Harta Kogudus Usumaailm  Harta pood Harta 87     

 

Iisrael
Maailm
Huvitavad inimesed
Taevamuusika
Taevamanna
Õpituba
Arhiiv
Kontakt
Koju
In English

Õpitoas täna:
Rick Joyner - Kõrgeim kutsumine





KOJU » MAAILM



Ulf ja Birgitta Ekman lahkuvad Livets Ordist (Rootsi Elu Sõnast) ja hakkavad katoliiklasteks


Ulf Ekmani lähenemisest katoliku kirikule on räägitud juba kaua. Ta on viisteist aastat toonitanud vajadust ühtsuse järele, eriti ajalooliste kirikutega, mis on põhjustanud nii diskussioone kui ka spekulatsioone. Kui nende poeg Benjamin Ekman otsustas möödunud sügisel usku vahetada, said arutelud uue hoo sisse. Kas Ulf ja Birgitta Ekman lähevad sama teed? Ja vastus sellele küsimusele on jaatav. Millal see täpselt sünnib, selle hoiavad nad enda teada, aga see sünnib “millalgi selle kevade jooksul”.
Ulf ja Birgitta selgitavad, et nende ja poja Benjamini otsused on üksteisest sõltumatud. Ja et see tuli üllatusena, kui poeg teatas oma otsusest.
– Me arvasime tükk aega, et ta liitub võib-olla õigeusukirikuga, sest ta on olnud sellest kirikust huvitatud ja see on talle meeldinud. Aga sügisel helistas ta meile ühel päeval ja jutustas, et on otsustanud liituda katoliku kirikuga. See üllatas meid tegelikult, jutustab Birgitta, aga lisab, et nad on rõõmsad, et poeg on leidnud Lundis vaimse kodu.

Millalgi möödunud sügisel otsustasid Ulf ja Birgitta samuti liituda katoliku kirikuga. Kuigi see otsus on üsna värske, on teekond selle juurde olnud pikk, räägivad nad.
– Me oleme palvetanud, mõelnud, uurinud, juurelnud ja küsinud Isandalt pikka aega, ütleb Ulf.
– Jah, see on protsess, mis on aset leidnud alates aastatuhandevahetusest, jutustab Birgitta.
Igatsus ühtsuse järele pärineb veelgi varasemast ajast. Ulf seob selle ühe juhtumiga seitsmekümnendate lõpust, kus ta istub kiirtoidurestoranis koos ühe õpikaaslasega ja hakkab äkitselt nutma.
– Ma sain hetkeks tunda seda, mida tunneb Jeesus selle üle, et ta kogudus on killustunud. See oli nagu välgatus, et see ei meeldi Jumalale ja et Jeesus on selle pärast kurb. See elamus seal kiirtoidurestoranis läks varsti meelest, aga on viimase kümne aasta jooksul taas tagasi tulnud, jutustab ta. Käesolevas protsessis on ühtsuse avastamine olnud vägagi kesksel kohal.
Ulf Ekman võtab välja Piibli ja loeb ette salmi Johannese 11:52, kus apostel Johannes kirjutab: “…ja mitte ainult selle rahva eest, vaid et ta [Jeesus] ka hajuvil elavad Jumala lapsed koguks ühtekokku.”
– Evangeeliumi keskpunktiks on kokkukogumine ja ühendamine. Mõnikord me kasutame evangeeliumi selleks, et inimesi lahku ajada ja selles olen ka mina osalenud. Me ei tee seda võib-olla pahatahtlikult, vaid seetõttu, et me elame väga killustatud maailmas. Aga mina tahan öelda seda, et Jumala südames on see väga tähtsal kohal, et me ühineksime. Jeesus suri just selle pärast.

Elu Sõna ajaloo alguses väljendas Ulf Ekman ennast katoliku kiriku suhtes mõnikord kriitiliselt ja kogudus palvetas muuseas selle vastu, et paavst tuleks Uppsalasse külla.
– Ma kirjutasin mõned kriitilised artiklid, me palvetasime, et Rootsi hoiaks kinni oma evangelikaalsest usust, kui paavst oli Uppsalasse tulemas ja ma olen sellest ka piiblikoolis õpetanud. Aga peale selle, mis toimus üsna varases staadiumis, ei ole me nendele küsimustele eriti aega kulutanud. See-eest oleme kindlasti olnud osa üldisest negatiivsest hoiakust.
Ulf Ekman kaitseb ennast selle ettekujutuse eest, mida mõnikord püütakse temast jätta, et just tema on olnud eriti kriitiline
– See ei olnud meie jaoks peaküsimus. Kriitiline ma olin, samal viisil, nagu paljud teised ärkamisliikumised, ütleb ta.
– Leidub ju fanaatilisi katoliiklaste vihkajaid, aga sellised pole me kunagi olnud. Aga me oleme olnud umbusaldavad ja isegi teadmatuses, selgitab Birgitta.

Kas te arvate, et sageli rajaneb see negatiivne hoiak, mis paljudel on katoliku kiriku suhtes, teadmatusel?
– Jah, seda usun ma täiesti, ütleb Birgitta. Rootsis ei kohta me ju eriti katoliku kiriku mõju. Meie arusaamist mööda oli siinne katoliku kirik teatud laadi väike sisserändajate kirik, millega eriti palju kokku ei puututud.

Nad jutustavad oma protsessist, kus eelarvamused on naeruväärseks osutunud ja kus nad on pidanud ümber hindama oma arusaama erinevate katoliku kiriku õpetuste suhtes. Birgitta jutustab, et ta tundis ennast peaaegu petetuna, kui ta hakkas avastama seda, mis leidus katoliku kirikus.
– Kui ma avastasin kõik need positiivsed küljed, mõtlesin ma: miks ei ole keegi mulle sellest rääkinud? Keegi on pidanud seda varjama minu ja kõikide teiste vabakiriku inimeste eest, mõtlesin ma. Lugedes olen ma saanud ühe ahhaa-elamuse teise järel. Lepitus, tervenemine, usk imedesse, kõik see leidub seal tugeval ja selgesti esile toodud kujul ja me isegi ei tea sellest. Nii me oleme seal seisnud ja punastanud häbist, kui me oleme avastanud oma teadmatuse. Ulf jutustab, et palju sellest, millega ta on kokku puutunud, on teda provotseerinud ja muutnud ta suhtumist katoliku kirikusse.
– Kui ma lugesin katoliiklikku ühiskonnaõpetust, siis mõistsin ma, et seal leidub kõik see, millesse ma usun. Kui ma lugesin alustpanevat dogmaatikat, siis nägin ma, et need olid asjad, millesse ma alati olin uskunud, aga mida mitte keegi ei ole nii hästi osanud formuleerida.
Birgitta võrdleb eelarvamusi katoliku kiriku vastu nende eelarvamustega, mille ohvriks ta ise on langenud aastate jooksul Elu Sõnas.
– Inimesed Elu Sõnas on kannatanud, kuna teised inimesed on saanud oma informatsiooni sellistest allikatest nagu ajalehed Aftonbladet ja Expressen. Ma hakkasin mõistma, et meie teeme täpselt samamoodi, kui kõne alla tuleb katoliku kirik. Me arvame, et me teame, me oleme lugenud katolitsismivastaseid raamatuid, meil on need asjad must-valged. Aga tegelikult on need kuuldused.
Ta toob näiteks arusaama Maarjast.
– Mõni ütleb näiteks katoliiklastele: “Te kummardate Maarjat,” aga nemad mõtlevad: “Ei, me ei tee seda. Maarja on inimene ja me ei palvetaks kunagi Maarja poole nii, nagu me palvetame Jumala poole.” Seega ei ole kena otsustada mõne kiriku või liikumise üle sekundaarsete allikate järgi. Sellepärast olen ma pidanud vajalikuks uurida välja nende ametlikest kirjutistest, mida nad tegelikult ütlevad.

Seda, et leidub teatud katoliiklikke õpetusi, mille suhtes on protestantlikel kristlastel küsimusi, teavad Ulf ja Birgitta väga hästi. Möödunud sügisel kirjutas Ulf Ekman teoloogilises ajakirjas Keryx tähelepanu äratanud artikli, kus ta muuseas tõstis esile vajaduse õpetamisameti järele, mis otsustaks erinevate piiblitõlgenduste üle. Ulf arvab, et vajadus sellise ameti vastu on suur.
– Minu jaoks on see täiesti arusaamatu, kuidas saab öelda, et me ei vaja mingit õpetamisametit. Kui meil on viis kirjakohta ja kaheksateist arvamust nende kohta, kes siis otsustab? Kas otsustab see, et minu intellekt on sinu omast parem, et mina olen lugenud sinust rohkem, et mina suudan veenda sinust paremini, et ma olen kirglikum kui sina – et minu arvamus võidab sinu arvamuse. Või siis leidub õpetamisamet, mis ütleb: juhised ütlevad, et selles küsimuses me otsustame nii.

Kas selline õpetamisamet võib välja kujuneda ka vabakoguduslikus kontekstis või osutab see automaatselt paavstile?
– Selle seemneid leidub laialipillutatult kõikjal. Jumala arm vabakoguduste ja protestantliku kristluse üle on fantastiline. Jumal toimib ju kõikides Kristuse ihu liikmetes.

Aga sa näed paavsti sellise õpetamisameti tähtsaima väljendusena?
– Jah, ta on seda absoluutselt. Jah, ma usun vajadust viimse instantsi järele.
Nimetatud Keryxi artiklis tõstatas Ulf ka probleeme seoses reformatsiooniga ja kirjeldas seda “eklesioloogilise suunamuutusena”, kus arusaam kirikust muutus põhjalikult. Aga ta arvab siiski, et reformatsioon oli hädavajalik.
– Reformatsioonilise muutuse järele oli suur vajadus. Mis toimus oli see, et see läks üle protestantlikuks revolutsiooniks, kus see polariseerus mõlemalt poolt. Ja seal leidis aset suur eksimus. Tagajärjeks oli see, et vähehaaval kaotati õpetamisamet ja järjepidevus murti väga selgelt. Prooviti alata otsast.
Ulf Ekman näeb vajadust pideva reformatsiooni järele, aga küsib, kas on hädavajalik igal juhtumil uuesti alustada.
– Reformatsioonis toimunud uue alguse tagajärg ei olnud ainult see, mis me õppinud oleme – et kogudus muutus vabamaks ja paremaks – vaid kogudus muutus selleasemel sekulariseeritumaks ja lõhestunumaks. Vähehaaval kadus nägemus kogudusest ja kristlik usk individualiseerus. Kui reformatsiooni tagajärjeks oli see lõhenemine, mida Ulf Ekman näeb, siis on see pärast seda jätkunud erinevates äratusliikumistes, arvab ta.
– Läbi terve ärkamiste ajaloo leidub üks mõte, et tuleb tõmbuda välja millestki, sest teised ei ole piisavalt puhtad. See on viinud ühest killustumisest teiseni. Mõeldakse küll, et kui seda tehakse, siis puhastatakse ennast ja saadakse tugevaks. Me oleme oma teekonnal leidnud, et see ei ole tõsi, vaid et me ainult piirama ennast. Ärkamise või reformatsiooni eesmärk on Ulf Ekmani arvates terve Kristuse ihu elustamine.
– Jumal laseb erinevatel ärkamistel tulla sellepärast, et Ta tahab esile tõsta ja elavaks teha midagi ja see on ju tore. Aga seejärel tahab Ta selle teha Kristuse ihu osaks. Kui nelipühiärkamisest sai karismaatiline ärkamine ja see sai tõepoolest Kristuse ihu osaks, siis selle asemel et olla isoleeritud, sai sellest õnnistus kõikidele kirikutele. Ja nüüd on meil üheks selle tagajärjeks 120 miljonit karismaatilist katoliiklast.

Kuidas vaatad sa mõistele Sola Scriptura?
– Mida paljud täna mõistavad Solo Scriptura all on see, et me usume Piiblisse ja sellega olen ma loomulikult nõus. Võib samahästi ka öelda, et meil on pühakirja primaat, mis tähendab ju seda, et me paneme pühakirja kõige tähtsamale kohale.

Ulf ja Birgitta jutustavad, et ühtsuse tähenduse avastamine on kaasa toonud muutunud suhtumise teiste kristlaste vastu ja eriti just katoliiklaste vastu.
– Nende avastamine ja osadus nendega raputas meid kõvasti ja provotseeris ning heitis väljakutse meie endi teadmatusele ja meie endi eelarvamustele, räägib Ulf.
– Katoliiklastega kokku puutudes avastasime muu hulgas, kui elavad nad on, kui tublid nad on, kui asjatundlikud nad on, kui andunud nad on ja kui tugevad on nad oma usus. See on ju midagi sellist, milles ärkamisliikumiste kristlased arvavad monopoli omavat, seepärast oli see minu jaoks kainestav kogemus näha, et meil ei ole selles asjas mingit monopoli, ütleb Ulf.

Ulf ja Birgitta tõstavad eriti esile kahte inimest, kes on tähendanud neile palju selles protsessis, mis on toimunud. Esimene on piiskob Anders Arborelius.
– Tema elu ja eeskuju on mind isiklikult väga puudutanud, peaaegu sellest päevast peale, mil temast 1999. aasta detsembris sai piiskop, ütleb Ulf. Kui leidub mõni rootslane, kes meile selles küsimuses palju on tähendanud, siis on see tema.
Aga ka Wilfrid Stinissen, kes hiljuti läks koju Isanda juurde, on mänginud tähtsat rolli Ulfi ja Birgitta otsuses.
– Ta on olnud kallis, kallis sõber ja isa, kellega koos istuda ja rääkida, jutustab Birgitta. Me tunneme temast suurt puudust, sest ta aitas meid tõeliselt.
Ulf ja Birgitta võtavad kokku põhjuse oma otsusele.
– Meie jaoks on see olnud avastus mitmel tasandil. Elavate katoliiklaste leidmine, kellel on tugev Piiblisse ankurdunud teoloogia, rikas jumalateenistuselu, tugev misjonitöö, sotsiaalne paatos ja eetiline tugevus. Kõik see kokku on avaldanud meile tugevat külgetõmbejõudu, selgitab Ulf.

Kui räägitakse ühtsusest, siis mõtlevad paljud inimestevahelistele suhetele ja sugugi mitte organisatsioonilisele ühtsusele. Kuidas te sellele vaatate?
– Ühtsus meeldib ju kõikidele kristlastele, aga me mõtleme nii erinevaid asju selle all. On ju väga tore, kui meil on head suhted teiste inimestega erinevates kogudustes. Kui saadakse üle erinevustest ja lõpetatakse jampsimine. Ja isegi kui me ei nõustu üksteisega, võib meil olla üksteise suhtes leplik ja asjalik hoiak. See on ju hea ja hädavajalik, aga sellest ei piisa, arvab Ulf.

Kas sellest ei piisa, et me armastame üksteist?
– Nii ütlevad ju inimesed täna, kes elavad abieluvälistes suhetes. Aga Jeesusel ei ole 20 000 naist, Ta ei ela ka mõnega neist vabaabielu, vaid Tal on pruudiga konkreetne sisemine ja väline suhe, ütleb Ulf.

Nii et on vaja organisatsioonilist ühtsust?
– See sõltub sellest, milline on meie arusaam kogudusest. Kogudus on Kristuse ihu, struktuuriline üksus. See on konkreetne, see on piiratud, seda saab kombata. See ei ole mingi gaasipilv, vaid sel on välimine ja sisemine pool, ihu ja Vaim. Ja ihu on nähtav. Jeesus käis ringi kolmkümmend aastat ja Teda nähti. Samamoodi peab kogudusel olema konkreetne väljendus. Ja kuidas oli alguses? Meile karismaatikutele meeldib ju öelda, et me läheme tagasi Apostlite tegude kristlusesse. Ja tollal oli ainult üks kogudus, ütleb Ulf ja naerab.

Üks tagajärg, mida toob otsus liituda katoliku kirikuga, on see, et Ulf ja Birgitta lahkuvad Elu Sõnast. Nad loobuvad kõikidest ülesannetest juhatuses (ainsa erandina see, et Birgitta jätkab tööd organisatsiooniga Indian Children, mis aitab vaeseid lapsi Indias) ja lahkuvad kogudusest. Mõte lahkuda kogudusest, mida nad armastavad, ei ole teinud Ekmanite abielupaari otsust kergemaks.
– Varjatult on toimunud suur sisemine võitlus, sest me ju armastame oma sõpru Elu Sõnas. Ja pealegi oleme ju selle alustajad. Siit ära minna ja minna kuhugi mujale on ju tegelikult mõeldamatu mõte, ütleb Birgitta. Me ei taha haavata kedagi, kedagi hirmutada ega ka alandada. Seepärast on selge, et see on olnud suureks takistuseks teel.
Aga veendumus on sellegipoolest pannud neid oma otsust vastu võtma.
– Me oleme rääkinud, mõelnud ja palunud Jeesuselt abi, et kuidas seda küll teha. Sest me saame aru, et me usume katoliku kirikusse ja me usume, et see pärineb Jeesusest ja apostlitest ja seepärast tundub kurb, kui me ei saaks olla osa sellest. Mida teha? See on olnud piinarikas aeg, aga millalgi tuleb otsustada, selgitab Birgitta.

Selleks, et sind võetaks katoliku kiriku liikmeks, nõutakse katekismuse õppimist. See on raamat, mille kohta Ulf ütleb, et see on “parim raamat, mida ta on lugenud”. Õpingud on Ulf ja Birgitta läbinud eraviisiliselt ja need toimusid ilma mingite tingimusteta. See viimane on tähtis, selgitab ta.
– Kui me otsustasime teha need õpingud läbi, siis ei olnud see automaatselt seotud mingi otsusega. Me võisime valida selle, et läbime kõik õpingud ja ütleme seejärel, et me ei ole huvitatud, lausub Ulf.
Ulf jutustab, et ta on saanud igal olulisel teelahkmel elus mingi kinnituse, sageli prohvetliku sõnumi näol. Ja see kord ei ole mingi erand.
Hiljuti saatis paavst tervituse ühele konverentsile, mida Kenneth Copeland pidas USAs. Samal päeval helistas Ulfile üks jutlustaja, kes oli just koosolekul olnud, aga kes ei teadnud olukorrast, milles Ekmanite abielupaar oli. Mees, kes helistas, jutustas, et käis just sellel koosolekul ja hüüab seejärel telefonitorusse: “Jumal ütleb mulle: see, mida te otsustate teha, on õige. See, kuhu te olete teel, on õige. See, mida te tunnete, et peate tegema, seda tehke. Te lähete katoliiklaste juurde. Te peate tegema seda, mida olete otsustanud teha.” Ulfi ja Birgitta jaoks sai sellest veel üks kinnitus, et otsus, mille nad vastu on võtnud, on õige.

Milliseid vastukajasid te olete saanud Elu Sõna juhtkonnalt, kui te olete neile sellest rääkinud?
– Üks vastukaja: “Ja, aga seda me oleme juba ammu aimanud,” ütleb Ulf ja naerab südamlikult.
– Ulf on ju kirjutanud palju, mis osutab selles suunas, Keryxi artiklites ja mujal, seepärast ei ole see võib-olla nii üllatav, selgitab Birgitta.

Et Ulf Ekmani kaliibriga nelipühi-karismaatiline pastor otsustab liituda katoliku kirikuga ei kuulu just igapäevaste asjade juurde. See on vastupidi ajalooline. Nii Ulf kui ka Birgitta osutavad hoolikalt tõsiasjale, et selles otsuses ei leidu mingit konflikti, vaid et kõik toimub kooskõlas Elu Sõna kogudusega. Ja et eelkõige ei ole tegemist millestki eemaldumisega, vaid pigemini kutsumise jaatamisega.
– Elu Sõnast lahkumisele ei leidu mingit välist põhjust, et ma oleksin tüdinud või et oleksid konfliktid või midagi sellist. Vastupidi, ma tunnen end siin väga hästi. Nii et tegelikult on sellise otsuse vastuvõtmine tohutu märkimisväärne.
– Ainus loogiline põhjus selleks otsuseks on see, et Jumal on meile sellest rääkinud ja veennud meid sügavalt, et see on just see, mida me peame tegema, ütleb Ulf.
– Me oleme tundnud, et meie ülesanne pärast kolmekümmet aastat on nüüd lõpetatud. Isand ütles meile: “Ülesanne on lõpetatud, aga sõprus jääb.” Seega püsib suhe Elu Sõnaga loomulikult nii kaua, kui me elame, aga see on muidugi teistsugune, jätkab ta.
Et Elu Sõna on saanud pastoriks Joakim Lundqvisti põhjustab seda, et Ulf ja Birgitta tunnevad vabadust minna edasi.
– Me oleme nii tänulikud, et Jumal andis kogudusele pastor Joakimi, kes on entusiastlik pastor ja kogu südamega asja juures. See on äärmiselt tore. Sest ikka tahetakse ju oma laste eest hoolitseda, neid ei saa jätta, ütleb Birgitta.
– Aga oluline on öelda ka seda, et Joakim ei ole lahendus sellele, et meist võiksid saada katoliiklased. See-eest suutsin ma mõista selgemalt, kui Joakim tuli. Kui me olime seadnud Joakimi vanempastoriks, muutus see võimalus selgemaks, ütleb Ulf.

Kas te usute, et teie otsuse tagajärjel lähevad paljud teisedki katoliku kirikusse?
– See on midagi sügavalt isiklikku igaühe jaoks, seepärast ei saa selle üle spekuleerida, arvab Birgitta. See on meie sügavalt läbitöötatud samm ja igaüks peab ise elama oma elu Isandaga ja selle eest vastutama.
Aga nad ei usu, et nende otsusest saab stardipauk “pikale väljarännule”. Ja nad tahavad samuti rõhutada, et nende tee läheb nüüd Elu Sõna teest lahku.
– Meil ei ole loomulikult mingit probleemi sellega, et teised meie koguduses avastavad sama asja mis meiegi, sest me usume, et see rajaneb tõel. Aga otsus, mille meie vastu võtame, on meie isiklik otsus ja tee, mida mööda me läheme, on meie isiklik tee, ütleb Ulf.
Samal ajal kriipsutavad nad alla Elu Sõna jätkuvat tähtsat rolli töös ühtsuse eest.
– Ma usun, et Elu Sõnal on ülesanne murda maha eelarvamusi ja suurendada mõistmist Kristuse ihu suhtes laiuti. Ja Elu Sõnal on peale selle kutsumine kuulutada usku ja teha misjonitööd, ütleb Ulf.

Puht formaalselt hakkavad Ulf ja Birgitta kuuluma Sankt Larsi katoliku kogudusse Uppsalas, aga nad usuvad ise, et hakkavad ringi liikuma katoliiklikus miljöös nii Rootsis kui ka välismaal.
– Me oleme pühendanud hulk aastaid sellele, et selgitada meiega ühenduses, mida katoliku kirik endast kujutab ja mida mitte. Sellega ühinemine on imeline, aga samal ajal usun ma, et meil on roll, selgitamaks, kuidas protestandid ja nelipühilased-karismaatikud mõtlevad. Ja kuidas Jumal neid kasutab. Ühtsus rajaneb ju vastastikusel mõistmisel ja kui me suudame sellesse oma panuse panna, siis ei olegi see ju nii rumal, ütleb Ulf.

Kas leidub ka selliseid asju, mida katoliku kirik võib õppida protestantidelt?
– Ja, ma usun ka, et katoliikliku poole pealt nähakse, et protestantlikus kristluses leidub selliseid asju, mida saab jaatada ja millest õppida. Eriti julge isiklik evangelism, ütleb Ulf.
Kas te näete selles ülesannet just enda jaoks?
– Me ei lähe sinna enesekindlalt, vaid me läheme sinna sellepärast, et me vajame seda, mida Jeesus on pannud katoliku kirikusse. Ma vajan sakramente, ma vajan õpetamisametit, ma vajan paavsti, ma vajan seda traditsiooni, mida nad haldavad. Ma vajan kirikut omaenda pääste pärast. Nii et see on sügavalt isiklik, selgitab Ulf.

Ulf ja Birgitta Ekmani usurännak jätkub. Sest nad ei lase paista, et teavad täpselt, milliseks tulevik kujuneb.
– Me tunneme end veidi kui Aabraham ja Saara. Vanakesed, kes lähevad maale, mida nad tegelikult ei tunne, ütleb ta ja naerab.
– Me oleme võinud elada kogu oma elu usus ja Jumal ei lase meil mingil muul moel elada. Meil ei ole kunagi olnud mingit muud kindlust kui Jumalas ja see on nii ka nüüd, ütleb Ulf.

Lukas Berggren
(Världen idag, 9. märts 2014, tlk HJ)




 Lisa kommentaar | Loe kommentaare (4)

Sinu nimi *
Sinu e-mail
Kommentaar *

Mitu ä tähte on sõnas jäääär? * See rumal küsimus hoiab robotid sellest foorumist eemal. Palun kirjuta oma vastus siia:


  Tutvu reeglitega





Soovita sõbraleSoovita sõbrale

Prindi artikel Prindi artikkel

Loe kommentaare (4)


Charismata Ministries
COPYRIGHT 2006 ©
Informatsiooni sellel leheküljel tohib kasutada ainult isiklikuks tarbeks.
Kõik muu kasutus/paljundamine võib toimuda ainult "Usumaailma" kirjalikul loal.