Harta Kogudus Usumaailm  Harta pood                       

 

Iisrael
Maailm
Huvitavad inimesed
Taevamuusika
Taevamanna
Õpituba
Arhiiv
Kontakt
Koju
In English

Õpitoas täna:
Rick Joyner - Kõrgeim kutsumine





KOJU » ÕPITUBA



Katkend on võetud raamatust "Tule Jumala ligi. Elu täis Jumala lähedust". Raamatut on võimalik tellida Harta poest »

Kõigi aegade suurim kutse
John Bevere

On üks kutse – ei, hüüd, mis lähtub Jumala südamest, muutudes iga päevaga üha tugevamaks: „Miks sa rahuldud eluga ilma Minu ligioluta? Miks sa jääd kaugeks, kui võiksid olla Mu lähedal?“

Meil kõigil on sõpru või inimesi, keda me imetleme ja kellega sooviksime olla lähedasemad. Neile kuulub me südames eriline koht ja nendega aja veetmine on tõeliselt kosutav – eriti kui ettepanek jagada nende seltskonda tuli neilt. See täidab me südame ootuse, rõõmu ja põnevusega. Teeme suurima heameelega kõik, mis meie võimuses, et muuta oma plaane ja vastata nende kutsele.

Jaakobuse raamatus leiame suurima kutse, mis iial on esitatud: „Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi“ (4:8). Peatu hetkeks ja mõtle: Universumi, maa ja kõigi selle elanike Looja palub sind ligemale. Ja mitte lihtsalt ligemale, vaid Ta igatseb su sügavat lähedust, sest meile öeldakse, et Ta on Jumal, kes on oma suhetes sinuga kirglik (2 Ms 34:14 NLT).

See on Jumala kõigutamatu igatsus. Ta esitas selle kutse, sest Ta igatseb, et Ta lapsed Teda tunneksid. Selle lähedase suhte taastamiseks on kulunud inimese langemisest alates tuhandeid aastaid, see on nõudnud keerukaid ettevalmistusi ja maksnud tohutu hinna. Johannes, Jeesuse lähedasemaid sõpru, kirjutas:

Ükski inimene ei ole iial Jumalat näinud. Ainus, unikaalne Poeg, või ainusündinud Jumal, kes on Isa rinna najal [usalduslikus läheduses], Tema on meile Teda avaldanud [Ta on Teda ilmutanud ja toonud Ta nähtavale; Ta on Teda seletanud ja tutvustanud] (Jh 1:18 AMP).

Aadam tundis Isandat vahetult. Patu või sõnakuulmatuse tõttu aga eraldati ta Tema aulisest lähedusest ning tema saatus laienes kogu inimkonnale. Mehed ja naised ei võinud enam tunda ja näha Jumalat nii, nagu Aadam seda kunagi oli teinud. Isa aga igatses kirglikult ja suure kaastundega me suhet sellest kohutavast lahutatusest lunastada. Vastuseks saatis Ta Jeesuse, kes oli olnud algusest peale koos Isaga, lihakssaanud Jumala, maksma hinda, mis vabastaks meid pimedusest ja lepitaks meid Jumalaga – kui me võtame Ta vastu kui oma Isanda.

Paraku ei ole sellest Jumala ja inimese taasühinemisest veel täies ulatuses jutlustatud ega ole seda ka kogetud. Oleme rõhutanud pääsemist surmast ja põrgust, kuid jätnud kuulutamata lähedasest sõprusest, mis ootab kõiki, kes on vabastatud. Selle tegematajätmise hind on kõrge ja isegi hukatuslik, sest see on jätnud paljud ilma Jumala intiimse tundmise ilust. Samasugune kurb lugu juhtus ka Aabrahami järeltulijatega Vanas Testamendis.

KAKS TÄIESTI ERINEVAT AJENDIT

Mind on alati hämmastanud Moosese ja tema suguvendade, Iisraeli laste, hoiakute ja käitumisviiside vastandlikkus. Teine Moosese raamat algab Aabrahami järeltulijate kannatustega ränkraskes orjapõlves. Nad olid olnud Egiptuses ligi nelisada aastat. Esialgne soosing oli juba varsti muutunud jõhkraks kohtlemiseks ja orjuseks. Meeleheites hakkasid nad hüüdma Jumala poole, et Ta nad vabastaks.

Nende palved puudutasid Isandat ja Ta saatis neile vabastaja nimega Mooses. Ehkki sünnilt heebrealane, oli Mooses orjusest pääsenud, kasvades üles vaarao kojas tema tütrepojana. Ehkki ta oli Egiptuse prints, tundis ta vendadele täbara olukorra pärast kaasa, kuid pidi elu päästmiseks põgenema kõrbe, kust ta aastate pärast naases, et Iisrael Jumala Sõna ja väe läbi nende ikkest päästa.
Iisraeli vabastamine Egiptuse orjapõlvest sümboliseerib meie vabastamist patu orjusest. Egiptus tähistab maailmakorda, nii nagu Iisrael kogudust. Uuestisünniga vabastatakse meid selle maailmasüsteemi türanniast ja rõhumisest.

Pole raske ette kujutada, kui rängalt egiptlased iisraellasi kohtlesid ja ära kasutasid. Iisraellaste seljad olid vaarao kubjaste piitsahoopidest vermeis. Nad elasid slummides ja nende toiduks olid jäänused. Neil polnud lootust pärandile, sest kogu nende töö läks üksnes egiptlaste jõukuse suurendamiseks. Nad nutsid, kui tuhanded nende poeglastest vaarao käsul tapeti.

Kõigile julmadele kannatustele vaatamata olid nad kiired unustama. Isegi pärast Egiptusest vabanemist, mil iganes asjad ei läinud hästi, kahetsesid nad põgenemist, teotades oma toonaseid appikarjeid repliikidega nagu: „Egiptuses oleks meil parem.“ Nad olid koguni nii julged, et ütlesid: „Valigem pealik ja mingem tagasi Egiptusesse“ (4 Ms 14:4).

Selline ei olnud aga Mooses; tema oli ainus, kelle elutingimused olid Egiptuses paremad; õigupoolest polnud kogu maailmas kedagi, kel oleks olnud parem elu kui temal. Teda kasvatas maailma rikkaim mees, ta elas parimas, sõi parimat ja õppis parimailt. Teenijad hoolitsesid iga ta soovi ja vajaduse eest ning ta pärand oli määratu nii jõukuse kui väljavaadete poolest. Ta jättis selle kõik kõhklematult seljataha, igatsemata sellest midagi tagasi. Erinevalt Iisraeli lastest ei vaadanud ta enam iial tagasi.

Millest niisugune erinevus? Vastus peitub selles, et Mooses oli kogenud Jumalat. Ta nägi tuld ja läks selle juurde. Tema kohtas Siinai põlevas põõsas elavat Jumalat, Iisrael aga mitte! Kui Isand teda kõrvale kutsus, ta läks. Hiljem, kui Iisraeli lastele esitati veelgi suurejoonelisem kutse, tõmbusid nemad koguni kaugemale (Vt 2 Ms 20:18–21).

Küsin kogudustelt sageli: „Kuhu viis Mooses Iisraeli lapsed Egiptusest lahkudes?“ Tavaline vastus on: „Tõotatud maale.“ Pole tõsi. Nad suundusid Hoorebile ehk Siinai mäele. Meenuta, mida Jumal ütles Moosese kaudu vaaraole: „Lase mu rahvas minna ja mind kõrbes teenida“ (2 Ms 7:16). Ta ei öelnud: „Lase mu rahvas minna, et nad võiksid pärida maa.“ Kuidas oleks Mooses võinud neid viia tõotatud maale, tutvustamata neile enne Tõotajat – ajastute igatsust? Viinuks ta nad kõigepealt tõotatud maale, oleksid nad armastanud tõotusi enam kui Tõotajat, Jumalat ennast. Mooses ei mallanud oodata, millal saab nad tuua samasse kohta, kus ta oli kohanud Jumalat.

Suuremas plaanis oleme meiegi teinud oma kogudustes sama – jutlustanud rohkem sellest, mida Jeesus saab meie heaks teha, mitte sellest, kes Ta tegelikult on! Tagajärjeks on hulk kasvandikke, kes teenivad Jumalat pigem kasu pärast kui rõõmust selle üle, kes Ta on. See on nagu naine, kes abiellub raha pärast. Tema ajendiks ei ole tunda meest mitte selle poolest, kes ta on, vaid mida mees saab naise heaks teha. Muidugi võib naine teda mingis mõttes isegi armastada, ometi täiesti valel põhjusel.

Inimesed, kes rõhutavad ennemini Jumala õnnistusi kui suhet Temaga, loovad jüngreid, kes tulevad Jumala juurde saamise pärast, mitte selle pärast, kes Ta on. Teist Tema sarnast ei ole. Imelisuses ei saa keegi Talle lähedalegi. Olles kohtunud Jumalaga nagu Mooses, asetuvad kõik tõotused õigesse perspektiivi. Ta on kaugelt imelisem kui miski muu – isegi Ta õnnistused.

Jumala põhieesmärk Iisraeli vabastamisega oli see, et nad võiksid Teda tunda ja armastada. Ta igatses end neile tuttavaks teha. Ta ütles: „Te olete näinud ... kuidas ma teid olen kandnud kotka tiibadel ja kuidas ma teid olen toonud enese juurde“ (2 Ms 19:4). Ometi jätsid nad end sellest ilma.

Jumala igatsus oma rahva läheduse järele ei ole kunagi vähenenud ega muutunud, sest seda ilmutab kogu Ta Sõna, kajades vastu ka Pauluse palvest:
[Sest ma palun alati], et meie Isanda Jeesuse Kristuse Jumal, auhiilguse Isa, annaks teile tarkuse ja ilmutuse Vaimu [arusaamist saladustest] Tema [sügavas ja lähedases] tundmises (Ef 1:17 AMP).

Ta on avaldanud meile oma kire. Ta igatseb, et iga uuestisündinud laps tunneks Teda sügavalt ja lähedaselt! Kas pole vaimustav? Kui sa seda veel ei näe, võta hetk mõtlemisaega ja luba sel vaimustusel end vallutada.

Me teenime elavat Jumalat, oma päris-Isa, kelle süda sirutub oma laste poole. Ta on Suhtleja, kes januneb osaduse järele. Sama toonitab ka Paulus Korintose koguduse heitlikele usklikele: „Te mäletate, kuidas te enne kristlaseks saamist käisite aina ühe ebajumala juurest teise juurde, kellest ükski polnud võimeline rääkima ainsatki sõna“ (1 Kr 12:2 TLB; autori kursiiv). Pauluse manitsusest näeme üht peamisi omadusi, mis eristab Jumalat, meie Isa, kõigist puuslikest ja ebajumalaist – Tema räägib!

„KEERA AUTO TEE ÄÄRDE JA JÄÄ SEISMA“

Hiljuti ütles Püha Vaim mulle sõidu ajal: „Tahan sulle midagi rääkida. Keera auto tee äärde ja jää seisma.“
Olen õppinud, et kui Jumal käsib mul midagi teha, on parem kohe sõna kuulata, tundugu asi hetkel kui tahes tühine või ebamugav. Kas polnud Mooses mitte kõrbes äia lambaid karjatamas, kui Isand ta tähelepanu võitis (Jumal võib püüda me tähelepanu mitmel eri moel)? Jumal tuli põõsasse ja süütas selle põlema – ometi nii, et see ära ei põlenud.

Loeme, kuidas Mooses ütles endamisi: „Ma põikan kõrvale ja vaatan“ (2 Ms 3:3). Sõnad ‘põikan kõrvale’ on vasteks heebreakeelsele sõnale cuwr. James Strong, Pühakirja algkeelte ekspert, annab selle vasteks ‘ära pöörama’. Mooses lahkus teadlikult oma ettekavatsetud tegevuskursilt, et vastata Püha kutsele.

Kui ta oli seda teinud, loeme edasi: „Kui Isand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: „Mooses, Mooses!““
Jumal hüüdis Moosest nimepidi alles siis, kui oli näinud teda kõrvale pöördumas. Usun, et kui Mooses poleks Talle vastanud, ei oleks ka Isand jätkanud. Jumal ei kutsunud teda siis, kui lambad olid Jitro juures aedikus. See polnud just kõige sobivam aeg. Mis siis, kui Mooses oleks mõelnud: “Kui ma need lambad praegu silmist lasen, kaovad nad igas suunas laiali ja mul läheb tunde, kui mitte terve päev, et neid jälle kokku ajada. Tulen vaatan seda imet hiljem, kui kõik on kombes ja see ei riku enam mu plaane.“ Kas oleks tulemus olnud sama?

Mõned võivad arvata, et ehk oleks Jumal teinud midagi veel dramaatilisemat, kuid on see ikka kooskõlas Ta loomusega? Mõtle näiteks Saamueli peale, kes teenis noorpõlves preester Eeli ja ta poegade juures (Vt 1 Sm 3). Ühel õhtul kuuleb ta oma asemel magades kellegi kutset: „Saamuel! Saamuel!“

Saamuel jookseb Eeli juurde ja ütleb: „Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!“
Eeli vastab: „Mina pole sind hüüdnud. Mine tagasi, heida magama!“
Saamuel kuuleb oma nime hüütavat teist korda ja jookseb taas preestri juurde, kust saab sama vastuse. See juhtub kolm korda, kuni preester saab viimaks aru ja õpetab poisile, kuidas toimida. Kuuldes neljandat korda kutset: „Saamuel! Saamuel!“, teab ta juba, kuidas vastata: „Räägi, sest su sulane kuuleb!“ Isand räägibki ja ilmutab talle oma tahet ja tulevikku puudutavaid saladusi.

Jumal oleks võinud teha midagi muud. Võib-olla oleks Ta võinud teisel korral, kui Saamuel ikka veel asjast aru ei saanud, öelda: „Saamuel, ära jookse Eeli juurde – see olen Mina, sinu Isand ja Jumal, kes sind kutsub. Ma tahan sinuga rääkida.“ Kuid kas Tema teeks niimoodi? Ta igatseb olla tuntud, kuid ka tahetud ja tunnustatud. Ta otsib neid, kes on vaimult innukad, kes otsivad ja janunevad, isegi kui see nõuab neilt visa järjekindlust.

Lugedes evangeeliume, näeme sama mudelit. Jeesus viib lõpule viie tuhande toitmise viie leiva ja kahe kalaga. Seejärel ütleb Ta jüngritele, et nad võtaksid paadi ja läheksid Tema eel teisele poole merd. Ta lahkub mäele, et veeta aega koos Isaga. Hiljem, kui jüngrid ikka veel tuule ja lainetega heitlevad, loeme:

Ja kui ta nägi neid sõudes heitlevat, sest tuul oli neile vastu, tuli ta neljanda valvekorra ajal nende juurde järve peal kõndides ja tahtis neist mööduda (Mk 6:48; autori kursiiv).

Pane tähele sõnu: „...ja tahtis neist mööduda.“ NASB tõlge ütleb: „...ja kavatses neist mööda minna.“ Ent nähes neid kisendamas, kõnetas Ta neid ja ütles: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!“ Ta astus nende juurde paati ja tuul rauges. Kui jüngrid ei oleks kisendanud, oleks Jeesus lihtsalt edasi läinud. Ta oli küll nende lähedal, ent kui nad poleks hüüdnud, ei oleks Ta ise nende seltskonda trüginud.

Tundub, et Jumala viisiks ongi teha meie suunas üks samm, ja kui me vastame, astuda järgmine. Kui me aga ei vasta, ei hakka Ta end vägisi peale suruma ega nii-öelda meie tantsu lahti plaksutama. Kes teab, kui Mooses poleks kõrvale pöördunud, ehk oleks Jumal lihtsalt oodanud nagu Saamueli puhul, või nagu Jeesus oma jüngritega? Ta ootab sageli, kuni oleme muutunud piisavalt näljaseks, et vastata.

Naastes mu autosõidu juurde: mis siis, kui ma poleks Ta märguande peale peatunud? Kas ma oleksin kaotanud selle võimaluse Temaga kohtuda? Olen kindel, et neidki kordi on olnud, aga tookord juhtus just nii, et kilomeetri pärast oli kiirteel peatuskoht. Niipea, kui olin teelt kõrvale pööranud, kuulsin südames Jumala Vaimu vaikset häält: „Kas ma ei öelnud, et palvetage lakkamata?“ (1 Ts 5:17).
„Jah, Isand, ütlesid küll,“ vastasin.

„Kas palve on monoloog või dialoog?“ jätkas Ta.
„Dialoog, Isand, kahesuunaline vestlus,“ kõlas mu vastus.
„Kui Ma ütlesin, et te palvetaksite lakkamata, tähenab see, et Ma olen valmis ka suhtlema lakkamatult!“
Pole vist vaja öelda, et olin vaimustatud. Mõistsin, milline imeline võimalus mulle on antud, ja mitte üksnes mulle, vaid viimsele kui ühele Ta lastest.

Nüüd sa võid ehk küsida: „Kas sa tahad sellega öelda, et Jumal räägib vahetpidamata?“ See polnud see, mis Ta mu südames ütles. Ta ütles, et on vahetpidamatult valmis meiega suhtlema. Sõnad on ainult üks paljudest erinevatest suhtlemismoodustest. Mu naine võib heita mulle ainult ühe pilgu ja ma tean, mis ta sellega öelda tahtis, ehkki ainsatki sõna ei vahetatud. Teinekord võiksin sellest ühest pilgust kirjutada kuni kolm lehekülge. Miks? Olen elanud temaga üle kahekümne aasta ja õppinud tundma viise ja maneere, mille abil ta oma sõnumeid edastab. Sa võid viibida meiega samas ruumis, kuid sulle ei ütle see pilk midagi. Miks? Sest sa ei tunne teda nii nagu mina.

Tegelikult ei oleks minagi me abielu esimesil aastail sellest aru saanud. Nüüd, pärast kahekümne ühe aastast kooselu olen õppinud tema suhtlemisviiside kohta juba pisut rohkem.

KUTSE LÄHEMALE

On tähtis, et sa teaksid, et see raamat ei ole mitte kuidas-teha-käsiraamat, vaid pigem teeviit või -kaart, mis osutab me tähtsaimale sihtpunktile – Jumala südamele. Kui mul oleks ligipääs aaretekaardile, mis näitab üksikul saarel asuva varanduse asukohta, ei oleks mul sellest enne kasu, kui sõidan näidatud saarele, tutvun oma asukoha määramiseks maastikuga, misjärel tuleks mul mõnda aega vaeva näha ja kõndida mööda radu, ronida kaljudel ning läbida orge, kuni lõpuks jõuan peidetud varanduseni.

Ettevõtmine nõuaks minult teatud kulutusi, energiat ja ponnistusi. Kaart näitaks mulle ainult teed ja hoiaks mind raiskamast aega mõttetutele pingutustele ja uurimisreisidele ning kaitseks mind mõne varjatud lõksu eest. Raamat on nagu kaart. See on kutse tulla ühes minuga imelisele ja põnevale teekonnale – teekonnale Jumala südamesse. Neil lehekülgedel leiduv Jumala Sõna kaitseb sind kraavide, lõksude ja ohtude eest, mis tahaksid sind eksiteele juhtida. See säästab sind asjatutest pahandustest ja mõttetust energiakulust.
Niisiis, kui oled valmis, alustame!

Katkend on võetud raamatust "Tule Jumala ligi. Elu täis Jumala lähedust". Raamatut on võimalik tellida Harta poest »





Soovita sõbraleSoovita sõbrale

Prindi artikel Prindi artikkel



Charismata Ministries
COPYRIGHT 2006 ©
Informatsiooni sellel leheküljel tohib kasutada ainult isiklikuks tarbeks.
Kõik muu kasutus/paljundamine võib toimuda ainult "Usumaailma" kirjalikul loal.