Iisrael on unikaalne ja imeline maa. Esimesed kuusteist aastat oma elust oli see kõik, mida ma tundsin, sest sündisin ja veetsin suure osa oma lapsepõlvest just Jaffas Iisraelis.

Kuigi enamik Jaffa kodanikke olid juudid, siis minu pere ei olnud. Minu ema, Clemence, on Armeenia päritolu, ja mu isa Costandi oli pärit perest, mis emigreerus Kreekast Egiptusesse ja sealt Palestiinasse. Lisaks minu niigi multikultuurilisele lapsepõlvele ristiti mind Kreeka õigeusu kirikus. Ma rääkisin koolis prantsuse keelt, kodus araabia keelt ja ümberkaudses kogukonnas heebrea keelt.

Usun, et Iisraelis üleskasvamine on andnud mulle sügava lugupidamise ja austuse selle maa rahva vastu. Oma ajaloo tõttu on juudi rahval sügav emotsionaalne side oma maaga, mida on võimatu kirjeldada ... selline, mis neid pidevalt oma kodumaale tagasi tõmbab. Sajandeid on traditsioone põlvkonnalt põlvkonnale edasi antud ja paljusid neist kommetest ja tavadest järgitakse veel tänagi.

Jaffa tuttavad tänavad ja selle rannikulinna kaljune kallas, mida ümbritseb Vahemere kaunis türkiissinine vesi, on igaveseks mu mällu graveeritud. Mul on ikka veel meeles pärastlõunase päikese soojus, mis igapäevastel teekondadel koolist koju mu põski paitas. Tuttavad helid ja lõhnad tänavatel meenutasid mulle alati, et koju jõudmiseks on vaja läbida vaid künka otsa viiv tee.

Minu jaoks oli iga päev etteaimatav ja põhimõtteliselt nagu iga järgminegi, vaatamata alatisele sõja võimalikkusele. Ma mäletan uduselt oma vanemate ajutisi selleteemalisi vestlusi. Aga ma ei tundnud, et miski mind isiklikult ähvardaks ... kuni Kuuepäevase sõjani 1967. aastal.

Otsekohe pärast neid kuut pikka, hirmuäratavat sõja- ja konfliktipäeva kogus mu isa meie perekonna kokku ja teatas meie immigreerumisest teisele maale. Järgnenud aastal jätsime maha kõik tuttava ja suundusime Torontosse Kanadas, mis pidi meie uueks koduks saama. Saabusime kohale vaid väikese hulga maise varanduse ja esmavajalike asjadega. Kuueteistkümneaastaselt leidsin end äkitselt uuel maal, kus oli teine kultuur, kliima ja keel. Muutused tähendasid uut kooli, uusi tuttavaid ja isegi erinevat riietust, kuna järsku pidin ma harjuma pikki kuid kestva külma ja lumega. Samuti lisandusid uued pühad ja uued traditsioonid. Kõik peale mu perekonna oli teistmoodi!
Algselt olid kõik need muutused minu jaoks traumaatilised ja mul oli uue ümbrusega raske kohaneda. Aga 1972. aastal muutus mu elu täielikult pärast seda, kui kohtusin Jeesuse Kristusega ühel koolikaaslaste korraldatud hommikusel palvekoosolekul. See oli auline, mida ma tol hommikul kümme minutit enne kaheksat kogesin, ja sellest hetkest alates olen ma täiesti teine inimene olnud.

Pärast kooli leidsin kodust suure musta Piibli, mida keegi polnud aastaid kasutanud. Lugesin evangeeliumeid vahetpidamata tundide kaupa. Silmad lehekülgedele naelutatuna leidsin end valjusti ütlemas: “Jeesus, tule mu südamesse.” Kui seejärel kirjeldamatu rahu ja rõõm mind üleni täitsid, teadsin ma ilma igasuguse kahtluseta, et mu palvele vastati.

Hiljem selsamal nädalal läksin oma uute kristlastest sõpradega nende kogudusse. Sealsed inimesed olid üks ülevoolavalt rõõmus kristlaste seltskond, kes kogunes igal neljapäeval Püha Pauluse katedraalis, ühes Toronto kesklinnas asuvas anglikaani kirikus.

Sain üsna varsti aru, et need inimesed olid täiesti teistmoodi kui kõik ülejäänud, keda iial kohanud olin. Kuigi olin sündinud ja üles kasvanud Iisraelis, kus mind ümbritsesid Pühakirjas kirjeldatud ajaloolised paigad, avastasin peagi, et neil oli päris hea arusaamine minu sünnimaast. Ja laulud, mida nad laulsid, ning palved, mida kuulsin neid palumas, rääkisid avalikult Kristuse verest. See oli minu jaoks midagi täiesti uut. Nad laulsid: “Tänu Jeesuse vere eest.” Ja nad palusid: “Isand, kata meid oma verega.” Nad laususid neid sõnu väe ja meelevallaga.

Kui oled lugenud minu raamatut “Tere hommikust, Püha Vaim”, siis sa tead, mis minuga juhtus vahetult enne 1973. a jõule, kui ma Püha Vaimuga isiklikult kohtusin. Mu elu muutus täielikult ning sellest hetkest peale muutus Piibel minu jaoks terve uue dimensiooni võrra avaramaks. Veetsin päev päeva järel tunde palvetades ja Jumala Sõna uurides. Pühakiri haaras mind täielikult endasse ja Pühast Vaimust sai minu sõber ja teejuht.

Olin nagu janune käsn, uurides ja õppides kõike alates loomisest kuni Talle pulmasöömaajani. Jumala Sõna lugedes omasid paljud õpitud tõed minu jaoks erilist tähendust. Tundsin ära mitmed Pühakirjas mainitud paigad, sest olin neis Iisraelis elades mitmeid kordi viibinud. Ja kui ma millestki aru ei saanud, palusin Pühal Vaimul seda endale ilmutada ja arusaadavaks teha.

Lehekülg lehekülje järel oma Piiblit ahmides, iga sõna uurides ja palvetades hakkasin mõistma, et Jumala suhe inimesega rajaneb verelepingul. Nägin seda printsiipi Jumala Sõnas uuesti ja uuesti kordumas, ning kui ma selle üle mõtlesin, meenus mulle too aastatagune kogemus, mil kuulsin oma sõpru Jeesuse verest laulmas ja palumas, et Isand neid oma verega kataks. Hakkasin mõistma Jeesuse veres peituvat väge ning igatsesin rohkem sellest teada saada.

Avastamise päevad

Neil noore kristlase põnevail päevil käisin ma pühapäeviti koguduses, kus pastoriks oli Maxwell Whyte. Ta oli väljapaistev Jumala Sõna õpetaja, kellest sai minu vaimne mentor. Pastor Whyte oli see jumalasulane, kes mind veega ristis.

Üks tema pidevaid teemasid oli Kristuse veri. Tema jutustused sajandivahetusel toimunud Püha Vaimu väljavalamisest on igaveseks mu mällu sööbinud. Ta rääkis loo vägevast Püha Vaimu liikumisest 1908. aastal Kilsyth’is Šotimaal. Pastor Whyte ütles, et see taevane külastus tuli spontaanselt Jeesuse vere väe tunnustamise tagajärjel. Ta ütles: “John Riedi nimeline vend tõstis keset palvegruppi äkitselt käed ning ütles: “Jeesuse veri.””

Silmapilkselt laskus Püha Vaim selle kogunemise kohale ja terves ruumis hakkasid inimesed kogema Jumala Vaimuga täitumist nagu nelipühipäeval. See ärkamine levis üle kogu Inglismaa.

Oma raamatus “Vere vägi” räägib pastor Whyte oma elust Inglismaal Teise maailmasõja ajal.

“Elasime üle mitmeid ohtlikke õhuhäireid, mil pommid vihinal igal pool lendasid. Aga meil õnnestus lastega pikali heita ja suure osa sellest ajast lihtsalt magada. Jeesuse vere kaitse oli nii reaalne, et näis nagu maganuks me tugevas varjendis. Tegelikult tavatsesime isegi rääkida Tema verest kui “maailma parimast õhuhäirevarjendist”.”

Pastor Whyte ütles, et igal õhtul enne magamaminekut palusid nad Isandat katta oma verega neid, nende kodu ja lapsi. Ühel öösel kukkus kolmteist pommi maha kolmveerand miili raadiuses nende kodu läheduses. Kui välja arvata mõned väikesed purustused majas, siis jäid nad ise kõik terveks.

Mäletan, kuidas ta üha uuesti ja uuesti rääkis meie kogudusele: “Aktiivne, valjuhäälne vere kaitse palumine ei jäta kedagi iial hätta.”

Tema teenistuse tõttu kasvas ja mitmekordistus minu huvi Kristuse vere vastu. Hakkasin seda iseseisvalt uurima, selgitamaks, mida Sõna tegelikult selle kohta rääkis.

Ta andis oma elu

Aastaid hiljem pastoriks saanuna andis Jumal mulle arusaamise verelepingust, mis muutis igaveseks mu elu ja teenistuse.

Ühel laupäeva õhtupoolikul jäin ma koju Pühakirjast verelepingu teemat uurima, et sellest oma kogudusele õpetada. Istusin oma koduaias, lugesin ja palvetasin. “Isand, anna mulle tarkust verelepingu kohta,” palusin ma. Samal sekundil tundsin ma Isanda ligiolu ning hakkasin nutma.

Sellel päeval sai Kristuse veri minu jaoks täiesti uue tähenduse. Püha Vaim hakkas mulle näitama, et Jeesuse veri esindab Tema elu. Ma mõistsin rohkem kui kunagi varem, et kui Kristus valas Kolgatal oma vere, andis Ta meile omaenda elu. Ja kui me palume Isandal meid pesta ja oma verega katta, siis me kogeme Tema eluandvat väge.

Oma teenistuse kestel olen näinud, et kristlastel on lunastusest piiratud arusaamine, mistõttu nad pole Jumala antud vabadust oma elus täiel määral kogenud.
Näiteks, paljud usklikud räägivad mulle, kuidas saatan neid jätkuvalt rõhub ja kiusab. See üllatab neid, kui ütlen, et ma pole kogenud mingit deemonlikku rõhumist oma elus alates hetkest, mil hakkasin Jumalalt paluma, et Ta kataks mind Jeesuse verega. Aeg-ajalt olid mul luupainajad ning oli kordi, kus tundsin miskit end otseses mõttes kägistamas.

Aga kui Jumal andis mulle selle tohutu tarkuse Jeesuse verest ja ma hakkasin vere kaitset paluma, siis see asi murti täielikult. Viimasest sellelaadsest rünnakust on möödas aastaid ning ma olen tänulik selle vabaduse eest, mida olen kogenud selle tarkuse tõttu.

Jeesuse veres on vägi. Selles pole mingit kahtlust.
Kuid samal ajal pole Jeesuse verel mingit maagilist väge. Vägi tuleb Isandalt Jeesuselt endalt ja Tema on see, kes sinu eest tegutseb, kui võtad omaks väe, mida Tema veri esindab ning palud palves selle kaitset.

Me kasutame Jeesuse vere väge läbi palve ja usu. Aga Isand on see, kes meid katab. Me ei tee seda ise.
Miks ma kirjutasin selle raamatu?

• Et avada su silmad selle suhtes, kui tähtsaks Jumal verelepingut peab.
• Et demonstreerida Jeesuse vere väge.
• Et näidata, kuidas sina ja mina võime tulla Jumala ligiollu Tema Poja vere kaudu.
• Et aidata sul mõista seda tohutut armu, mida Jumal laseb meile Jeesuse vere tõttu osaks saada.
• Et sind juhtida suuremasse vabadusse Kristuses, kui sa iial varem kogenud oled.

See on raamat, mida ma soovin, et sa loeksid koos avatud Piibliga käeulatuses. Kui Jumal alates 1. Moosese raamatust kuni Ilmutuse raamatuni verele sellist rõhku paneb, on Tal seal sinu jaoks sõnum.

Täielik pilt

Kui palusin Pühalt Vaimult endale arusaamist verelepingu kohta, oli mul kümneid küsimusi. Aga Ta andis mulle Sõnast vastused ja ma tahan neid sinuga jagada.

• Mida peab Pühakiri silmas Heebrealastele 12:24, kus on öeldud, et veri “räägib paremini kui Aabeli veri”?
• Miks piserdati pidalitõbist verega seitse korda (3Mo 14:7)?
• Kuidas saab Jeesuse verd tänapäeval meie eludes kasutada?
• Kuidas on Jumala arm Tema Poja verega seotud?
• Kuidas võib Kristuse veri kaitsta su lähikondseid?
• Mida õpetab Pühakiri ristivere ja võidmise kohta?
• Mida tähendab Heebrealastele 9:12, kus on öeldud, et “iseenese verega läks Ta ükskord sinna pühasse paika ning saavutas igavese lunastuse”?
• Kuidas me võime kasutada Jeesuse verd, et saada võitu vaenlase üle oma eludes?

Ma palvetan, et lugemist jätkates saaksid sa paremini ja rohkem aru verelepingust ning kogeksid Jumala imelist ligiolu.