Harta Kogudus Usumaailm  Harta pood                       

 

Iisrael
Maailm
Huvitavad inimesed
Taevamuusika
Taevamanna
Õpituba
Arhiiv
Kontakt
Koju
In English

Õpitoas täna:
Rick Joyner - Kõrgeim kutsumine





KOJU » ÕPITUBA



Katkend on võetud raamatust "Auhiilgus". Raamatut on võimalik tellida Harta poest »

Ülistus kui kiituse loomulik jätk
Ruth Ward Heflin

“... usu mind, et tuleb tund, mil te ei kummarda Isa sellel mäel ega Jeruusalemmas! Teie kummardate, mida te ei tea, meie kummardame, mida me teame, sest pääste tuleb juutidelt. Kuid tuleb tund ja see ongi juba käes, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad. Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus ja tões kummardama.”
Jeesus

Jeesus ütles oma jüngritele, et Ta peab edasi minema Samaaria kaudu. Samaarias istus Ta koos ühe naisega kaevul ja vestles temaga. Naine küsis Temalt mitmeid küsimusi. Jeesus andis talle ühe suurima ilmutuse.

Miks ma ütlen, et see oli üks suurimaid ilmutusi? See näitab, mida Jumal meilt ootab. Ta otsib ülistajaid. Kui tahad elada auhiilguse riigis, pead olema ülistaja. Pead Teda rohkem kummardama. “Isa otsib neid, kes Teda nõnda kummardavad.” See ongi, mida Ta maa pealt ootab.
Nüüd rõhutab Püha Vaim Samaaria naisele antud ilmutust kogu ülemaailmses Kristuse Ihus. Jumal otsib ülistajaid ja kummardajaid. Võime arvata, et oleme Teda alati kummardanud. Läheme ju igal pühapäeva hommikul jumalateenistusele. Osaleme kas liturgias või jumalateenistuse korralduses. Kuid sa võid osaleda jumalateenistusel ja Teda üldse mitte kummardada ega teenida.

Meie koguduste teadetetahvlil on kuulutus: Pühapäevahommikune JUMALATEENISTUS kell 11.00. Kuid tõsi on see, et tavaliselt me teeme jumalateenistusel kõike muud peale Jumala teenimise. Me kutsume tervet teenistust jumalateenistuseks. Ülistuses siiralt Jumala ette tõstetud südameid on meie teenistustel siiski suhteliselt vähe. Jumal otsib kummardajaid.

Ülistamine aitab meil vabaneda suurest hulgast vaimsetest ja loomulikest pingetest. Ülistuse kaudu taastab Jumal meie ihu, hinge ja vaimu terviklikkuse. Jumal puhastab meie arusaama tõelisest ülistusest. Tõeline ülistus lähtub südamest, mis on täidetud armastuse ja imetlusega Isanda vastu.

Mõni aeg tagasi tõi Jumala Vaim kogudusse õpetuse kiitusest. Ja kiitus ongi väga oluline. See on tee, mida mööda jõuda Isanda ligiolusse. Me siseneme Tema väravaist lauldes (eesti k: tänuga) ja Tema õuedesse kiitusega. Kiitus tähendab sisenemist. Kuid minevikus oli nii, et olles jõudnud sisse, ei teadnud me, mida edasi teha. Me kas ei teinudki midagi või muutsime teenistuse käiku, võtsime üles ohvrianni, lugesime ette teated vms.

See sarnaneb paljuski olukorrale, kui sa lähed Valgesse Majja presidendiga kohtuma. Teed kõik sinust oleneva, et sinna pääseda, kasutad kõiki vajalikke kanaleid, et selleks luba saada. Ja kui see sul viimaks käes on, sõidadki Valgesse Majja, imetledes selle sissepääsu kaunidust. Mõne hetke pärast juhatatakse sind ovaalkabinetti. Sa vaatad pisut ringi ja ütled siis: “Hea küll, nüüd võime koju minna. Tahtsin lihtsalt näha, kuidas siin välja näeb.”

Kas sa lahkuksid Valgest Majast, kasutamata juhust presidendiga kohtuda? Ometi teeme nii Jumalale. Me pingutame, et tulla Tema ligiolusse. Kuid kohale jõudes vaatame lihtsalt ringi ja ütleme: “Küll oli kena. Head aega. Kohtumiseni järgmisel korral.” Milleks me üldse tulime? Kas mitte selleks, et kummardada Kuningat Tema auhiilguses, Tema kuninglikkuses?

Isand annab meile teada, et kummardamiseks ei ole kindlat kohta. Meil on omad, ehitatud jumalakojad, ja see on tore. Mulle meeldib ülistada Jumalat kogudusehoones, kohas, mis on pühitsetud ja pühendatud Jumalaga kohtumiseks.

Hetkel toimuvad meie Jeruusalemma jumalateenistused meie majaga külgnevas palvelas. Enne pidasime neid meie kodus. Jumala auhiilgus täitis maja. Oleks mul aga võimalik valida, eelistaksin pigem eraldi paika, mis on pühendatud Isandale. Sellega ei nõustu võib-olla need, kelle jumala-teenistused toimuvad kodudes. Kuid oluline polegi koht, kus Teda kummardada. Süda võib kohtuda Jumalaga, kus aga tahab, millal iganes. Võid kohtuda Temaga lennukis. Võid kohtuda Temaga töökohas kirjutuslaua taga istudes.

Enamik meist veedab Isanda ligiolus väga vähe aega. Jah, me palvetame rahvaste eest. Jah, me palume, et Jumal õnnistaks oma sulaseid. Me palume koguduse plaanide pärast. Me seisame usus oma tänava inimeste pääste pärast. Kuid niipea, kui asi puudutab Teda ja üksnes Teda, ei ole meil enam aega.

Isand igatseb inimesi, kes Teda ülistaksid ja kummardaksid. Mida me teeme lõputus igavikus? Me kiidame ja ülistame ja kummardame Teda. Alustagem siis juba praegu.
Ma näen erinevust kiituse ja ülistuse vahel sellisena, nagu osaleksin palmipuudepüha rahvarongkäigus. Võtan koos teistega kuue seljast ja heidan selle maha, et Ta saaks sellest üle ratsutada. Murrame palmioksi, lehvitame nendega ning puistame neid isegi Tema teele. Hüüame koos rahvahulgaga: “Hoosanna! Hoosanna! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Isanda nimel!” See on kiitus.

Äkki märkan palmipuudepüha teel lähenemas väikest eeslit. See tuleb aina lähemale, kuni jõuab minuni. Ta peatub. Eesli seljas istub Jeesus – Kuningate Kuningas ja Isandate Isand. Ta vaatab mulle otsa ja ütleb siis: “Ruth, Ma armastan sind.” Pisarad voolavad mööda mu põski alla. Vastan Talle: “Isand, ma armastan Sind.”

Nüüd ei lehvita ma enam palmioksa ega hüüa: “Hoosanna!” Kummardan silmili maha ja ütlen: “Mu Isand ja Mu Jumal.” Rahvahulk justkui hajub olematusesse. Tegelikkuses on nad siiski seal mu ümber. Nad lehvitavad endiselt palmiokstega ja hüüavad endiselt: “Hoosanna!” Kuid mina ei ole sellest kõigest enam teadlik.

Ta vaatab mind ja kogu Tema igavene armastus valatakse mu hinge. Sel hetkel ma tean, kui palju Ta mind armastab. Ma tajun Tema kuninglikkust viisil, nagu ei kunagi varem. Keegi ei pea mulle ütlema, et Ta on Kuningas. Ma tean seda ise ja ülistan Teda, kummardan Teda, tunnustan Ta majesteetlikkust, Tema kuninglikku seisust.

Ülistamine tähendab sinu ja Jumala omavahel olemist. Keset kõige rahvarohkemat tänavat, kõige rahvarohkemat restorani, kõige kiiremat päeva leiad silmapilke, kus olla hetkeks koos Isandaga. Täna Jumalat, et päeva jooksul võib olla palju selliseid hetki, milles olete vaid sina ja Tema. Ümber keeb tormiline elu, kuid sina võid end koos Temaga sellest väljapoole sulgeda.

Aastaid tagasi nägi üks meie vendi nägemuses suurt rahvahulka, mis lähenes Jumala troonile. Need hulgad tulid kiites kõigi maailma rahvaste seast. Ta tundis muret, kas trooni ees ikka on enam tema jaoks ruumi. Samas liikus ta üha lähemale ja lähemale. Trooni ette jõudes langes ta austades ja kummardades silmili maha. Vaadates korraks enda ümber märkas ta, et kedagi teist ei olnudki. Olid ainult tema ja Isand.

Kuidas toimub see siis, kui me kord igavikus koos lugematute inimhulkadega Tema ees seisame? Täpselt nii nagu tõelises ülistuses. Paljud seisavad seal koos sinuga, kuid sina ei tea, et nad seal on. Trooni ees oled sa Isandaga kahekesi.

Isand on mulle näidanud, kui lihtne on ülistamine. Nelipühi ringkonnas kogesime lapsena midagi, mida kutsuti Siioni ülevateks hetkedeks. Meil oli jumalateenistusi, kus Jumal ilmutas oma ligiolu ja auhiilgust. Pärast püüdsime välja mõelda, kuidas seda korrata. Me ei olnud kindlad, kuidas.

Seoses Lady Astori rahastatud Londoni Royal Albert Halli koosoleku ettevalmistusega tuli mul käia ja teenida Inglismaa paljudes eri paikades. Õpetades ühes nelipühi kirikus kiitusest ja ülistusest, kogesime imelist Jumala lähedalolu. Pastor ütles mulle pärast teenistust: “Õde Ruth, mulle teeb muret ainult üks küsimus. Kuidas me seda kordame?”

Usun, et iga pastor on kogenud seda palju kordi. Iga ülistusjuht on seda kogenud. “Täna läks meil väga hästi. See laul oli võitud. Auhiilgus tuli. Kui õige laulaksime sama ka järgmisel korral?” Kuna eelmisel õhtul oli teatud laul võitud, püüab ülistusjuht sama laulu korrata, kuid kukub täielikult läbi. Jumal laseb sellel juhtuda, näitamaks, et auhiilgus ei ole laulus. Auhiilgus on Tema ligiolus. Auhiilgus on Tema ligiolu. Kui pastoril on olnud eriliselt õnnistatud teenistus, püüab ta sageli sama asja uuesti teha, kuid see ei toimi.

Nüüd õpetab Jumal meile oma ülistusmudeli saladusi. Järgides tema mudelit, ei oma mingit tähtsust, millist laulu me laulame – auhiilgus kaasneb sellega igal juhul. Võime auhiilgust kogeda igal teenistusel.

Üks ülistuse esimesi saladusi on selle erinevus kiitusest. Kui ma kiidan Isandat, siis ma tahan Teda kiita. Kui tulen Isanda kotta, ohverdan Talle oma huuled ja tahan Teda kiita. Kuid ülistusega on teisiti. Ülistus ei ole tahteavaldus. Ülistuse vaim peab tulema koosolekule, tulema sinu üle, ja siis sa lihtsalt ülistad.

Kõige parem on laulda laule, mis ei ole väga keerulised. Vaimsed asjad on lihtsad. Kui su meeled peavad keskenduma sõnade jälgimisele, on su mõistus liiga hõivatud. Su vaim ei tõuse üles. Meie aga tahame, et me vaim tõuseks võidmise kasvades ülespoole.

Laula lihtsaid refrääne. Ära muretse sõnade või mõtete ilu pärast. Ära muretse sügavate vaimsete tõdede pärast. Jäta keerulised sooritused koori hooleks. Kogudus kiitku ja ülistagu Teda lihtsuses, et inimene võiks end ülistuses ära unustada.

Projektoriga sõnade näitamine on õnnistuseks külalistele, kes laule veel ei tunne. Kui sõnade ettenäitamist vajab aga oma kogudus, on muusika tõeliseks ülistuseks liiga keeruline. Lauldes lihtsaid laule, laskub koguduse üle ülistuse vaim. Kristuse Ihus on täna rohkem kauneid kiitus- ja ülistuslaule kui kunagi varem. Selline rikkalik valik. Nii mitmekesine. Kasuta neid ülistuse vaimu sissetoomiseks.

Mina kogen seda kas langemas oma õlgadele või liikumas mu vaimu sügavustes. Kui ma seda tunnen, ei pea keegi mulle ütlema: “Kiida Jumalat.” Isegi siis, kui laulame kõige kiiremaid laule, aeglustub mu vaim ja ma kogen vaid ennast ja Isandat. Ma ülistan ja kummardan Teda.

Kui ülistusjuht tunnetab, et võidmine on saavutanud kummardamise vaimu sisenemiseks vajaliku taseme, tuleks tal kiiresti lihtsamale ülistuslaulule üle minna. Selles peaks olema tunduvalt vähem sõnu kui kiituslaulus.

Ülistades ei pea me tegema suuri ja tähtsaid sõnu. Teie, naised, võite oma meestega rääkida lõputult – lastest, arvetest ja igapäevaelust. Kuid olen kindel, et sügava läheduse hetkel jääb sõnu väga väheseks, ja kui neid öeldaksegi, tulevad need otse südamest.

Nüüd ei räägi te arvetest. Te ei räägi probleemidest. Te ei räägi sellest, mida poest tuua. Te ei räägi laste kooliskäimisest. Te lihtsalt naudite teineteise lähedust. Isandat ülistades peame tegema sedasama.

Kiitus kasvatab jumalateenistuse võidmist. See kasvatab üksikisikute võidmist. Kuid ülistusega kaasneb Jumala auhiilgus. Kiitus toob kohale võidmise ülistada ja ülistus toob kohale auhiilguse võidmise.

Nii nagu me kiidame, kuni siseneb ülistuse vaim, ülistame, kuni teenistusele saabub auhiilgus. Kiites saabub ülistus, ning kui soovid tõeliselt sügavat ülistust, peab sellele eelnema tõeliselt kõrge kiitus, mis võimaldaks meil mäetippu tõusta.

Vahel oleme läbinud mäkketõusust vaid veerandi, kui juba ütleme: “Võtame nüüd ühe ülistuslaulu.” Ja siis me laulamegi seda. Suu ütleb küll sõnu, aga kas süda ülistab? Püüame ülistada enne, kui oleme jõudnud ülistuse atmosfääri.

Teinekord aga saabub see atmosfäär väga lihtsalt. Me nutame Isanda ees. Ülistame Teda kogu südamest. Kogeme Tema majesteetlikkust. Tema kuninglikkust.
Iga uue Jumala liikumisega kaasneb ka kiitus. Minevikus on meil olnud kiitusega võrreldes üsna vähe ülistust. Ärkamise arenedes see muutub. Hakkame Teda vähem kiitma ja rohkem ülistama.

Kui hakkasime laulma uut laulu, laulma spontaanselt, õppisime väga palju. Õppisime palju oma suhete kohta Jumalaga. Märkasime, et meil on palju kergem kasutada fraase, mis sisaldavad tegusõnu: Isand tervendab; Ta päästab; Ta ristib; Ta lohutab; Ta hoolib; Ta varustab. Kuid ülistuses keskendume Jumala isikule, sellele, kes Ta on, mitte sellele, mida Ta teeb. Püüdes Teda ülistada tegusõnu kasutamata, tulid laulmisse pikad vaikusehetked. Pöördusime seepeale tagasi oma tavaliste, tegevust peegeldavate verbidega kiituslaulude juurde. Sealt liikusime uuesti Jumala ligiolusse, et näha, mida Ta meile ütleb. Isanda enese isiku ülistamiseni jõudmine nõudis meilt üksjagu õppimist.

Kui abikaasa on naisele vaid see, kes teenib elatist, viib prügi välja, istub autoroolis, ajab asju, pole need suhted just kadestamisväärsed. See on tõsi paljude abielude kohta. Need on verbipõhised suhted ehk suhted, mis põhinevad sellel, mida mees teeb. Paljud mehed ütlevad omakorda naise kohta: “Ta on võrratu kokk. Ta hoiab maja korras. Ta hoolitseb laste eest.” Kui te ei olnud veel abielus, kas ta ka siis sulle süüa tegi? Või koristas kodu? Või hoolitses laste eest? Mis see oli, miks sa temaga abiellusid? “Noh, need olid need sinised silmad.” Kas oled unustanud, et need sinised silmad on tal endiselt alles?

“See oli ta naeratus.” Kas oled unustanud, et see naeratus on tal endiselt alles?
“Tema loomuses oli midagi imelist ja sädelevat.”
Ka naised unustavad, mis neid omal ajal mehesse armuma pani.
“Oi, see oli see, kuidas ta seisis. Temas lihtsalt oli midagi. Ta tundus nii tugev.” Nii mõtles ta mehest enne abiellumist. Pärast mõtleb ta ainult sellele, mida mees teeb. Ja mees mõtleb ainult sellele, mida naine teeb.
Sama on ka meie suhetes Jeesusega. Kui me Temaga esimest korda kohtusime, ei teadnud me veel, mida Ta meie heaks teinud oli. Kuid me nägime, kui imeline Ta on. “Oo, ma armastan Teda kogu südamest,” on vastpöördunud varmad ütlema.

Kui oleme juba mõnda aega päästetud, mõtleme Temast teisiti: “Ta päästis mind. Ta täitis mind Püha Vaimuga. Ta tervendab mind, kui olen haige.” Aga kuidas jääb Tema kui isikuga?

“Ükskord, kui mul oli vaja arveid maksta, andis Ta mulle raha.” Aga kuidas jääb Isanda kui isikuga?
Meie kiitus on orienteeritud verbidele. Me unustame, kes Ta on. Kui armusime Isandasse Teda tundmata, kas ei peaks siis Tema tundmine meid armastuses ja ülistuses Talle veelgi lähemale tooma? Inglid taevas kummardavad ning neid ei ole Ta kunagi lunastanud. Nad kummardavad Tema isikut. Nad kummardavad Teda seepärast, et nad Teda tunnevad, mitte seepärast, et nad on päästetud, tervendatud või täidetud Püha Vaimuga.

Ma ei alahinda Jumala kiitmist selle eest, mida Ta teeb. Seda ei tohi kunagi unustada. Ma ainult rõhutan Jumala tahet, et me tunneksime Teda, kes oli, kes on ja kes tuleb, tunneksime Tema lähedust, tuleksime Ta ligiolusse nii, et tahaksime Teda ülistada pühaduse ilus Ta pühal mäel. Ta tahab, et me püüaksime üle kõige olla Tema ülistajad.

Inglismaal intervjueeris mind kord üks mees, kes töötab Inglise parlamendi juures ja külastab Euroopa ja selle riikide parlamente. Kuuldes pisut sellest, mida Jumal oli mulle teinud, küsis ta: “Millised on teie tulevikuootused?”

Arvasin, et ta peab silmas Royal Albert Hallis toimuvat koosolekut. Nii vastasingi talle: “Me usume, et kui inimesed tulevad ja tõstavad Jumalat kiites oma hääle ja ülistavad vaimus, langeb Royal Albert Halli ja kogu Londoni ja Inglismaa üle suur auhiilguse pilv. Usume, et see õnnistab ja muudab kogu rahvast ning toob kaasa ärkamise.”

“Ei! Ei!” ütles ta. “Ma ei mõelnud seda, millised on teie ootused selle koosoleku suhtes. Kuna teil on elus nii palju imelisi kogemusi ja te olete kohtunud nii paljude imeliste inimestega (ta jätkas veel pikalt), siis mind huvitab, millised on teie isiklikud tulevikuootused?”
“Tahan olla lihtsalt ülistaja,” ütlesin talle, “ja soovin, et Jumal kingiks mulle võime istutada sama ülistusigatsus ka teistesse inimestesse.”

Ma mõtlesin seda tõsiselt. Kui Isa otsib ülistajaid, siis peame meie sinuga olema need, kes vastavad Isa südamele ja kummardavad Teda vaimus ja tões. Ära lase ühtki päeva mööda ilma, et sa Teda ülistaksid.

Karismaatilise liikumise ringkondades oleme meie, protestantliku taustaga inimesed küllalt tublid kiitjad, kuid enamik meist ei ole eriti tugevad ülistajad ega kummardajad. Katoliiklased teavad, kuidas kummardada, kuid nad pole eriti entusiastlikud kiitjad. Nemad peavad õppima kiitma. Ja meie peame õppima ülistama. Kui nemad õpivad kiitma ja meie ülistama, moodustame koos määratu jõu.
Auhiilguse esiletoojaks on ülistus ja Jumala igatsus on näha, kuidas “maa on täis Isanda tundmist (ingl k: ‘auhiilgust’) – otsekui veed katavad merepõhja”. Auhiilgus langeb koosoleku üle nagu lumi. Kiitjad kiidavad kuni saabub ülistuse vaim. Ülistajad ülistavad kuni ilmneb Jumala auhiilgus.

Meie hääl võib sisse tuua auhiilguse. Võime selle tuua oma teenistusse, koju, kogukonda, linna. Kõigepealt anname oma hääled kiitusesse, siis ülistusse ning viimaks ilmub meie häälde Jumala au. Õpime Jumalale üleantuse magusust.

Õpetasin kord ühel hommikusel telgikoosolekul Virginias, kui mu ema äkki püsti tõusis ja prohveteerima hakkas. Ta nägi nägemust lõpuaegade ärkamisest. Jumal näitas talle, et viimaste päevade ärkamine tuleb suurem kui midagi muud, mida kogudus ristilöömisest ja ülestõusmisest peale näinud on. Võimas, kas pole? Suurem kui Azusa tänava ärkamine. Suurem kui 1948. aasta ärkamine. Suurem kui nelipühipäev. Nelipühi oli esimene vili. Nüüd oleme valmis lõikuseks. Usun, et oleme selle ärkamise koidikul, Jumala päeva alguses. Tee sellesse ärkamisse viib läbi kiituse ja ülistuse.

Sellest, mida Jumal järgmiseks teeb, pole kirjutatud ühtki raamatut. Keegi pole sellel teel varem käinud, et ta saaks meile öelda: “Pöörake paremale, siis vasakule ja siis otse edasi.” Teame, millist teed minna ainult siis, kui oleme olnud Vaimus Tema ligiolus, kui oleme õppinud tundma end Tema ligiolus koduselt, vaba ja kindlana.

Ülista Jumalat!

Katkend on võetud raamatust "Auhiilgus". Raamatut on võimalik tellida Harta poest »





Soovita sõbraleSoovita sõbrale

Prindi artikel Prindi artikkel



Charismata Ministries
COPYRIGHT 2006 ©
Informatsiooni sellel leheküljel tohib kasutada ainult isiklikuks tarbeks.
Kõik muu kasutus/paljundamine võib toimuda ainult "Usumaailma" kirjalikul loal.