Ukraina pealinna Kiievit silmitsedes paistavad silma sibulanuppe meenutavate katustega katedraalid, mis tuletavad külastajatele meelde, et see Ida-Euroopa rahvas on olnud aastaid ortodoksse kristluse mõjualas. Aga tänapäeval on Ukraina suurim kogudus sõltumatu karismaatiline kogudus, mis käib koos ühes hooletusse jäetud laos Dnjepri jõe läänekaldal.

Koguduses Embassy of the Blessed Kingdom of God for All Nations, mida tuntakse ka nime all God's Embassy (Jumala saatkond), ülistatakse läänes tuntud laulude saatel, mis on tõlgitud vene keelde ning mida aeg-ajalt saadavad hõisked “Alleluija” ning “Praise God”.

16 aastat tagasi oleks selline teenistus võimatu olnud, kuna võimul oli siis kommunistlik valitsus. Pärast Liidu lagunemist 1991. aastal hakkas põrandaalune evangeelne kogudus oma pead tõstma. Täna ütlevad vaatlejad, et Kiiev on vaimse ärkamise keskus ja see võib sealt levida üle kogu Euroopa.

Selle ärkamise eesrinnas on äärmiselt ebaharilik saadik Jumala saatkonnast (God's Embassy) – nigeerlane Sunday Adelaja, kes rajas 1994. a koguduse, mis siis koosnes 7 liikmest ja kogunes kolmetoalises korteris.

Adelaja sõnul on sellest ajast alates, mil kogudus rajati, Kristuse vastu võtnud üle 2 miljoni inimese ja 22 riigis (sealhulgas Hollandis, Saksamaal, Indias, Venemaal ja Ameerika Ühendriikides) on rajatud 620 kogudust.

“God's Embassy on lõpuaegade kogudus, mis ületab kõik müürid ja mis kannab Jumala kuningriiki ühiskonna erinevatele aladele,” ütleb Lika Roman, koguduse liige ja praegune miss Ukraina.

Kuigi Ukrainas elavad peamiselt valgenahalised, ei tehta Adelaja nahavärvist mingit numbrit. “Etnilisus ei loe midagi,” ütleb Vassili Onopenko, kes on koguduse liige ja Ukraina ülemkohtu eesistuja. “See ei loe midagi, et ta pole Ukrainast pärit. Ainuke tähtis asi on see, et me mõlemad usume Kristust ja me mõlemad tunneme Tema valitsemist ja me mõlemad tunneme Tema armu ja heldust.”

40-aastane Adelaja kuulutab rahva seas, kes veel siiani toibub oma rõhuvast minevikust, vabaduse ja väe evangeeliumit ja tal on kindel eesmärk näha kristlikke väärtusi mõjutamas ühiskonna kõiki alasid – poliitikast meelelahutuseni kuni hariduseni ja edasi. “Suur misjonikäsk pole see, mida paljud arvavad seda olevat,” ütleb pastor. “Me mõtleme, et see on evangeeliumi kuulutamine – läheme välja ja toome inimesed kogudusse – aga tegelikult Piibel nii ei ütle. Jumal tahab, et me läheksime välja ja tooksime inimesed Tema juurde.”

Adelaja on otsustanud, et levitab head sõnumit kõikide võimalike vahenditega. Ta on kirjutanud üle 60 raamatu, ta juhatab rahvuslikke TV ja raadioprogramme ja reisib tihedalt igalpool Euroopas ja USAs. Viimastel aastatel on Adelaja ja God's Embassy tegemisi kajastatud ka sellistes rahvusvahelistes meediakanalites nagu Wall Street Journal, Associated Press ja BBC, mis rääkisid nende mõjust Ukraina poliitikale.

Kuid oma teenistuse algusaegadel leidis ta vaevu paar inimest, kes tahtsid kuulata mustanahalise jutlustaja kunagi Nõukogude Liidu aegadel keelu all olnud evangeelimit. “Kui ma esimesel korral siia jõudsin, siis inimesed tulid ja küsisid näha mu saba, sest nad arvasid, et mustanahalistel on sabad. Nad näitasid mulle banaani ja käskisid Aafrikasse tagasi minna.”

Kui ta kaebas Jumalale selle rassilise ülekohtu pärast, siis Adelaja avastas ühe tõe, mis muutus Ukraina evangeliseerimise võtmeks. “Jumal ütles, et mu probleem polnud nahavärvis. Ta ütles, et minu jaoks on probleemiks väljaheidetud. Jumal ütles mulle: “Sa mõtled, et teenistus koosneb kantslist, promost ja reklaamist. Tegelikult on teenistus inimesed.””

Kui ta hakkas kaasa tundma sõltlastele, alkohoolikutele ja teistele heidikutele, siis hakkas kogudus kasvama. Ta ütleb, et kui kogudus kasvab ja mõjutab ühiskonda, siis on see märk sellest, et Jumal tõmbab inimesi enda poole erilisel moel. “Kui ma esimest korda Kiievisse jõudsin, siis ma sõitsin linnas bussiga ringi ning palvetasin ja kisendasin Jumala poole palves nende inimeste eest,” räägib Adelaja. “Ma palusin Temalt üht asja: “Jumal, las Su Vaim langeda!””

Briljantseks sündinud

Adelaja sündis Nigeerias Ogunis, kauges Idomila külas. Teda kasvatas kristlikus peres vanaema. Adelaja sõnul oli ta usuatmosfäärist vaatamata kurja loomuga väike poiss, kes vihkas oma vanaema selle eest, et nad olid vaesed ja et ta oli nii haige ja ei saanud tema eest hästi hoolt kanda.

Rachel Adelaja kasvatas oma nelja last üksi ja võttis enda hoole alla ka teisi küla noori, kaasa arvatud oma lapselapse Sunday, sest ema hülgas ta. Kuigi ta oli vaene, jäid nad kõik ellu, saades finantsilist abi Racheli pojalt, kes oli kolledžis professor.

1972. aastal juhtus tragöödia. Racheli kaks last hukkusid erinevates autoõnnetustes kuuajaliste vahedega ja maikuus suri järgmine laps mingisse tühisesse haigusse. Iga surm oli küll igati mõistuslikult seletatav, kuid külaelanikud algatasid kuulujutte kohalikes lehtedes, et järeltulijad surid needusse, sest perekond on seotud nõidusega.

Pärast kolme lapse matmist ühe aasta jooksul langes Rachel koomasse ja viidi haiglasse ning 6-aastane Sunday jäi omapäi. Tal on siiani jalgadel sügavad haavad, mis tulid sellest, et ta pidi 6 aastat tööd rügama Nigeeria võsastikus, et end tööga ära toita. Sellel perioodil oli Adelaja eriti kibestunud ja ükskord pani suures vihas isegi vanaema riided põlema.

Kui Rachel suri vähki, siis hakkas Adelaja 15-aastaselt alles mõistma, kui palju vanaema tema heaks ohverdas. “Mulle jõudis kohale – ta armastas mind nii palju ja mina olin tema vastu kuri,” räägib Adelaja. “Inimesed ütlesid talle, et ta minuga enam ei jändaks, kuid tema ei andnud alla.”

See kaotus oli ka pöördepunktiks. Adelaja oli sellel ajal keskpärane õpilane, aga kiri vennalt veenis teda oma suhtumist muutma ning koolis kõvasti tööd tegema. “Ta ütles mulle, et ma sündisin briljantseks,” räägib Adelaja. “Ma ei suutnud seda uskuda. Ta ütles, et ma suudan olla oma klassis parim.”

Ta võttis need sõnad südamesse ja kunagi enesehävitustööd teinud noorukist sai kooli parim õpilane 1986. a ja ta sai stipendiumi Nõukogude Liitu ülikooli ajakirjanduse erialale.

Kuus kuud enne seda, kui ta läks Valgevene ülikooli, tegi ta oma elus 19-aastasena otsuse, mis tema sõnul muutis kogu tema elu igaveseks. “Ma võtsin Jeesuse oma südamesse vastu, kui vaatasin televiisorist evangelisti jutlust Johannese 10:10 kohta,” mäletab ta. “Ma tundsin, kuidas 220 kilo raskusi võeti minu õlgadelt ära.”

Adelaja on veendunud, et need raskused, mis ta oma nooruses taluma pidi, andsid talle sitkuse seista vastu tagakiusule, mis talle hiljem osaks on saanud. Ta kirjeldab oma esimesi aastaid Venemaal kui pimedaid ja tuhmisid aastaid, sest Nõukogude Liidus elanud inimestel polnud vabu ega poliitilisi valikuid.

“Piibli lugemiseks pidin ma minema WC-sse peitu ja palvetada sain teki all magamist teeseldes,” meenutab ta.
Põrandaaluse koguduse liikmena sai Adelaja pidevalt tunda KGB mõnitamist. Kui ta ühikakaaslane kaebas tema peale, et ta riputas Jeesuse pildi seinale, siis ülikooli ametnikud tegid tema toas läbiotsimise.

“Ülikooli juhtiv kommunist käskis mul Jeesuse pildi ära koristada,” ütles Adelaja. “Ma tundsin sellist tugevat valu ... kuid ma kuulsin ka, kuidas Jumal mulle ütles: “Ära võitle. Ära seisa neile vastu. Praegu on kaalul sinu saatus. Minu kutsumine on kaalul.””

Ta ütles, et sellel päeval kogetud tagakius tundus olevat prohvetlik selle unenäo suhtes, mis ta samal aastal oli näinud. “Ma olin kaks nädalat öösiti palvetanud, kui Jeesus tuli ja viis mind mu tulevikku,” räägib Adelaja. “Ma nägin ennast 30ndates eluaastates ja ma jutlustasin valgenahalistele. Ma nägin end jutlustamas laval koos suurte jumalasulastega ja siis äkki võttis Jeesus mikrofoni ühe kuulsa mehe käest ära ja andis mulle.”

Mõjutades rahvaid

Kui põrandaalune kogudus hakkas Nõukogude Liidu lagunemise järel pead tõstma, siis Adelaja rajas Word of Faith koguduse Kiievis koos oma naise Bosega, kes oli samuti Nigeeriast pärit ja õppis Venemaal inseneriteadust. Ta pani oma ajakirjandusdiplomi tööle ning rajas TV-teenistuse, reklaamis seda kohalikes ajalehtedes ja lootis nii tõmmata inimesi kogudusse. Tema turunduspüüded tõid sisse vaid paar külastajat.

Kuigi maa oli vaba kommunistliku režiimi alt, uskus enamik ukrainlasi, et nad ei peaks rajatud norme rikkuma, rääkis Adelaja. Kuid pöördepunkt tuli nende jaoks siis, kui noor pastor kohta naist, kes tahtis meeleheitlikult muutuda.

Nataša Potopajeva tutvustas ennast Adelajale kui Nataša Alkohoolik. Ta oli aastaid joonud, kuni lõpuks ta kisendas Jumala poole. Ta tundis mingit rahu, kuid siiski ei tundnud Jeesust. Siis ühel päeval ta lülitas televiisori sisse ja nägi Adelajat, kes kutsus vaatajaid piiblikursustele.

“Sellest piiblikursusest sai minu jaoks tõeline toit,” ütles Potopajeva. “Ma võtsin Jeesuse oma südamesse vastu ja mind täitis kirjeldamatu rõõm. Ma teadsin, et ma pean ka teistel aitama leida seda rahu ja rõõmu, mis mul oli.”
Potopajeva tutvustas Adelajat sõltlastele, alkohoolikutele ja teistele ühiskonna heidikutele. “Jumal ütles mulle, et ma võtaksin ära oma lipsu, keeraksin käised üles ja läheksin paikadesse, kus jutlustajad ei käi,” räägib Adelaja. “Jumal rääkis üleloomulikult sõltlastega ning nende elud hakkasid muutuma. Aastaga liitus kogudusega tuhat inimest.”

Siis muutis ta koguduse nime God's Embassy'ks (Jumala saatkonnaks), nii et seda vaadeldaks kui paika, kus inimesed kõikidelt elualadelt leiaksid abi. 1994. a rajas Potopajeva Love Rehabilitation Center'i (Armastuse rehabilitatsioonikeskus) koguduse harutööna. Üle terve Ukraina ja teiste maade on rajatud sarnaseid üle 3000.

Kui 26-aastane Sergei Diordijev jõudis keskusse, siis ta selleks ajaks oli olnud narkosõltlane 6 aastat ning kandnud vanglas aasta aega karistust narkokullerluse eest. “Püha Vaim muutis mu,” ütleb Diordijev, kes nüüd töötab keskuses. “Ma olin vihane ja kuri ning mul polnud kunagi ühtegi sõpra, kuid siin on mul osadus teiste inimestega.”

Bose Adelaja, kes teenib koos oma abikaasaga kaaspastorina God's Embassy emakoguduses Kiievis, ütleb, et nii mehed kui ka naised peaksid õppima, kuidas võita maailma evangeeliumiga Jumalale. Bose on pastoriks ka ühele teisele God's Embassy kogudusele ja ta esindab koguduse naisjuhte, keda on Ukrainas järjest rohkem tekkimas. “Jumal kutsub naisi teenistusse mitte ainult Ukrainas, vaid ka USAs ja teistes maades, Ta kutsub neid kogudusi rajama, seal pastoriteks olema evangeliseerima kadunuid ja treenima teisi teenistuse jaoks, “ räägib Bose.

Ortodoksne kirik on edasi domineerivaks kirikuks Ukrainas, kuid prominentsed liidrid, nt Kiievi linnapea Leonid Tšernovertskij ja teised poliitikud, on kaldunud karismaatilise God's Embassy poole. 1994. a avas kogudus Stefania supiköögi, kui Tšernovertskij andis kogudusele hoone. Tänaseks on üle 2 miljoni inimese saanud Stefanias sooja sööki ja veel ka sotsiaalset, meditsiinilist ning rehabilitatsiooniabi.

“Pastor Sunday ja God's Embassy on Kiievis väga lugupeetud,” ütleb Tšernovertskij. “Kui me tahame olla kindlad, et suudame muuta selle maailma paremaks paigaks ja armastada igat inimest .. siis me vajame neid, kes seda suudavad ... et nad annaksid meile jumalikku juhtimist.”

Joshua Institute piiblikooli kaudu on God's Embassy saatnud välja 1500 lõpetajat kogudusi rajama, lastekodusid asutama, poliitikuks hakkama ja mõjutama teisi alasid, mis vajavad evangeeliumi sõnumit. Koguduse vanglateenistus püüab jõuda Ukraina praeguste ja endiste vangide ja nende kaaslasteni.

35-aastane Jelena Misošnõk istus 12-aastast karistust mõrva eest ilma ennetähtaegse vabanemislootuseta. Vanglas kuulis ta God's Embassy teenistusest ning võttis Jeesuse oma Päästjaks. “Jumal hakkas saatma mu teele inimesi, kes olid narkomaanid või HIV-positiivsed ja kui nad mind puutusid ... said nad terveks,” ütles Misošnõk, kes istus ära seitse aastat, enne kui ta ootamatult uue seaduse all vabaks lasti.

Viimastel aastatel on God's Embassy maailma tähelepanu köitnud sellega, et on esitanud väljakutseid riikide sellistele seadustele, mis piiravad demokraatiat ja religioosset vabadust. 2003. a põhjustas koguduse algatatud protest seda, et linnajuhid tühistasid eelneva otsuse, millega nad ei pikendanud koguduse rendilepingut.

Järgneval aastal ühinesid koguduseliikmed valijatega üle terve Ukraina, et protestida presidendivalimiste vastu, mida paljud pidasid petturlikuks. Demonstratsioon, millest kujunes välja Oranž revolutsioon, lõppes valimistega ja läänemeelse opositsiooniliidri Viktor Juštšenko võiduga.

Oma koguduse mõju tagajärjel on Adelaja rääkinud poliitilistel teemadel endise Iisraeli peaministri Ariel Sharoniga ja Benjamin Netanyahuga. Eelmisel aastal osales ta Clintoni globaalse initsiatiivi üritusel. See on kutsetega üritus, kus erinevad tippjuhid arutasid globaalseid probleeme, nt vaesus, kliimamuutused ja religioossed konfliktid. Augustis esines ta ÜROs.

Adelaja kontorisein on täidetud piltidega, kus ta on koos maailma suurte juhtidega. “Pastor Sunday on mänginud rahvusvahelisel areenil mõjukat rolli,” ütleb Henry Madava, pastor Zimbabwest, kes on 6 tuhande liikmega koguduse pastor Kiievis. “[Ukraina] poliitikud näevad seda puhtust, mille kristlased toovad.”

Adelaja ütleb, et Jumala armastust inimeste vastu ei saa piirata ühe maaga. Sellepärast on ta rajanud kogudusi ja piiblikooli USAs ja hiljuti asutas ChurchShift'i, mille eesmärgiks on õpetada Ameerika pastoreid, kuidas põhjustada muutust kultuuris, muutes esimesena inimeste mõtlemist. Adelaja ütleb, et rikkus ja jõukus tihti takistab kristlastel teenistuse tõelisi põhjuseid taga ajamast.

“Mõnikord mu teenistujatest sõbrad Ameerikast räägivad mulle .. nad seisavad usus tuhande uue liikme eest, uue auto, TV-šõu jms eest,” kirjutab Adelaja oma uues raamatus ChruchShift, mis peaks ilmuma 2008. a veebruaris.

“Kui kristlased muudavad koguduse eesmärke ja teevad sellest suhtlemiskoha ja varjupaiga, selle asemel et olla varustuse ja väljasaatmise paik, siis me töötame suurele misjonikäsule vastu. Me kogume varuks Kuningriigi ressursse ehk siis inimesi ja nende ande.”

Adelaja ütleb, et tema kogudus ei otsi seda, et neid peaks määratlema nende poliitilise aktiivsuse või suurusega. Nad tahavad lihtsalt näha, kuidas inimesed saavad vabaks. “Jumala otsimise autasu on ühiskonnasfääridesse jõudev mõju, nii et inimesi päästetakse patu ja kurjuse küüsist,” räägib Adelaja. “Igaühel, kes käib sõnakuulmises Jumala vastu, on õigus küsida rahvaid, et neid toodaks tagasi Tema juurde ja antaks üle Tema kätesse. Seda me siin Jumala saatkonnas (God's Embassy) teemegi."

Ajakirjast "Charisma" tõlkinud Külli Kuusk