teenige Jehoovat rõõmuga!
Milline võrratu üleskutse, teenida Teda rõõmuga! Siin on hoobilt kõik öeldud selge sõnaga – ebapiibellik on tulla Tema ette sünge või mornina. Vana Testamendi ajal ei tohtinud Jumalale tuua ohvriks lombakat või vigast looma. Uue Testamendi ajal ei tohiks me seega teenida Jumalat mornilt või tusaselt, nii et teenigem teda rõõmuga!

Tulge tema palge ette hõiskamisega!
Jälle läheb jutt hõiskamisele! Mõni võib-olla arvab, et kuidas küll sobib hõisates tulla Jumala palge ette. Me võime selle üle mõtiskleda ja kokkuvõtteks me leiame lauludest kümneid ja kümneid salme, kus õhutatakse meid hõiskama Jumalale. Vaata kasvõi alustuseks järgmisi kirjakohti lauludest: 5:12; 20:6; 32:1; 33:1; 35:27; 47:2; 63:8; 68:5; 81:2; 87:7; 95:1,2; 98:4,6; 132:9; 149:5 – viimases kirjakohas on lausa öeldud, et vagad hõisaku oma voodites! Jumalale meeldib see, kui sa kohe hommikul pärast ärkamist lased kuuldavale ühe suure hõiske taeva poole. Selles pole miskit kummastavat, vaid see on lihtsalt sinu armastusavaldus. Mõtle sellele!
Vaata lisaks veel järgnevaid kirjakohti: Jes 44:23; 49:13; 66:10; 25:9; Jer 31:7; Joel 2:21,23; Iiob 33:26 jne jne. Piibel on täis kirjakohti, mis õhutavad meid hõiskama. Uuri neid ja mõtiskle nende üle ...
Ilmutuse raamat räägib lunastatuist taevas, kes hüüdsid suure häälega ja ütlesid "Õnnistus meie Jumalale, kes aujärjel istub, ja Tallele!"
Loomulikult ei hõiska me kogu aeg. On aegu, kus me kummardume Tema ligiolus ja põlvitame või langeme maha Tema jalge ette. Kuid selles laulus on antud korraldus, tulge tema palge ette hõiskamisega!
Ja mis kõige toredam – Jumal ei vaata seda pealt passiivselt – Sefanja 3:17 ütleb: "Jehoova, sinu Jumal, on su keskel, kangelane, kes aitab! Ta rõõmutseb sinu pärast üpris väga, ta uuendab oma armastust, ta tunneb hõisates sinust rõõmu"
Ka Jumal hõiskab!

Tulge sisse ta väravaist tänuga, tema õuedesse kiitusega;
ülistage teda ja andke tänu ta nimele!

Kuningas Taavet kirjeldab siin (Laul 100:4) rahva tulekut Jeruusalemma pühade ajal. Kindlasti toimus see hõiskamise ja rõõmuga, tänu ja kiitusega. Jeesus ütles naisele kaevul: "Aga tund tuleb ja on nüüd, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões; sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad.
Jumal on Vaim, ja kes teda kummardavad, need peavad vaimus ja tões teda kummardama!" (Joh 4:23,24)
Enamus meist ei lähe pühade ajaks Jeruusalemma Jumalat kummardama, aga meie kummardame Jumalat vaimus ja tões – see tähendab, et igal pool ja igal ajal oma eluga ja oma suuga me peaksime Jumalat kiitma. Kui juba Vana Testamendi ajal kutsus kuningas rahvast kiitma rõõmu ja hõiskehäälega, kui palju siis meie, kes oleme parema lepingu osalised, peaksime kiitma ja tänama Jumalat!