Harta Kogudus Usumaailm  Harta pood Harta 87     

 

Iisrael
Maailm
Huvitavad inimesed
Taevamuusika
Taevamanna
Õpituba
Arhiiv
Kontakt
Koju
In English

Õpitoas täna:
Rick Joyner - Kõrgeim kutsumine





KOJU » HUVITAVAD INIMESED



Intervjuu David Waltersiga


UM: David Walters, palun rääkige meile kõigepealt natukene endast ja ka sellest, kuidas te saite päästetud?

DW: See on väga pikk lugu, aga ma teen väikse kokkuvõtte. Ma kasvasin üles roomakatoliiklasena. Kui ma sain vanemaks ja astusin lennuväkke, siis oma sekulaarsest religioonist ma kinni ei hoidnud. Mu isa oli juut ja mu ema oli katoliiklane. Nad olid nimekristlased. Üks mu sõber oli agnostik. Temast sai kristlane. Ta rääkis mulle muutusest, mille ta läbi tegi ja kutsus mind kogudusse. Ma läksin. Aga ma ei saanud aru millestki, mis seal toimus. Üks mees tuli minuga päästest rääkima, aga ma vastasin talle, et mul pole seda vaja, ma olen juba katoliiklane. Aga ta esitas mulle väljakutse ja palus mul tagasi tulla. Ma läksingi. Ja ma vist sain päästetud. Ma tõesti enam ei mäleta väga täpselt, kuidas see toimus, sest sellest on nüüd juba möödas 40 aastat. Siis ma sattusin tegelema üks-ühele evangeeliumi kuulutamisega. 10 aastat hiljem sain ma Püha Vaimuga täidetud. See muutis mu elu totaalselt, sest siis ma hakkasin jutlustama ning paari aasta pärast astusin täisajaga teenistusse.

Sellel ajal puhkes koolides ärkamine ja ma jutlustasin palju koolides Inglismaal. Sajad koolilapsed tulid Jumala juurde, said päästetud ja Vaimuga täidetud. Ülikoolides ja kolledžites juhtusid samad lood. Me rajasime noorteteenistuse. Palju noori ja lapsi sai selle kaudu päästetud, imed juhtusid ning siis meid kutsuti Ameerikasse. Korraldasin seal noortelaagreid ja reisisin edasi-tagasi. Reisisin Aafrikasse. Tulin jälle tagasi Inglismaale. Ja nii edasi-tagasi. Lõpuks kolisime Ameerikasse.

Tegin lastetööd ja siis sattusin kirikupoliitika hammasrataste vahele ning elasin üle ühe koguduse lõhenemise. Pärast seda hakkasin tegema seda, mida siiani teen – reisin ringi ja räägin konverentsidel jms.
Jumal näitas mulle midagi 20 aastat tagasi. Seda, kuidas islam treenib oma lapsi olema äärmuslikud ja radikaalsed oma religiooni jaoks. Ja siis Ta näitas mulle nägemuses kirikulapsi, kes mängivad nukkude ja autodega, neid lõbustavad klounid. Noored käivad väljas pitsapidudel. Jumal ütles, et saatan valmistab ette armeed ja Minu lapsed tegelevad ainult meelelahutusega. Võta sellega midagi ette.

Ma ütlesin Jumalale, et ma ei saa, ma olen liiga vana (olin oma 50ndates eluaastates). Ja ma mõtlesin, et ma ei saa enam lastega kontakti, kuna lastetööd saab teha teatud vanuseni, kuna lastele meeldivad noored inimesed. Aga Jumalaga ei saa vaielda.

Ma teadsin ka seda, et lapsed ei saa meid ju eriti palju rahaliselt toetada ja ma ei teadnud, kuidas me ära elame.
Aga igatahes ma hakkasin lastetööd tegema ning ma vist olin esimene, kes ütles selliseid asju, nagu: “Lapsed võivad ka olla Püha Vaimuga täidetud. Neil ei ole beebi-Püha-Vaimu nende sees, vaid seesama Püha Vaim, mis meis ja nad suudavad hakkama saada kõigega. Jumal tahab neid kasutada.”

Inimesed vaatasid mind ja ütlesid, et ma olen hull. Aga nüüd 25 aastat hiljem räägivad paljud samu asju.

Ma olen kirjutanud ka mitmeid raamatuid. “Kids in combat” 1989 jpt, kirjutasin lastele Piibli-õppe raamatuid. Ja siis ma hakkasin jutlustama ka õpetajatele, sest nemad peavad saama nägemuse, et lapsed võivad saada täis Püha Vaimu ja Jumal võib neid kasutada. Ma pidin neid õpetama, et nad õpetaksid omakorda lapsi, ja et nad ei teeks nende heaks igasugu naljakaid asju ja ei lahutaks ainult nende meelt. Ja siis ma sain aru, et ka lapsevanemad peavad saama selle nägemuse ja hakkama ise oma lapsi õpetama. Ja siis ma hakkasingi õpetama perekondasid.

Ja nüüd ma õpetan kõiki korraga – õpetajaid, noorte- ja lastepastoreid, lapsehoidjaid, abiõpetajaid, lapsevanemaid, vanavanemaid, vanempastoreid ja lapsi. Ja kõik see lõppes sellega, et lapsed hakkasid ise inimesi teenima – nad palvetasid inimeste eest ja imed sündisid: pimedad said nägijaks, jalutud terveks, igasugune valu lahkus, kurdid kuulsid jälle jne. Ja see toimus laste läbi, mitte mingite suurte evangelistide läbi. See ongi olnud minu igatsus, ja Jumala igatsus, et igaüht meist võiks kasutada. Kui Jumal saab kasutada lapsi, siis Ta saab kasutada keda iganes. Sa ei pea olema kõrgelt haritud, et kõigest sellest aru saada, kõik tuleb ilmutuse läbi.

Sellega ma tegelesin viimased 20 aastat. Siis tuli esile mu naise teenistus ja ma hakkasin reisima koos temaga. Alguses oli nii, et mina tegelesin põhiliselt teenimisega ja tema aitas mind natukene. Aga nüüd on meil mõlemal oma teenistus ja tema on rohkem esile tulnud. Mina reisin kaasa. Ma ei tee enam nii palju koosolekuid, kui ma varem tegin. Mul on nüüd aega, et raamatuid kirjutada ja muuga tegeleda.

UM: Kas te olete praegu pastor?
DW: Ei, pastor ma ei ole. Mul pole selleks piisavalt kannatust. Jumal andis mulle nägemuse ja ma jutlustan tervele maailmale. Ma ei ole seotud ühe kohaga. Ma olen jutlustanud kõikvõimalikes kogudustes, väga erinevates uskkondades: baptistide, presbüterlaste, anglikaanide, karismaatiliste kristlaste, adventistide, metodistide, nelipühilaste, Vineyardi juures ja veel paljudes kohtades. Jumal ütles mulle, et Ta tahab, et ma jutlustaksin tervele Kristuse Ihule, muidu sa oled limiteeritud ja sa ei saa teha seda, milleks oled kutsutud. Iga koht, mis minu jaoks ukse lahti tegi, sinna ma ka teenima läksin.

UM: Te olete teeninud lapsi ja täiskasvanuid. Kellele on lihtsam jutlustada? Kas lapsed on avatumad kui täskasvanud?
DW: Ma räägin nendega koos. Ma ei tee nende jaoks eraldi koosolekuid. See on tegelikult väga auline. Aga inimesed ei saa sellest tihti aru. Kui ma jutlustan lastele ja täiskasvanud näevad, mis nende lastega võib juhtuda, siis see motiveerib neid. Ja kui ma räägin täiskasvanutele sellest, kuidas nad peavad oma lapsi kasvatama, siis lapsed vaatavad oma vanemate peale ja küsivad, et miks nad nendega nii teinud ei ole. Nii et ma kutsun nad kokku ja teenin neid koos. See ühendab lapsevanemaid ja lapsi, täiskasvanuid ja väiksemaid. Jeesus ei öelnud Peetrusele, et saada lapsed lastekirikusse, kuniks Ta teenib teisi. Jüngrid ei teinud samal ajal õhupalle ja ei mänginud lastega mänge, kui Jeesus jutlustas. Jeesus ütles, et laske lapsukestel Minu juurde tulla. Lapsed võivad ju ka vastata, reageerida Pühale Vaimule, kuulda Tema käest. Nad võib-olla ei saa mõistusega kõigest aru, kuid nende Vaim on vastuvõtlik. Ma teenin nende Vaimu. Ma ei mõtlegi nende mõistuse peale. Ma ei püüa välja mõelda, mida konkreetselt nad suudavad vastu võtta või millest nad saavad tegelikult aru. See on Püha Vaimu töö, mitte minu oma. Püha Vaim saab anda neile ilmutuse, mina seda teha ei saa. See pole minu ülesanne.

Ristija Johannes tundis Püha Vaimu juba siis, kui ta oli oma ema üsas. Ta oli noorim inimene, kes Jumalat kiitis. Ta ülistas Jumalat juba siis, kui ta oli emaüsas. See on Piiblis kirjas, Luuka 1. peatükis.

Tuleb lihtsalt murda oma kinnisideed ja teatud viisil mõtlemine, et lapsed ei saa aru, ja siis me annamegi neile mänguasjad, millega nad saavad mängida. Aga mina ütlen, et ärge tehke nii. Tooge nad Püha Vaimu ligiollu ja nad reageerivad sellele. Aga kui sul on väga selgelt struktureeritud kogudus, kus lapsed ei saa Pühale Vaimule reageerida, siis nad närbuvad. Lapsed tuleb tegevusse kaasa haarata, mitte tegevusest välja jätta.

Kogudus on perekond. Meil ei tohiks olla erinevaid teenistusi – lastekirik, noortekirik ja põhiteenistus ainult täiskasvanutele. Seda tahab teha saatan – ta tahab perekonda lõhki ajada. Ja siis ütlevad vanemad: “Mina otsin sellist kogudust, kus minu lapse eest hoolt kantakse. Mina ei pea temaga tegelema, las kogudus teeb seda. Mina tahan istuda ja koosolekut nautida.” Aga me peame treenima vanemaid, et nemad treeniksid oma lapsi sellisteks, kellel oleks kutsumine ja eesmärk nende elu jaoks. Seda ma põhiliselt õpetangi. Ma esitan sellega kogudustele väljakutseid.

UM: Niisiis, kogudus ei pea lapsi kasvatama, vaid vanemad ise...
DW: Selleks et laps saaks hariduse, peab ta kooli minema. Ta teeb seda viis päeva nädalas, kuus tundi päevas. Ja kui nad koju lähevad, peavad nad koduseid ülesandeid tegema hakkama ja järgmiseks päevaks õppima.

Ma tegelikult sellisesse koolisüsteemi ei usu, ma usun, et laste õpetamiseks on palju paremaid mooduseid. Ma usun, et lapsi võiks paremini õpetada kogemuste kaudu klassiruumist väljaspool, tuim tuupimine pole just kõige parem viis, kuidas lapsi harida, aga see selleks.

Aga kui koolihariduseks läheb niivõrd palju energiat, siis kuidas jääb vaimse haridusega? Kas sa tõesti arvad, et laps õpib nädalas korra 45-minutilise lastekiriku jooksul, kuidas elus vaimselt hakkama saada? See peab olema pidev treening. Korrast nädalas ei piisa. Lapsevanema vastutus ei piirdu ainult sellega, et ta toob oma lapse kord nädalas lastekirikusse. Sina kui lapsevanem pead olema oma lapsele pastoriks, õpetama teda, juhtima ta päästmisele ja aitama tal täituda Püha Vaimuga. Sina andsid oma lapsele elu. Sinu käest peab tulema ka sinu lapse vaimne elu. Sina pead aitama oma lapsel ka vaimselt kasvada, mitte ainult füüsiliselt. Vastutus on SINU peal. Ära oota seda, et tuleb mõni evangelist ja teeb seda sinu eest. Aga keegi pole meile sellest rääkinud ja seepärast ootavadki lapsevanemad evangelisti, kes nende lapsed päästele tooks.

See toob vastutuse lastevanemate peale tagasi...
Jah, loomulikult. Jumal peab meid vastutavaks selle eest, mida me oma lastega teinud oleme. Lapsed ei ole meie omand, Jumal on nad meile laenanud. Me peame neid treenima ja üles kasvatama. Me toidame ja katame neid, anname neile hariduse, et nad saaksid endale pärast ise töö leida ja ennast ära elatada. Aga kui me neid vaimselt ei treeni, siis mis sellest kõigest muust siis kasu on? Mis kasu on sellest, kui me teame kogu maailma tarkust, aga kaotame omaenda hinge? Me peame treenima oma lapse hingi, vaimu ka. Selleks et neist saaksid tugevad ja väelised. Lapse jaoks ei ole põhiline see, et ta õpiks olema hea. Ainukese eesmärgina on see üsna igav. Neile tuleb õpetada, et nende elu peal on kutsumine, nende saatus on ette määratud.

Ettemääratus motiveerib neid olema head. Nad ei ole tavalised. Nad on ebatavalised. Nad on erilised, sest Jumalal on nende jaoks eriline plaan.

Ameerikas võib näha teismelisi, kes kõnnivad ringi T-särkides, mille peale on kirjutatud “Born to party” (sündinud peoloomaks, toim. märkus). Mina ütlen, et ei, sa ei ole selleks sündinud. Sind on kutsutud sellest millekski palju erilisemaks. Jumalal on ääretult suur ja kaunis plaan sinu elu jaoks. Saatanal on aga kahjuks ka plaan sinu elu jaoks. Teismeliste elude pärast käib tohutu võitlus. Seepärast ma kirjutasingi raamatu “Kids in combat” (lapsed lahingus) - sest lapsed sünnivad vaenulikku ümbruskonda. Ja see surve, mis nende vastu tuleb, on praegu palju suurem, kui see oli 50 aastat tagasi. Vaatame kasvõi seda seksuaalrevolutsiooni jpm. Kõik see töötab meie laste vastu.

UM: Tänapäeval on lapsed palju mässumeelsemad kui vanasti...
DW: Oo jaa. Mõni aeg tagasi distsiplineeriti lapsi palju rohkem. Ja ma just vaatasin televiisorit mõni aeg tagasi ja seal oli saade ühest perekonnast, kes läks n-ö ajas tagasi 50ndatesse. Ja seal näidati perekonda – isa, ema ja neli last – ja kuidas nad otsustasid veeta puhkuse mere ääres ühes suvilas, nii nagu pered tegid 50ndatel. Nad läksid randa krabisid püüdma, kõik koos. Nad tegid perekonnana kõike koos. Ja siis pereisa ütles, et laste sõnakuulekus muutus, distsipliiniga polnud probleemi. Isa alguses kartis, et lapsed hakkavad selle vastu mässama, kuid nad ei hakanud. Nad tegid kõiki asju koos ja see meeldis kõigile. Ja kui nad puhkuselt koju jõudsid, siis vanem poeg hakkas nooremale kitarri õpetama, koos hakati lauamänge mängima. Järsku tuli üksmeel sinna, kus alati oli olnud riidlemine.

Tavaliselt teismelised lukustavad end oma tuppa. Ma läksin kord ühele pastorile külla. Tema teismeline poeg tuli koju. Isa tutvustas pojale mind kui külalisjutlustajat. Ma ütlesin poisile: “Tere.” Ta mõmises mulle midagi arusaamatut vastu, keeras otsa ringi ja marssis oma tuppa.

Minu noorusajal oleks ta istunud koos külalisega diivanile, ajanud juttu, kuni tal lubatakse oma tuppa minna. Praegu midagi sellist enam ei näe. Ja seda sellepärast, et lapsi enam ei treenita ega õpetata. Meedia on samuti suurt kahju tekitanud. Me näeme telekast pilti, kus lapsed on tehtud väga targaks ja nutikaks ja lapsevanemad on tehtud ohmudeks. See on kõik väga saatanlik.

UM: Kui varastada ära üks generatsioon, siis hukkub juba terve rahvas. Kas pole nii?
DW: Jah, loomulikult. Ameerikas on seksuaalse aktiivsuse vanusepiiri vähendatud, ja Euroopa tuleb väga kiiresti järele ja võib-olla on juba hullemas seisuski kui Ameerika, - st et Ameerikas on vanusepiiriks 18, Inglismaal 16, Kanadas 14, Hollandis ja Portugalis on 12. Ma räägin vanusepiirist, millest alates arvatakse-lubatakse lapsel olla seksuaalselt aktiivne. Ja seda vanusepiiri üritatakse järjest madalamaks teha. Kuigi see vanusepiir on Ameerikas 18, siis tegelikkuses see nii ei ole. See on nii ainult kirjade järgi, aga tegelikult ollakse seksuaalselt aktiivsed juba palju varem.

Üritatakse seda heaks teha jutuga, et nii kaua on kõik korras, kui seksuaalne aktiivsus piirneb omavanustega. Kui magatakse juba vanuselt vanematega, siis on see lubamatu. Aga see põhjendus on naeruväärne. Öeldakse, et sa ei tohi seda praegu veel teha, aga alles siis, kui vanemaks saad.

Meil polegi seepärast enam mentoreid. Meie mentorid on sellised, kes ütlevad, et sa ei saa elada praegu seamoodi, sa pead enne suureks saama, siis võid teha, mis tahad. Aga mis sõnumi see lastele annab? Nemad tahavad ka samamoodi elada kui vanemad – tahavad ka suitsetada, juua jms. Aga siis öeldakse, praegu ei saa, sest sa pole veel piisavalt vana. Asi pole aga üldse vanuses. See pole mingi põhiline kriteerium. Kas asi on õige või vale? Kui on vale ringi hoorata 12-aastaselt, siis on see vale ka 18-aastaselt ja 25-aastaselt ja 40-aastaselt. Vale on vale ja ei muutu vanusega õigeks.

Ma väga loodan, et inimesed nüüd kuulsid seda, mida ma rääkisin, võtavad selle vastu ja hakkavad seda kasutama ja saavad aru, et nad peavad teenima laste südameid, ja ka Vaimu, mitte ainult hinge. Sinu Jumal peab olema ka nende Jumal ja sinu väärtused peavad saama nende väärtusteks. Ja mitte sellepärast, et nad on kohustatud seda tegema, kuna lapsevanem käsib. Nad võtavad selle omaks siis, kui nad näevad seda oma vanemate elus. Lastel ei peaks olema enne valikuvabadust, kui nad oskavad teha õige otsuse.

Intervjueeris Külli Kuusk




 Lisa kommentaar | Loe kommentaare (2)

Sinu nimi *
Sinu e-mail
Kommentaar *

Mitu ä tähte on sõnas jäääär? * See rumal küsimus hoiab robotid sellest foorumist eemal. Palun kirjuta oma vastus siia:


  Tutvu reeglitega





Soovita sõbraleSoovita sõbrale

Prindi artikel Prindi artikkel

Loe kommentaare (2)


Charismata Ministries
COPYRIGHT 2006 ©
Informatsiooni sellel leheküljel tohib kasutada ainult isiklikuks tarbeks.
Kõik muu kasutus/paljundamine võib toimuda ainult "Usumaailma" kirjalikul loal.