Warning: Undefined array key "HTTP_ACCEPT_LANGUAGE" in /data05/virt2523/domeenid/www.harta.ee/usumaailm/um_top.inc on line 9
Usumaailm - võitle head usuvõitlust
  Harta Kogudus Usumaailm  Harta pood                       

 

Iisrael
Maailm
Huvitavad inimesed
Taevamuusika
Taevamanna
Õpituba
Arhiiv
Kontakt
Koju
In English

Õpitoas täna:
Rick Joyner - Kõrgeim kutsumine





KOJU » ÕPITUBA



Katkend on võetud raamatust "Palve ja paastu varjatud vägi". Raamatut on võimalik tellida Harta poest »

Palve ja paastu varjatud vägi
Mahesh Chavda

Olin alles noor kristlane, kui ma asusin tööle Texases Lubbocki vaimupuudega laste haiglasse. Nii nagu Püha Vaim juhtis või ajendas Jeesust minema kõrbesse, ajendati mind minema oma kõrbesse Texases – tugeva puudega laste jaoks mõeldud riigikooli. See oli üks kurvemaid kohti, mida on võimalik töökohaks valida. Minu päevad olid täis südantmurdvaid kohtumisi murtud ja haavatud lastega kõige ilgemate haisude sees, mida ette võib kujutada. Lapsed, kellega ma töötasin, ei suutnud kontrollida oma soolestikku. Mõnikord juhtus, et nad määrisid väljaheiteid enda, uste või teiste peale. Ma küsisin sageli: „Isand, kas see oled Sina? Kas tõesti juhtisid Sina mind siia?“
Peagi hakkasin mõistma, et see oli Isand ise, kes mind sinna tõi, et ma võiksin õppida tundma Teda. See paik Texases Lubbockis oli minu isiklik Püha Vaimu kool. Õigupoolest omandasin ma selles paigas suurema osa olulisematest põhimõtetest, mida ma praegu oma teenistuses kasutan.

Seal oli sadu väikesi lapsi ning suurem osa neist oli oma vanemate poolt „minema visatud“ või hüljatud. Kuigi nad ametlikult olid riigi hoole all, olid nad tegelikult inimkonna väikesed murtud osakesed, keda mitte keegi ei soovinud ega tahtnud näha. Isand ütles mulle: „Minu Sõna ütleb, et kui isa ja ema sind maha jätavad, korjan Mina su üles. Ma tahan, et sa läheksid ja armastaksid neid pisikesi ning oleksid Minu armastuse saadikuks“1 Nii ma siis läksin.

Esimesed üheksa tundi töötasin ma tavaliselt ambulatoorsete patsientidega, kes olid võimelised liikuma. Siis läksin statsionaarsesse osakonda, kus ma töötasin pisikeste beebidega, kelle aju oli kahjustatud. Mitmed neist olid heroiinisõltlastest emade sünnitatud ning teised olid sattunud sinna seetõttu, et nende alkohoolikutest vanemad olid neid raevuhoos või alkoholideliiriumis jõhkralt rünnates vigastanud. Need beebid jäid oma väikestesse titevooditesse, kuni nad neist välja kasvasid. Tavaliselt ma lihtsalt hoidsin neid süles ning kiigutasin neid õrnalt kiiktoolis, ise samal ajal keeltes palvetades (minu vaimne palvekeel). Ma lihtsalt teadsin, et Jeesus armastab neid ning teadsin, et ka mina armastan neid. Jeesus oleks justkuid murdnud tükikese oma südamest ja pannud selle minu sisse. Ma tõesti armastasin neid lapsi.

ISAND HAKKAS NEID TERVENDAMA

Äkki avastasin ma, et need väikesed lapsed, kes kõigi eelduste kohaselt ei pidanud kunagi kõndima, hakkasid kõndima. Üks väike tüdruk, kelle ametlik meditsiiniline kaart väitis, et ta sündis pimedana, hakkas nägema ja reageerima! Iga kord, kui ma vaikselt ruumi sisenesin, pöördus ta ringi ning vaatas käsi välja sirutades minu poole! Tõepoolest – Isand hakkas neid lapsi tervendama.

Veidi aja pärast määrati mind niinimetatud psühholoogilisse operatiivrühma, milles tegeldi mõnede laste käitumise mõjutamisega teatud meetodite abil. Need meetodid olid loodud 15-, 16- ja 20-aastastele lastele kingapaelade kinnisidumise ja iseseisvalt tualetis käimise õpetamiseks.

Ma ei unusta iial seda päeva, mil ma kohtasin selles lasterühmas üht 16-aastast poissi, keda ma siin nimetan Stevie’ks.2 Stevie’l oli Downi sündroom, mida iseloomustab mõõdukas või tugev vaimne alaareng, nõrgad vaimsed võimed ning teatud füüsilised väärarengud. Stevie kannatas millegi veel hullema all. Ta oli enesevigastaja, kellel esines teatud sundkäitumine – ta karjus ja lõi pidevalt enesele näkku.

Kooli psühholoog oli saanud riigiametnikelt Austinis Texases loa teha Stevie’ile kuus kuud vältavat elektrišokiravi. Seda nimetati „negatiivseks operantseks tingimiseks“ ning elektrišoki andmine iga kord, kui Stevie end lõi, pidi muutma tema käitumist. Ma nägin diagrammi, mis kujutas tema käitumist selle aja jooksul. Ta olukord läks paranemise asemel aina hullemaks ja hullemaks. Selleks ajaks, kui mina sinna sattusin, oli tema näonahk muutunud kuiva alligaatorinaha sarnaseks, kuna ta peksis ennast pidevalt.

Lõpuks sidusid töötajad Stevie käed lahasesse, et ta ei saaks oma käsivarsi näoni painutada. Ainus probleem oli selles, et kui teised lapsed avastasid, et Stevie käed on külgedele kinni seotud, leiutasid nad uue mängu. Neile meeldis talle joostes selja tagant läheneda ning tõugata teda nii, et ta tasakaalu kaotas ja pikali lendas. Kuna Stevie ei saanud lahaste tõttu oma nägu instinktiivselt kätega kaitsta, siis iga kord, kui lapsed oma mängu mängides teda tõukasid, kukkus Stevie näoli põrandale ning tal ei olnud mingit võimalust ennast kaitsta või maandumist pehmendada.

LAHENDUS STEVIE JAOKS?

Kui me ta siis leidsime, voolas tal enamasti ninast, huultest ja suust verd. Minu tulekul võis Stevie tajuda minust lähtuvat Jumala armastust ning tavaliselt pani ta pea mu õlale ja lihtsalt nuttis.

Lõpuks ütlesin ma: „Isand, Sa ütlesid, et Sina saatsid mind siia, et ma neid lapsi armastaksin. Mis võiks olla lahendus Stevie jaoks?“

Kuulsin väga selgelt Püha Vaimu häält ütlemas: „See tõug ei lähe välja millegi muu kui palve ja paastumisega.“ See võib küll teile väga tuttav kirjakoht olla, kuid minu jaoks oli see midagi uut. Ma olin õppinud neli aastat piiblikoolis ning omandanud seal bakalaureusekraadi, kuid ma ei teadnud isegi seda, et Vaim tsiteeris mulle kirjakohta Matteuse evangeeliumist 17:21!

Teine teema, mille kohta ma nelja piiblikoolis veedetud aasta jooksul mingeid teadmisi ei saanud, oli paastumine. Ma ütlesin: „Paastumine – kas see mitte ei tähenda loobumist toidust ja veest?“ Seega ei söönud ega joonud ma üldse midagi. Ma ei osanud ette aimatagi, et kui ma paastun toidust, hakkan ma nägema unes praekana, ahjukartuleid ja lihalõike. Ka ei teadnud ma seda, et ilma veeta olemine muudab eelistusi. Veest paastumise kolmandaks päevaks hakkasin ma tundma kadedust iga kord, kui kuulsin kedagi vannitoa valamu juures käsi pesemas. Kord ütlesin ma kellelegi, kes vannitoast väljus: „Tead sa mis? Sa oleksid võinud seda vett juua.“ Ta küsis: „Mida?“ ning ma vastasin ruttu: „Ah, unusta see.“

NÜÜD PALVETA STEVIE EEST

Neljandal päeval Isand kõnetas mind ja ütles: „Sa võid juua,“ ja ma hakkasin vett jooma. Ent ma jätkasin paastumist kuni neljateistkümnenda päevani ning siis Isand ütles: „Nüüd palveta Stevie eest.“

Kui ma sel päeval oma vahetuse ajaks kooli jõudsin, kutsusin ma Stevie oma väikesesse kabinetti ja ütlesin: „Stevie, ma tean, et su mõistus ei pruugi sellest aru saada, mis ma ütlen, kuid sinu vaim on igavene. Ma tahan sulle öelda, et ma olen Isanda Jeesuse Kristuse teener. Ma tulin sulle häid sõnumeid kuulutama. Ma tahan, et sa teaksid, et Jeesus Kristus tuli vange vabaks laskma.“
Siis ütlesin ma: „Jeesuse nimel, sina kuri vigastamise vaim, Jeesuse nimel, lase ta vabaks.“ Äkitselt paiskus Stevie keha minust umbes kahe ja poole meetri kaugusele, vastu ruumi teist seina! Tabanud seina, tõusis Stevie keha umbes meetri kõrgusele põrandast, ning siis libises ta maha, vallandades sügava ohke. Tundsin kohe ruumis levivat äärmiselt jälki mädamuna ja põleva väävli lõhna, mis tasapisi haihtus.

Ma läksin kiiresti Stevie juurde, hoidsin teda hellalt oma käte vahel ning eemaldasin lahased, tema aga vaatas suurte silmadega. Siis hakkas Stevie oma käsivarsi painutama ja õrnalt oma nägu katsuma. Ma jälgisin, kuidas ta tasakesi oma silmi, nina ja kõrvu puudutas ning hakkas siis nuuksuma. Ta mõistis, et esimest korda ei olnud tal sundi ennast lüüa. Ta puudutas õrnalt oma nägu, ta oli vabaks saanud! Sel unustamatul hetkel ilmutas Isand mulle, millise võimsa relva Ta meile kindluste mahalõhkumiseks ja vangide vabastamiseks on andnud. Mõne kuuga tulid kõik koorikud Stevie näo pealt maha. Ta hakkas terveks saama, sest ta lõpetas enese peksmise.

Ausalt öeldes te loete seda raamatut tänu Steviele ning ma tänan Jumalat selle noore mehe eest ning selle eest, kuidas Isand kasutas minu kaastunnet tema kohutava olukorra suhtes selleks, et jagada mulle jumalikku tõde, mida mina nüüd teile edasi annan.

TÕEOTSIJA

Ime, mis meid teiega selle raamatu lehekülgedel kokku toob, sai tegelikult alguse veelgi varem – Ida-Aafrikas Keenias aastal 1962, kui ma olin kuueteistkümne aastane. Ma kasvasin üles tõeliselt hinduistlikus kodus ning vastavalt põlistele Ida-India traditsioonidele oli minu saatus juba ette kindlaks määratud: kõrgesse sõjaväelisse kasti kuuluva hindu pojana koolitati mind kui tulevast hindu kogukonna liidrit ning ma tundsin hästi pühasid hinduistlikke tekste.

Kuna mulle lapsest peale õpetati: „Sa oled tõeotsija,“ siis otsisin ma kuulekalt tõde. Minu vanemad olid pärit Indiast, kuid mina sündisin ja kasvasin üles Keenias. Ma olin võitnud mitmesuguseid autasusid ning kuigi mu isa suri, kui ma olin viieaastane, kuulusin ma hindu maailmas ikkagi privilegeeritud klassi ja kõrgete sõjameeste kasti.

Minu usinad tõeotsingud said ühel 1962. aasta kuumal päeval ootamatult uue suuna, kui üks baptistimisjonäri naine tuli meie naabrusesse mõnede väikeste lastega töötama. Mingil põhjusel, mida ainult Jumal teab, juhiti seda väikest Lääne-Texasest pärit naist koputama ühe pühendunud hindu perekonna koduuksele, et küsida klaasikest külma vett. Mina juhtusin olema seal ning olin juhtumisi see, kes ukse avas. Ma andsin talle klaasi vett ja tema andis mulle Piibli. (Kummalgi meist ei olnud tookord aimu, et see lihtne vee vahetamine Sõna vastu toob järgnevatel aastatel kaasa rohkem kui ühe miljoni inimese pöördumise Jeesust Kristust järgima. Võib juhtuda, et isegi meie kõige väiksemad sõnakuulmise teod on määratud täitma palju suuremaid eesmärke, kui me ette oskame kujutada!)

Ma hakkasin lugema Piiblit, loomulikult sellepärast, et ma otsisin tõde. Nii juhtus, et ma kohtasin kummalisimat tegelast, kellest ma eales lugenud olin. Tema nimi on Jeesus Kristus. Mind kui tõeotsijat paelus selle püha mehe uskumatu väide: „... ning te tunnetate tõe ja tõde vabastab teid.“3 Ma ütlesin: „Jah, see on õige,“ ja lugesin Johannese evangeeliumit edasi.

Kui ma lugesin lõiku Johannese 14:6, milles Jeesus ütles: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu,“ langesid pimestavad soomused selle sõjameeste kasti kuuluva pühendunud ja oma traditsioonide üle uhkust tundva hindu silmadelt. Ma otsisin tõde ning äkki nägin ma, et Jeesus Kristus oli ja on Tõde. Ent isegi selle avastuse peale ei võtnud ma Teda kohe vastu oma Isandaks ja Päästjaks.

HIND OLI LIIGA KÕRGE

Vaatamata sellele, mida ma Piiblist teada olin saanud, olin ma kahtlemas, kas minust peaks kristlane saama, kuna hind näis olevat maksmiseks liiga kõrge. Ma teadsin, et kui ma söandaksin tunnistada Kristust, hülgaks mind mu perekond, kaasa arvatud ema ning vennad ja õed ning mind jäetaks ilma igasugustest seisustest hindu maailmas. Tegelikult oleksin ma omateada olnud oma kastis esimene, kes hinduismile selja keerab. Lõpuks ütlesin ma: „Ma ei hakka enam Piiblit lugema. Ma isegi ei mõtle enam Jeesusele Kristusele.“

Järsku jäin ma magama. Mind ei löödud pähe ning ma ei vajunud ka sügavasse unne. See oli midagi ebatavalist. Mu pea vajus äkki lauale ja hetkega viidi mind paika, kus ma ei olnud kunagi viibinud. Ma kõndisin kullast tänavatel ja kuulsin kõige kaunemaid harmoonilisi hääli laulmas laule, mida ma ei olnud iial kuulnud. Ma nägin värve, mida ma ei olnud iial varem näinud. Ma olin täiuslikus ekstaasis (mis tähendab hindu jaoks palju!).

Kõikjal minu ümber valitses täius, ent kui ma nägin enesele lähenemas täiuslikkuse Allikat, muutus kõik äkki ebaoluliseks. Ma nägin valgust, mis oli heledam kui 10 000 päikest kokku, ometi ei teinud see mu silmadele valu. Ta tuli minu suunas ning mingil viisil teadsin ma, et see on Jeesus. Ma ei unusta iial Tema silmi. Nende sügavusse vaadates kogesin, nagu oleks Ta tundnud iga valu, mis maailmas esineb, ning valanud iga pisara, mis maa peal eales valatud on. Tema silmadest säras puhas armastus, mis oli täiuslikult ühendatud võidu ja võidurõõmuga. Siis tuli Ta ja pani oma käed minu õlgadele ning ütles: „Minu väike vend ...“

Äkki ärkasin ma üles ja avastasin, et Piibel, mille ma väikeselt baptistiproualt olin saanud, oli avatud Matteuse evangeeliumi kohalt, kus Jeesus kõneles rikkale noorele valitsejale:

Jeesus lausus talle: “Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja siis on sul aare taevas, ning tule, järgne mulle!” Aga kui noormees seda sõna kuulis, lahkus ta kurvastades, sest ta oli suure varanduse omanik. Siis Jeesus ütles oma jüngritele: “Tõesti, ma ütlen teile, rikas läheb taevariiki ränga vaevaga“ (Matteuse 19:21–23).

Ma lugesin seda lõiku ja mõistsin, et Isanda juurde tulnud noor rikas mees lahkus, kuna ta leidis, et hind oli maksmiseks liiga kõrge. Siis kõneles Isand minu südamesse: „Kas sina valid sama tee?“ Ma ütlesin: „Ei, härra,“ ning võtsin kohemaid Isanda Jeesuse vastu oma Päästjaks, rikkudes seeläbi loendamatuid põlvkondi kestnud ranget perekondlikku traditsiooni ja pühendumist hinduismile.

Kolimine Ida-Aafrikast Ameerika Ühendriikidesse ja piiblikool kristlikus ülikoolis juhtisid mind lähemale kogemusele, mille ma sain Stevie’ga töötades. Ülikoolis teenisin ma välja bakalaureusekraadi ning astusin edasi magistriõppesse. Pean tunnistama, et olin oma intellekti üle uhke. Ma kavatsesin teha tööd doktorikraadi saamiseks kirjanduse alal ning mulle meeldis olla intellektuaal. Ma tegelesin ustavalt õppimisega, kuidas lihtsaid asju keeruliseks teha.

Samal ajal, kui ma püüdlesin magistriõppes innukalt intellektuaalsete saavutuste ja enese väärtuse tõstmise poole, sain ma teate, et mu ema, kes viibis Londonis, kuhu meie ülejäänud pere oli Ida-Aafrikast kolinud, oli suremas viimases staadiumis luuvähki. Arstid ütlesid, et mu ema sureb paari nädala jooksul, kuna tal on kiirestiarenev ja ravimatu luuvähi vorm, mis tema keha hävitab.

MINA JÕUDSIN OMA VÕIMETE PIIRINI

Mul ei olnud välja pakkuda lahendusi ei enese ega ema jaoks, kuid ta oli suremas ja ootas mind. Ma olin vaid üks vaene magistrant Texases ning mul ei olnud raha Inglismaale sõitmiseks. See murdis mu. Ma olin jõudnud oma võimete piirini ning ma suutsin vaid ohjeldamatult nutta. Lõpuks, pärast kolme päeva pisaraid ja kurvastamist, elasin ma kolmandal ööl läbi midagi ebatavalist.

Ka seekord jäin ma magama ning mind juhiti samasse kohta, kus ma olin viibinud mitmeid aastaid tagasi, kui ma nägin kullast tänavaid. Sel korral leidsin ma end rohtukasvanud paigas, põlvitamas Jeesuse jalgade ees. Mu käed olid rinnale surutud ning ma vaatasin Talle otsa ja laulsin Talle. Jeesus pani oma käed minu õlgadele ning üllatunult mõistsin ma, et ma laulsin Talle keeles, millest ma ise aru ei saanud. Siis ärkasin ma üles ja teadsin, et midagi on juhtunud. Tundes õhutust palvetamiseks, kuuletusin ma sellele ja ütlesin: „Jeesus.“ Sel hetkel tuli mu tuppa tuul, mis lõi mind hingetuks. Siis tundsin, et midagi pulbitseb minu sees üles. Kui ma oma suud üritasin avada, tuli sellest äkki välja laul keeles, millest ma aru ei saanud! Intellektuaal minus ütles: „See on veider,“ kuid ülejäänud osa minust ütles: „See võib olla veider, kuid see on kõige imelisem asi, mida ma eales tundnud olen!“
Ma jätkasin tervelt poolteist tundi laulmist selles kummalises keeles. Ainuke vaimne inimene, keda ma tol ajal tundsin, oli üks katoliku nunn, keda ma magistriõpingute ajal olin kohanud. Ma põlesin soovist rääkida kellelegi minuga juhtunust ja nii tõttasin ma jooksujalu õde Marshat otsima. Ma ütlesin: „Õde Marsha, ma tahaksin sulle rääkida, mis minuga täna juhtus!“ Lõpetanud jutustuse oma läbielamisest, küsisin: „Kas ma hakkan hulluks minema?“ Ma ei unusta iial tema vastust. Ta pani oma raamatud kõrvale ning vaatas mind rõõmsalt ja ütles: „Tänu Jumalale, vend. Sind on ristitud Püha Vaimuga!“

Sellest päevast alates muutus Püha Vaim minu jaoks väga reaalseks. Ta hakkas minuga rääkima ning peagi mõistsin ma, et Ta on Isik. Ta hakkas mulle kõnelema Jeesusest. Ta ütles: „Jeesus on seesama eile, täna ja igavesti.“ Ma ei olnud neid sõnu kirjast heebrealastele 13:8 veel lugenud, seepärast küsisin ma: „Misasja?“ Ta ütles: „Jeesus on seesama eile, täna ja igavesti.“

PALVETA OMA EMA EEST!

Seekord ütlesin ma: „Jah.“ Ta ütles veel kord: „Jeesus on seesama eile, täna ja igavesti.“ Lõpuks ütlesin ma: „Isand, mida Sa tahad mulle öelda?“ Ta ütles: „Jeesus tervendas 2000 aastat tagasi. Ta tervendab täna endiselt.“ Minu küsimusele: „Mida Sa sellega mõtled, Isand?“ vastas Ta: „Palveta oma ema eest!“

Kuna ma midagi muud ei teadnud (mulle ei olnud veel õpetatud, et tervenemine ei ole tänase päeva jaoks), tegin ma nii, nagu mulle öeldi ja palvetasin oma ema eest. Mõne päeva pärast sain ma teate, et mu ema oli oma surmahaigusest täiesti terveks saanud! Minu ema elas pärast seda tervenemist veel 24 aastat ning võttis enne surma vastu Jeesuse Kristuse.

Pärast seda, kui ma Püha Vaimuga ristitud sain, hakkas Ta mind juhatama.4 Olles juhitud Texasesse Lubbocki, kohtasin ma seal Stevie’t ja paljusid teisi hinnalisi lapsi, kel oli suur vajadus Jumala armastuse ja väe järele. Seal õppisin ma tõde paastumise kohta, mis sai minu jaoks tol päeval elavaks sõnaks. Alates 1971. aastast hakkasin ma pidama mitmeid ühepäevaseid paaste. Järgmisest aastast hakkasin pidama paari nädala tagant 3-päevaseid paaste ning siis võtsin ette mõned 7- ja 14-päevased paastud. Aastal 1973 tegin ma Isanda juhtimisel mitmeid 7-päevaseid, 14-päevaseid ja 21-päevaseid paaste. Selle hooaja vältel õpetas Isand mulle „sundimatuid armu rütme“, mis toimivad siis, kui alistame oma elud täielikult Tema juhtimisele. Paastumise eesmärgiks on Isandas „hingamise“ mõju võimendamine.5 See ei tohiks muutuda koormavaks tööikkeks. Ma tahaksin julgustada teid selle teekonna alustamisel leidma oma „armu rütmi“ ning tasakaalustama seda oma hinge alandamise, tarkuse ja sõnakuulmisega. Raseduse, rinnaga toitmise ja haiguste korral soovitan teil enne paastuma asumist pidada nõu oma arstiga.

NÜÜD PEA KAKS 40-PÄEVAST PAASTU!

Aastal 1974, kui ma olin Texases ühe Levellandi koguduse pastoriks, kõnetas Isand mind, öeldes: „Pea üks 40-päevane paast.“ Ma pidasin 40-päevase paastu ja leidsin suurema osa ajast armu. Sellele järgneval aastal pidasin ma uuesti 40-päevase paastu ning sellele lisaks mitu 14-päevast ja 21-päevast paastu. Aastal 1976, mil me sõlmisime Bonniega oma abielu, ütles Isand mulle: „Nüüd võta ette kaks 40-päevast paastu.“ Mitu aastat pärast seda pidasin ma igal aastal kaks 40-päevast paastu ning vähemalt kaks 21-päevast paastu.

Kuni 1988. aastani järgisin ma kindlat paastumise rütmi – aasta jooksul kaks 40-päevast paastu, millele lisandusid erineva pikkusega paastud vastavalt Vaimu juhtimisele. Aastal 1989 juhiti mind pidama ainult ühte 40-päevast paastu. Vaim juhtis mind pidama ühtekokku 30 eraldiseisvat 40-päevast paastu. Neist esimese üheksateistkümne puhul piirdusin ainult vee tarvitamisega. Pärast seda lubas Isand mul ka mahlu juua. Üldiselt paastusin ma sel oma elule ja teenistusele aluse rajamise perioodil keskmiselt 120 päeva aastas!

Ma ei mõistnud lõpuni kõike, mida Isand nende aastate jooksul tegi, kuid ma teadsin, et ma armastan Jeesust! Teadsin ka seda, et Ta oli mul palunud paastuda ja palvetada oma rahva eest, keda Ta armastab. Minu ainsaks sooviks oli kuuletuda. Need, kes mind neil päevil tundsid või kuulusid minu kui pastori ja liidri lähikonda, olid minu paastudest teadlikud, kuid Isand ei lubanud mul neist rohkem kui kümne aasta jooksul avalikult rääkida, nende kohta selgitusi jagada ega avalikel koosolekutel õpetada. Isand ehitas nende aastatega tugeva aluse. Ta tegi salajast asja, mis on alles hiljuti Isanda käsul avalikuks tehtud ning selline viis näib paastumisele enamasti omane olevat.

Isand tahab meid tuua intiimsesse paastumise paika, kus Ta saab arendada meie siseelu olukorras, kus me samal ajal oleme seotud igapäevase välise sotsiaalse keskkonnaga.

MITTE KÕIK EI MÕISTNUD

Avastasin üpris kiiresti, et mitte kõik ei mõista ega aktsepteeri minu tegevust. Mõned süüdistasid mind fanatismis, teised arvasid, et ma olen lihtsalt ülireligioosne. Minu kõige ägedamad kriitikud leidsid, et ma olin täis eneseõigust ning ma pean tunnistama, et kriitika ja mõistmatus tegid aeg-ajalt haiget. Mõnikord tekitab taolistele jumalikele käskudele kuuletumine paratamatult vastuseisu, isegi vendade poolt. Enamasti on selle põhjuseks asjaolu, et meie hingevaenlane on valmis kasutama kõiki vahendeid, et õhutada vastuseisu tegudele, mis tema pimeduse riiki tõsiselt ohustavad. Kui te peate palve, kiituse, ülistuse, eestpalve ja paastu läbi vaimset sõda, püstitab vaenlane üleloomulikke takistusi ja seab teie teele tõkkeid.

Aastate jooksul, mis on möödunud sellest, kui Jumal mulle Stevie vabastamise läbi paastu salajast väge ilmutas, on see ilmutus saanud elavaks sõnaks ning aluskiviks minu elule ja teenistusele Kristuses. Nüüd mõistan ma, et Jumal on andnud mulle ülesande olla abiks selle paastumist puudutava tõe taasilmutamisel oma lõpuaja kogudusele.

Paastumine on lõpuaja koguduse uuetestamentliku elustiili äärmiselt oluline aspekt. Jumal palus mul 30 korral pidada 40-päevast paastu põhjapaneva tõe tõttu, et ei ole võimalik anda edasi midagi, mida sul ei ole. Te saate anda edasi seda, mida te läbi olete elanud.

Lõpuks ütles Isand mulle: „Nüüd, kui ma olen selle sinu sisse pannud, annan ma sulle meelevalla selle tõe edasiandmiseks lõpuaja kogudusele – meestele ja naistele, kes hakkavad tegema Jeesuse Kristuse tegusid.“ Nende sõnade kirjapanekul kogen ma ettemääratust ja igavikulist täideminekut. See raamat on üks vili seemnest, mille ma külvasin kõigil neil tundmatuse aastatel, mil ma teadsin ainult seda, et ma lihtsalt kuuletun Isanda antud sõnale.
Võib juhtuda, et Jumal ei palu teil kunagi paastuda 40 päeva, aga kui Ta siiski palub, olete võimelised seda Tema armu läbi tegema. Ent üks tõsiasi on selge ja vaieldamatu: Jumal tahab, et igaüks meist Jeesuse Kristuse koguduse liikmena peaks oma elus teatud hulga paastupäevi. See on lahutamatuks osaks meie kui Isanda viljakandva viinapuu liikmete ja Tema aulise Pruudi elust, ning see kuulus meie kõrgeima eeskuju Jeesuse Kristuse eluviisi juurde.

Katkend on võetud raamatust "Palve ja paastu varjatud vägi". Raamatut on võimalik tellida Harta poest »





Soovita sõbraleSoovita sõbrale

Prindi artikel Prindi artikkel



Charismata Ministries
COPYRIGHT 2006 ©
Informatsiooni sellel leheküljel tohib kasutada ainult isiklikuks tarbeks.
Kõik muu kasutus/paljundamine võib toimuda ainult "Usumaailma" kirjalikul loal.