Varases teismeeas tekkis tal külmetuse tagajärjel probleem kopsudega. See kestis järgmised kaheksa aastat, kuni tal lõpuks 18- või 19-aastaselt diagnoositi tuberkuloos ja talle öeldi, et ta varsti sureb. Minnes koju surema, peatus ta teel ühel metodistide äratuskoosolekul, kus üks naisjutlustaja, Mattie Perry, ütles talle, et ta võib saada terveks. Ta palvetas Bosworthi eest ja too sai momentselt terveks.
Bosworth abiellus varsti ja olles tutvunud John Alexander Dowie sõnumilehega, otsustas kolida Zion Citysse Illinoisi osariigis. See oli äsja rajatud linn, mis oli mõeldud paigana, kus usulisi väärtusi saaks kohaldada nii kodus kui ka terves ühiskonnas. Zion Citys hakkas ta taas kornetit mängima ja Dowie tegi temast varsti ansambli juhi. Seal kohtas ta esimest korda ka John G. Lake’i, kellest sai ta lähedane sõber. Tänu Dowie kirjutistele ja jutlustele, nende endi Piibli uuringutele ja isiklikele kogemustele jumaliku tervenemise vallas, hakkasid mõlemad noored mehed õppima jumalikku tervenemist ja seda praktiseerima. Zion oli see paik, kus nii Bosworth kui ka Lake kogesid oma isiklikku nelipühi ja kus sai alguse nende isiklik teenistus.
1901. aastal oli keegi proua Waldron Zionist külastanud Lawrence’it Kansase osariigis, kus õpetas nelipühipioneer Charles Parham. Naine sai Püha Vaimuga ristitud ja pöördus tagasi Zionisse, jagades endaga juhtunut teistega. Dowie oli kindlalt vastu sellele uuele “keelte liikumisele”. Aga 1906. aastaks oli Zioni kogukond segaduses. Dowie oli selle viinud finantskrahhi äärele ja siis ise rabanduse saanud. Selle aasta septembris tuli Parham Zionisse jutlustama. Tänu Dowie õpetusele koges ta suurt vastuseisu. Ta pidas koosolekuid kohalikus hotellis ja need avaldasid Bosworthidele sellist mõju, et nende kodust sai varsti uus koosolekupaik. Bosworth täitus seal Püha Vaimuga ja hakkas rääkima keeli. Hiljem külastas ta John Lake’iga Azusa tänavat, et näha seda uut nelipühiärkamist, mis seal oli alanud. Varsti pärast seda tutvus Bosworth Chicagos dr E. W. Kenyoniga. Nendest said head sõbrad ja Bosworth kaasas mitmeid Kenyoni materjale oma kirjutistesse.
1909. aastal kolis Bosworth koos abikaasaga Dallasesse Texases ja rajas seal nelipühikoguduse. Seal said aastate jooksul suured hulgad päästetud, tervendatud ja Vaimuga täidetud. 1912. aastal kutsus ta Maria Woodworth-Etteri oma kogudusse koosolekuid pidama. Need kestsid juulist detsembrini ja inimesi tuli üle terve Ameerika.
1914. aastal osales Bosworth tänapäevani suurima nelipühiuskkonna Assemblies of God rajamisel ja oli üks nende esimesi juhte. Ta tõi sellesse organisatsiooni ka oma koguduse. 1916. aastal muutis Assemblies of God oma õpetuse ametlikuks osaks seisukoha, et keeltega rääkimine on Püha Vaimuga ristimise algne tunnus. Bosworth ei nõustunud sellega ja püüdis nende meelt muuta, esitades oma argumendid ühel nende konverentsil. Kui 1918. aastal sai selgeks, et nad oma seisukohta ei muuda, tõmbus Bosworth organisatsioonist vaikselt tagasi ja liitus mõne aja pärast Christian and Missionary Alliance nimelise organisatsiooniga, mille peakorter oli Houstonis Texase osariigis ja millega oli juba varem seotud tema vend Burt.
Juba siis, kui Bosworth oli pastoriks Dallases, pidas ta koosolekuid ka teistes paikades ja ta teenistuses oli alati haigete pärast palvetamist ja jumalikku tervenemist. Kui ta abikaasa 1919. aastal suri, leidis ta inimesi, kes vaatasid ta laste järele ja alustas ise suuremastaapsete evangeelsete koosolekutega. Näib, et Bosworthi tervendusteenistuses oli pöördepunktiks 1920. aasta augustis Limas Ohios peetud koosolekud. Sealne pastor palus, et Bosworth jutlustaks jumaliku tervenemise teemal. Kuigi Bosworth oli juba varem uskunud jumalikku tervenemisse ja haigete eest palvetanud, ei olnud ta sel teemal spetsiaalselt jutlustanud. Bosworth kirjutab, et ta läks Isanda ette ja küsis, et mis saab siis, kui ta kuulutab tervenemisest ja inimesed tulevad ega saa terveks? Isand ütles: “Kui inimesed ei saaks päästetud, ei lõpetaks sa evangeeliumi kuulutamist.” Bosworth uuris seda küsimust, palvetas selle pärast ja mõistis, et Jumala tahe on inimesi nii päästa kui ka tervendada. Lima koosolekutel astus Bosworth Sõna peal välja, kuulutas jumalikku tervenemist ja väitis, et ihu tervenemine on sama palju evangeeliumi osa kui hinge päästmine. Ta kutsus haigeid, et nad tuleksid ja kuuleksid tervendussõna oma ihu jaoks. Inimesed reageerisid sellele, nad said terveks ja selle tagajärjel tuli omakorda rohkem inimesi päästmisele.
F. F. Bosworth pidas 1920ndatel terve hulga evangeelseid ja tervenduskoosolekuid kõikjal Ühendriikides ja Kanadas. Üks suuremaid koosolekuid leidis aset Ottawas Kanadas, kus toimus umbes 12 000 pöördumist. 1924. aastal andis ta välja raamatu “Tervendaja Kristus” (Christ The Healer), millest on saanud usuklassika. Huvitaval kombel said tema koosolekutel paljud inimesed terveks eriti kurtusest. David du Plessis kirjeldab, kuidas ta oli ühel Bosworthi koosolekul 1928. aastal, kuhu toodi suur hulk õpilasi kurtide koolist. Vend du Plessis nägi pealt, kuidas Bosworth palvetas iga kurdi lapse eest eraldi ja rõõmustas, sest nad kõik said terveks ja hakkasid perfektselt kuulma. Pärast koosolekut pidi see kurtide kool uksed sulgema, kuna neil ei olnud nüüd õpilasi.
Kui 1929. aastal saabus majanduslik surutis, ei olnud piisavalt raha suurte kampaaniate organiseerimiseks. Bosworthi ajakirja “Exploits of Faith” (Usu kangelasteod) andmetel selgub, et ta pidas endiselt kuni 1931. aasta lõpuni suuri koosolekuid kodust eemal, aga pärast seda muutusid need rohkem lokaalseks. Sel ajal sai tuule tiibadesse Bosworthi raadioteenistus. Ta alustas programmiga, mille nimi oli “Päikesepaiste tund”. Hiljem rajas ta Illinoisis mittetulundusühingu The National Radio Revival Missionary Crusaders. Tema saated kestsid 1940ndate lõpuni. Nende neljateistkümne aasta jooksul sai ta kuulajatelt umbes veerand miljonit kirja.
Ta püüdis vältida lõhenemisi, mis leidsid aset nelipühiliikumises, kuulutades selliseid põhitõdesid, mis ületasid tema arvates uskkondadevahelisi piire. Ta jätkas oma teenistust 1947. aastani, mil ta tõmbus Floridas teenistusest tagasi. Aga ta teenistus ei olnud veel läbi!
1948. aastal ühines Bosworth William Branhami teenistusega, mis oli aasta varem alustanud äratuskoosolekutega Floridas. Need kaks meest töötasid koos kuni ärkamise lõpuni 1956. aastal ja olid lähedased sõbrad. Ka mitmed teised tollal noored jumalamehed, nagu T. L. Osborn ja Oral Roberts vaatasid oma tervendusteenistustes Bosworthi kui mentori peale, mille tagajärjel on mitmed ajaloolased väitnud, et Bosworth oli nagu sild oma põlvkonna tervendusteenistuste ja 1940ndate lõpu ja 1950ndate tervendusärkamise vahel. 1951. aasta lõpul läks 74-aastane Bosworth koos Branhamiga Aafrikasse, jätkamaks tööd. Pärast kampaaniat koos Branhamiga pöördus Bosworth veel mitu korda Aafrikasse tagasi ja pidas ka koosolekuid Kuubal (1954) ja Jaapanis (1955 ja 1957) ning saatis Branhami tolle krusaadil Šveitsi ja Saksamaale (1955).
1958. aastal ütles Isand Bosworthile, et ta on oma võidujooksu lõpetanud ja läheb varsti ära taevasse. Ta teatas sellest ka oma perekonnale. Kuigi talle ei olnud diagnoositud mingit haigust või tervislikku seisundit, mis põhjustaks surma, oli ta visa rääkima perekonnale ja sõpradele, et on iga hetk valmis minema koju. See sõnum levis jutlustajate ja sõprade hulgas, kes tulid teda külastama, et hüvasti jätta.
T. L. Osborn räägib, kuidas ta jõudis Bosworthi majja ja kuulis teda hüüdmas: “Vend T. L.! See on mu elu suurim päev! Jumal on mulle öelnud, et ma pääsen täna koju, et olla koos Temaga! Jee! Halleluuja!” Mõned tunnid hiljem ta surigi 81-aastaselt, ilma ühegi haiguse või tõveta. Ta lihtsalt uinus Isandas.
Vend F. F. Bosworthi elu on tunnustatud ja seda mäletatakse 20. sajandi algusaegadest kuni meie päevini välja. Ta teenistus algas siis, kui ta oli alles noor mees ja kestis küpse eani välja. Ta oli Azusa tänava ärkamise tunnistajaks, kus ta võttis omaks nelipühiluse, ja kohtas paljusid tolle aja suuri evangeliste. Ta oli osa sellest hiiglaslikust tervendusliikumisest, mis 1920ndatel haaras tervet maad ja maailma. Ta oli Assemblies of God kiriku üks rajajaid. Ta kuulutas neli aastakümmet Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja reisis ringi maailmas, õpetades jumalikust tervenemisest. Ta oli rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud jumalamees. Ta elu ja teenistuse läbi lisati arvukalt elusid aulisesse Jumala riiki. Ta oli tõepoolest Jumala tunnistaja ja ristisõdur.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
