Warning: Undefined array key "HTTP_ACCEPT_LANGUAGE" in /data05/virt2523/domeenid/www.harta.ee/usumaailm/um_top.inc on line 9
Usumaailm - võitle head usuvõitlust
  Harta Kogudus Usumaailm  Harta pood                       

 

Iisrael
Maailm
Huvitavad inimesed
Taevamuusika
Taevamanna
Õpituba
Arhiiv
Kontakt
Koju
In English

Õpitoas täna:
Rick Joyner - Kõrgeim kutsumine





KOJU » ÕPITUBA



Katkend on võetud raamatust "Kas kristlased peavad kannatama?". Raamatut on võimalik tellida Harta poest »

Kannatamine Jumala kutse pärast
Kenneth E. Hagin

Tänapäeval läheb mõnedel kõik nii kole kergesti. Aga mul on nendest inimestest, kellel kõik nii kerge on, kahju.

Mul oli raske välja tööpõllule minna. Kümme aastat oli meie kodu olnud nagu taevas maa peal ja siit pidin ma nüüd 90 protsenti ajast eemal viibima. Selliseid asju ei ole kerge taluda!

Mu abikaasa kasvatas lapsi. Teda tuleb kiita. Mind tunnustati selle eest, aga tema kasvatas. Tema oli see, kes õpetas lastele õigeid põhimõtteid.

Kui ma läksin tööpõllule, oli Ken kolmandas ja Pat teises klassis. Ma olin kõik need aastad neist eemal. Siis, kui nad jõudsid teismeikka, olin ma neist ikka eemal. Olin alati tulevikku vaadanud suure ootusega, et saan ka perekonnale elada. Päev pärast Keni sündi küsisin ma Oretha käest: “Millal ta küll nii vanaks saab, et võin ta kaasa võtta?”

Raske on olla üksi tööpõllul, istuda hotellitoas ja põrnitseda nelja seina. Aga Jumal ütles: “Tee seda!”

Kui Ken oli umbes 12 aastat vana, võtsin ta vahel enesega kaasa. Mäletan, et kord sõitsime pärast Oklahomas peetud koosolekut Texasesse tagasi. Jõudsime koju ja põlvitusime õhtul voodi äärde palvetama. Ken hakkas nutma ja küsis minult: “Isa, miks pead sa kogu aeg kodust ära olema? Miks ei võiks sa kodus olla, nagu teised isad?” Selliseid asju on raske taluda!

Püüdsin mitte ära olla. Kui olin jäänud seitsmeks kuuks põllule, ütlesin lõpuks: “See on liig. See on liiga kõrge hind, et seda maksta. Ma ei maksa seda. Lähen tagasi pastoriks. Tahan olla oma perega koos.”

Jätsin oma koosolekud ära. Lihtsalt jätsin ära!

Pühapäeval, 1949. aasta 10. juulil, kavatsesin jutlustada ühes Ida-Texase koguduses. See oli üks piirkonna parimaid kogudusi. Mulle oli kinnitatud, et kui ma tahan, võin selle endale saada.

Läksin koos naisega sellel päeval kohale ja ma võtsin osa meeste piibliklassist, mis toimus enne koosolekut. Istusin pingil ja äkki jäi mu süda seisma ning ma vajusin näoli põrandale. Kukkusin otse pastori jalgade ette maha.

Ta tõstis mu üles ja mu süda hakkas tohutu kiiresti peksma. Südamelööke oli võimatu kindlaks teha. Miski oleks nagu värisenud mu rinnus – otsekui tarretisekauss.

Mõned inimesed kandsid mu kõrvalasuvasse pastoraati. Ütlesin: “Katsuge mu südant.” Nad katsusid ja hakkasid nutma. Tulid veel kaks jutlustajat. Nad rääkisid mulle hiljem: “Me arvasime, et sa oled surnud.” Ma olin üleni külm ja valge kui paber. Surmahigi oli mul otsaees.

Jutlustajad jooksid pühapäevakooli juurdeehitusse ja üks neist viipas mu naisele. Ta oli just püsti tõusmas. Ta ütles neile: “Isand rääkis minuga ja ütles mulle, et temaga on midagi juhtunud.”

Ta tormas sisse ja langes voodi äärde maha.

Ta ütles: “Ma tunnen, et see on minu süü! Ma nurisesin Jumala ees, sellepärast et sa kogu aeg ära olid. Ja kui ma kord nõusid pesin, kuulsin ma üht häält kõnelevat. See ütles: “Ma võin ta viia sinna, kust ta enam kunagi tagasi ei tule.” Otsisin terve maja läbi – vaatasin voodi alla ja vannitoa ukse taha. Ma ei leidnud kedagi. Kontrollisin uksi, aga need olid lukus. Lõpuks jõudsin otsusele, et olin seda endale lihtsalt ette kujutanud.”

Seal minu voodi ees põlvitades palvetas ta: “Isand, see olid Sina, kes minuga kuuldaval häälel kõneles. Ma ei nurise enam kunagi. Ma ei hooli enam, kui kaua ta ära on või kuhu ta läheb. Ma heidan end Sinu tahte alla. Ma teen seda, mida Sina teha käskisid, Isand.”

Jumala vägi langes meie peale. Jumala vägi langes minu peale. Ja ma sain momentselt terveks! Ma hüppasin voodist välja ja tantsisin läbi maja.

Kas sa mäletad veel, et olin kõik oma koosolekud ära jätnud? Mulle ei olnud ühtegi koosolekut jäänud, ent ma pidin ülal pidama naist ja kaht last ning maksma üüri ja tasuma teenuste eest.

Sa võid küsida: “Miks sa siis tööle ei läinud?” Ma algul tegingi seda. Aga ma ei unustanud kunagi tõsiasja, et olen Isanda teenistuses ja elan usust. Nii võtsin ma iga koosolekukutse vastu, kus aga uks avanes. Meiega juhtus kõige imepärasemaid asju.

Mul on kahju inimestest, kellel pole kunagi sellist eesõigust olnud. Mõned sõidavad Cadillaciga ja elavad laialt ning mõtlevad, et nad elavad usust. Aga nad elavad samapalju usust kui mina olen kosmonaut. Nad räägivad usuelust, juues linnasepiima ja süües valitud lihast biifsteeki! Seda kõike võib muidugi aja jooksul saavutada. Ärge saage minust valesti aru.

Aga meil oli midagi palju aulisemat. Ma arvan, et see oli meie elu üks kõige kaunimaid aegu. Ja see oli vaimse kasvamise aeg.

Me elasime nädalast nädalasse, vaevalt teades, kust saame järgmine kord süüa. Aga me ei jäänud kunagi ilma, sest me usaldasime ja uskusime Isandat.

Õpi tundma Vaimu tegutsemisviise. Kui ma läksin välja tööpõllule, tuli mul selle esimese seitsme kuu jooksul võidelda rohkem kuradiga, kui olin seda eelneva 15 aastase teenistuse ajal kokku teinud. Kui kurat oleks suutnud mind hoida evangeelselt tööpõllult eemal, oleks ta suutnud mind hoida eemal sellest, mis meil nüüd on. Ma oleksin selle käest ära andnud. Aga ma õppisin selle läbi, mida ma kannatasin.

Me ei taha asja sellest poolest eriti kuulda. Aga kui Isand on sulle midagi rääkinud, siis hoia sellest kinni. Mine otse läbi proovide ja katsumuste ja saa täiuslikuks.

Kuigi me ei pruugi sellel maal kannatada füüsilise tagakiusu käes, nii nagu Paulusel tuli kannatada, võib mõnedel meie vendadel teistes maades tulla läbi teha mitmeid neist asjust, mida tema koges. Ja mitmed meist on kutsutud välismisjonipõllule. Ka nendel tuleb mitmeid asju kannatada. Neil ei pruugi olla kõiki kaasaja mugavusi. Nad võivad sattuda piirkonda, kus ei ole elektrit või kraanivett. Ära ütle mulle, et see on kerge. Aga kui Jumal kedagi kutsub, on see kõik rõõmuks. Isand õnnistab neid.

Kui ma läksin välja tööpõllule, ütlesin Kenile: “Ma ütlen sulle, miks ma pean minema. Me oleme emaga endid Isandale pühendanud. Jumal käskis minna välja. Küll ta selle meile kord hüvitab.”

Markuse 10:29 ja 30 ütleb:

Jeesus ütles: “Tõesti, ma ütlen teile, ei ole kedagi, kes maja või vennad või õed või ema või isa või naise või lapsed või põllud on maha jätnud minu ja armuõpetuse pärast ega saaks sajakordselt nüüd selsinasel ajal maju ja vendi ja õdesid ja emasid ja lapsi ja põlde keset tagakiusamisi ja tulevases maailmaajastus igavest elu!

Kahtlemata ei jätnud Jumal meile seda tasumata. Aastaid hiljem jutlustasin ühes täisevangeelses kirikus Cushingis, Oklahomas. Äkki keset ööd istusin tikksirgelt voodis. Teadsin otsekohe, et Keni elu on ohus. Ta oli tol ajal relvajõududes, teenides Taivanil. Ta oli sel ööl sõitnud mootorrattal ja esimene ratas oli läinud üle mäeveeru. All oli mitme tuhande jala sügavune kuristik. Kui ta oleks üle ääre sõitnud, oleks ta surma saanud.

Kui ma olin seal voodis istukil, ütles Isand mulle: “Sa kuulasid mu sõna. Kui sa ei oleks seda teinud, ei oleks ta Taivanilt tagasi tulnud. Aga sa olid mulle kuulekas. Ta tuleb tagasi. Sa võid pikali heita ja magada.”

Nii tasus Jumal mulle. Ent mul tuli nendel evangeelsel tööpõllul veedetud aastatel nii mõndagi kannatada. Tihti, kui ma kodust lahkudes autoga ümber nurga keerasin, hakkasin ma nutma. Nutsin vahel terve tee kuni järgmise koosolekupaigani. Oleksin parema meelega koju jäänud. Kallid sõbrad, meil tuleb hind maksta. Aga tänu Jumalale, me ei ülista kannatamist. Kui palgapäev kätte jõuab, tahan ma kohal olla! Algus ei olnud sugugi kerge. Mõned tahaksid alustada sealt, kuhu ma praegu olen jõudnud. Teatud viisil on see võimalik ja teatud viisil ei ole. Aga kui sa oled pisut kannatanud ja olnud ustav, saad sellest hiljem kasu lõigata.

Ma ei ole mõningaid neist asjust kunagi varem jaganud. Olen öelnud: “Ma olen usuinimene – minu usk aitas mind raskustest üle.” Aga Isand hakkas minu vastu rääkima, et ma jutlustaksin ka sellest osast. Me peame ka asja teisest küljest rääkima.

Nendest katsumustest läbiminemiseks on vaja usku. Tihti tundsin end õhtuti pärast koosolekuid nii üksikuna. Nii palju tuli üksi olla. Vahel mõtlesin tõepoolest, et kui õige tõuseks püsti ja peksaks ajaviiteks aknaruudud sisse!

Kui sa ei pea seda kannatamiseks, siis tee see läbi ja sa saad teada. Jah, meil tuleb kannatada, aga mitte haiguste või tõbede käes. Täna Jumalat, et sa ei pea nende asjade käes kannatama, sest et Jeesus kandis meie haigused.

Ütle nii: “Ma tahan teenida Teda. Ma tahan Tema käsku täita. Ma tahan Tema tahet teha, maksku see mis maksab.” Enese eraldamine teenistuse jaoks, milleks Jumal sind on kutsunud, läheb nii mõndagi maksma.

Minu tänapäeva teenistusele pani aluse see, et ma jäin paigale. Ma jäin sinna, kuhu ma ei tahtnud jääda. Selle läbi õppisin ma võrratult palju. See tegi mind sisemiselt tugevaks.

Jää raskustes püsima ja sa leiad end lõpuks mäetipul seismas.

Katkend on võetud raamatust "Kas kristlased peavad kannatama?". Raamatut on võimalik tellida Harta poest »





Soovita sõbraleSoovita sõbrale

Prindi artikel Prindi artikkel



Charismata Ministries
COPYRIGHT 2006 ©
Informatsiooni sellel leheküljel tohib kasutada ainult isiklikuks tarbeks.
Kõik muu kasutus/paljundamine võib toimuda ainult "Usumaailma" kirjalikul loal.