Harta Kogudus Usumaailm  Harta pood Harta 87     

 

Iisrael
Maailm
Huvitavad inimesed
Taevamuusika
Taevamanna
Õpituba
Arhiiv
Kontakt
Koju
In English

Õpitoas täna:
Rick Joyner - Krgeim kutsumine





KOJU PITUBA



Katkend on vetud raamatust "Snad. Ma lksin prgusse". Raamatut on vimalik tellida Harta poest

Koguduse liige, kes lks prgusse
Kenneth E. Hagin

Sndisin ja kasvasin ma baptistina. Arvasin, et Isand Jeesus Kristus ja kik Ta jngrid olid baptistid. Ja kui ma teada sain, et nad seda ei olnud, mjus see mulle telise okina.

hel peval lugesin ma Piiblit ja judsin otsusele, et Paulus ei saanud olla baptist, sest ta tles: Ma tnan Jumalat, et mina rgin keeltega (1 Ko 14:18). Ma ei olnud kunagi kuulnud htki baptisti seda vitvat!

Olles sndinud ja kasvanud baptistina, tundsin ma kaasa kigile, kes polnud baptistid. Aga teate, sbrad, te vite olla koguduse liikmes, olemata kristlased.

Kuigi ka mina olen koguduse liige ja usun kirikus kimise vajalikusesse, siis ometi vaid kirikus kimine ei psta sind ega tee sind rohkem kristlaseks, kui laudas kimine sind lehmaks teeb! Koguduse liikmeks olemine ei tee sind rohkem kristlaseks, kui mne klubi liikmeks olemine. Sa pead uuesti sndima.

Ma tean paljusid, kes lihtsalt selle tttu arvavad, et nad on kristlased, et nad on mne koguduse liikmed.

Mina liitusin kogudusega 9-aastaselt. Minu phjus koguduse liikmeks astumisele oli jrgmine: hel phapeva hommikul esitas phapevakooli petaja kigile meile, poistele, ksimuse: Kes teie seast soovib taevasse minna? Noh, me kik tahtsime taevasse minna. Ja nii tles phapevakooli petaja: Kui pastor dr See-ja-see tna hommikul kutse esitab, siis minge lihtsalt ette.

Kuna me kik tahtsime taeva minna, siis peale seda, kui kutse oli antud, lksid mitmed meist ette ja surusid jutlustajal ktt. Me liitusime kogudusega ja saime veega ristitud. Ja ma uskusin tepoolest, et olen nd kristlane.
Hiljem, kui ma sattusin evangeelsele jumalateenistusele mis oli koguni mu enda kiriku korraldatud ja Jumala Vaim hakkas mind pstmisele kutsuma, tlesin ma endale: Ma olen juba pstetud. Ma kuulun kogudusse. Ma olen veega ristitud. Ma olen juba kristlane.

Ma sndisin enneaegselt, deformeerunud sdamega ja kaalusin snnil alla he kilo. Sel ajal, s.o 64 aastat tagasi, ei olnud veel inkubaatoreid, kus hoida enneaegselt sndinud lapsi, nii et minu ellujmise vimalus oli praktiliselt null. Sellele vaatamata jin ma ellu, aga ei jooksnud ega mnginud kunagi nagu teised vikesed lapsed. Mul ei olnud normaalset lapseplve.

Kui ma olin 15-aastane, jin ma tielikult voodihaigeks. Viis arsti tlesid, et ma pean surema, et minu ellujmine ei ole vimalik. Aga just seal, haigevoodis, sndisin ma 22. aprillil 1933 uuesti. See toimus Texases, McKinney linnas, N. College tnaval maja nr 405 lunapoolses magamistoas, laupeva htul 20 minutit enne kaheksat.

Selles magamistoas oli kamin. Vanaisal oli kaminasimsil kell. Mu ema, vanaema ja noorem vend Pat olid minuga toas, sest mu tervislik seisukord oli jrsult halvenenud. Oli kutsutud arst. (Pane thele, 1933. aastal tegid arstid koduvisiite.)

Tpselt siis, kui vanaisa kell li 7.30, ji mu sda rinnus seisma.
Ja ma tundsin, kuidas kogu mu kehas, kuni varbaotsteni vlja, lakkas voolamast veri. See toimus nii kiiresti, et ei oleks judnud srmegi nipsutada. Mu varbad muutusid tuimaks. See tuimus levis mu jalalabadesse, pahkluudesse, plvedesse, puusadesse, khtu, sdamesse ja ma hppasin oma kehast vlja.

Ma ei kaotanud teadvust. Ma lihtsalt hppasin oma kehast vlja, nagu vettehppaja hppaks hoolaualt basseini. Teadsin, et olen oma kehast vljas. Visin nha toas oma perekonda, aga ei saanud nendega kontakteeruda.
Ma olin tahtnud ema, vanaema ja vikevennaga hvasti jtta, aga ma vljusin kehast enne, kui suutsin need snad lpuni vlja elda.

Hakkasin laskuma alla, alla sgavikku, nagu kaevu vi koopasse. Ma ei teadnud, et mu fsiline hl andis seda edasi. Pdes hvasti jtta teadsin ma, et lhen sinna alla. Kik mu pere kolm kohalviibinud liiget tunnistasid hiljem: Kui sa hvasti jtsid, siis oli su hlel selline kla, nagu oleksid sa laskumas koopasse vi millessegi taolisesse.

Ja mu laskumine jtkus. Ma lksin alla jalad ees aina allapoole ja allapoole. les vaadates ngin ma maa tulesid. Lpuks tuhmusid ka need. Mind mbritses pimedus pimedus, mis oli mustem kui kski , mida inimene eales ninud. Tundus, et kui nd oleks nuga, viks sellest kamaka vlja ligata. Ei olnud vimalik nha isegi mitte oma ktt, kui see oli nina ees.

Mida allapoole ma laskusin, seda pimedamaks lks ja seda kuumemaks lks, kuni lpuks visin eespool enese all nha valgusesrmi pimeduse seinal mnglemas. Ja ma judsin sgaviku phja.

See toimus minuga peaaegu 48 aastat tagasi, aga sellele vaatamata on see minu jaoks niisama reaalne, nagu oleks see toimunud kaks ndalat tagasi. Vaimsed asjad ei vanane iial.

Kui ma judsin sgaviku phja, siis ngin, mis phjustas valguse mngu pimeduse seinal. Ngin enese ees, teisel pool prgu vravaid vi sissepsu, hiiglaslikke orane valge harjaga leeke.

Mind kisti prgu poole tpselt nii, nagu magnet tirib enese poole metalli. Teadsin, et kui ma kord need vravad lbin, ei tule ma enam iialgi tagasi. Sgaviku phja judes pdsin laskumist takistada, kuna see phi oli veel allapoole kaldu.

Olin teadlik sellest, et sgaviku phjas oli mul vastas mingi olevus. Ma ei vaadanud ta poole. Mu pilk oli naelutatud prgu vravatele, aga ometi ma teadsin, et minust paremal oli mingi olevus.

Ma ei mistnud seda, kuni alles palju aastaid hiljem avastasin selle Jesaja raamatust. Piibel tleb seal: Surmavald all on liikvel sinu prast, et vtta vastu su tulekut: ta ratab sinu prast surnute vaimud (Js 14:9).

Kui ma pdsin oma laskumist aeglustada, vttis see olevus mul ke alt kinni, et mind sisse saata. Kui ta seda tegi, siis hakkas kki kusagil eemal pimeduse kohal rkima ks hl. See oli mehe hl, aga ma ei tea, mida ta tles. Ma ei tea, kas see oli Jumal, Jeesus, ingel vi keegi teine. Ta ei rkinud inglise keeles, see oli mingi vrkeel.

Too paik lausa rappus nendest vhestest snadest, mis ta tles! Ja olevus lasi mul ke alt lahti. Mu seljale hakkas mjuma otsekui imamisjud, mis mind tagasi tmbas. Ma lendasin prgu sissekigu juurest eemale, kuni seisin jlle varjus. Ja siis, nagu oleks mind levalt imetud, lendasin ma, pea ees, lbi pimeduse les.

Juba enne les judmist visin nha valgust. Olen olnud kaevu phjas ja tookordki oli nii, nagu oleksin ma olnud sgaval kaevus ja ninud leval valgust.

Judsin vanaisa maja verandale. Elasime hes sellises vanaaegses majas, nagu neid Texases ehitada armastati, kus peaaegu tervet maja mbritses veranda. Ma tulin les maja lunapoolses otsas. Ngin seal vanaisa kiiktooli. Ngin hoovis hiiglaslikke seedripuid. Seisin verandal umbes sekundi vltel.

Siis lksin otse lbi seina, mitte lbi ukse ega akna, vaid lbi seina ja otsekui hppasin kehasse, nii nagu mni mees paneks hommikul saabast jalga.

Enne kehasse hppamist judsin nha vanaema voodiserval istumas ja mind sles hoidmas. Kui ma kehasse sisenesin, visin temaga taas kontakteeruda.

tlesin talle ja ma ei tea, kust ma seda teadsin Memm, ma lhen uuesti ja ei tule enam tagasi.
Ta vastas: Poeg, ma arvasin, et sa seegi kord enam tagasi ei tule!
Ksisin: Memm, kus ema on? Ma tahan talle head aega elda.
Vaatasin toas ringi, ema seal ei olnud.

Vanaema tles: Poeg, ma tlesin su emale, et sa oled linud ja ta tormas palvetades uksest vlja.
Siis ma kuulsin teda. Ta oli maja phjapoolses otsas. Ta tuli mber veranda tagasi, tiel hlel palvetades.
Inimesed rkisid mulle hiljem, et ta nuttu ja palveid oli kuulda mitme kvartali ulatuses.
Kui ma tlesin: Ma tahan emaga hvasti jtta, hdis vanaema teda: Lillie!, aga ema ei kuulnud, sest ta palvetas nii valjult.

Kui sa ei ole minekuks valmis, siis tahad sa, et keegi sinu juures viibiks. Sa kardad siis! tlesin: Memm, ra jta mind! ra jta mind! Ma kardan selle aja sees ra minna, mil sind ei ole. Ma tahan, et keegi oleks mu juures. ra jta mind! Ja nii vttis ta mind uuesti slle.
Ja ma laususin: tle emale, et ma tlesin head aega. tle talle, et ma teda armastan. tle talle, et ma hindan seda, et ta meie juurde ji. (Mu isa hlgas meid, kui ma olin 6-aastane ja ema ji nelja lapsega ksi ning pdis meile kigile elatist teenida. Kigi nende muredega, mis tal olid olnud ja olles alles beebikristlane ning mitte teades, kuidas heita oma koorem Isanda peale, oli ta le elanud tieliku vaimse ja fsilise kokkuvarisemise ning ta nrvid olid les tlemas.)

Ja ma tlesin:: tle emale, et ma hindan kike, mida ta eales minu ja meie kigi heaks on teinud. Ja sa tle emale, et ma tlesin, et kui ta minu prast on saanud halle juukseid vi kortse nkku, siis ma palun vabandust. Ma palun, et ta andestaks mulle.

Tundsin end taas minema libisevat. tlesin: Memm, ma lhen uuesti. Sa oled mulle olnud teiseks emaks, kui ema haige on olnud.
Kui ema haigeks ji, siis lksid kik meie pere neli last erinevate sugulaste juurde elama. Mina lksin oma emapoolse vanaema juurde. Vanaema kutsus mind ikka minu poiss ja tles alati: Anna mulle siia musi, anna mulle siia musi.

Nii suudlesin ma teda psele ja jtsin hvasti.
Mu sda peatus teistkordselt. See on praegu minu jaoks peaaegu sama teline kui pool sajandit tagasi, mil see toimus.

Ma tundsin, kuidas veri lakkas voolamast. Mu varbaotsad lksid tuimaks, siis jalalabad, pahkluud, plved, puusad, kht ja siis sda. Ma hppasin kehast vlja ja hakkasin vajuma: ikka alla ja alla Oh, ma tean, et see toimus vaid mne sekundi vltel, aga ometi tundus igavikuna.
Ma vajusin, kuni pimedus mind taas mbritses. leval olevad tuled kustusid. Mida sgavamale ma laskusin, seda kuumemaks ja pimedamaks lks, kuni judsin jlle sgaviku phja ja ngin prgu sissekiku vi prgu vravaid, nagu ma neid kutsun. Olin teadlik, et see olevus oli jlle seal.
Pdsin oma laskumist aeglustada nis, nagu hljuksin ma allapoole aga ometi tundsin, et miski nagu kisub mind alla. Ja too olevus haaras mul ke alt kinni. Kui ta seda tegi, siis kneles see hl uuesti see oli vrast keelt rkiv mehehl. Ma ei tea, mida ta tles, aga kui ta rkis, siis terve see paik rappus. Ja olevus lasi mu ke lahti.

Taas tundsin seljal imamisjudu. Ma ei prdunud ringi, ma lihtsalt hljusin pimeduse varjudesse tagasi ja siis kisti mind pea ees les. Enne sgavikust vlja judmist visin juba nha pea kohal maa tulesid sramas. Ainus erinevus oli sel korral see, et ma tulin voodi jalutsisse.

Esimene kord olin tulnud verandale, seekord voodi jalutsisse. Seisin seal umbes sekundi vltel. Ngin voodil oma keha lebamas. Ngin vanaema mind sles hoides istumas. Tundus, nagu oleksin ma voodi jalutsist lbi suu kehasse hpanud. Kehasse tagasi judes visin taas vanaemaga hendust vtta. tlesin: Memm, ma lhen uuesti ja seekord ma tagasi enam ei tule.
Ta vastas taas: Poeg, ma mtlesin, et sa juba lahkusid igaveseks.
Ksisin: Memm, kus vanaisa on? Ma tahan ka temaga hvasti jtta.
Memm vastas: Poeg, sa tead ju, et vanaisa lks linna idaossa mnedest oma rimajadest ri koguma.
Oo, ja, nd tuleb mul meelde, mul lks lihtsalt kik korraga meelest ra.
tlesin: Memm, tle vanaisale head aega. Ma pole kunagi teadnud, mida thendab isa omada. Tema on olnud mulle kige lhem isa asendaja. Tema andis mulle kodu, kui mul seda polnud. tle talle, et ma austan teda. tle, et ma armastan teda. tle, et ma tlesin head aega.

Siis ma jtsin sna ka oma ainukesele ele, meist kige vanemale ja oma vanemale vennale, ja siis ma ksisin: Kus Pat on? Pat oli mu noorem, 9-aastane vend.
Vanaema vastas: Ta jooksis naabrite juurde, et uuesti arsti kutsuda.
Ma jtsin neile igahele sna ja siis seiskus mu sda kolmandat korda.

Tundsin, kuidas veri lakkas voolamast. Korraga mu varbad tuimenesid. Ja kiiremini kui juaks srme nipsutada, surid mu jalalabad, pahkluud, plved, puusad, kht, sda ja ma hppasin kehast vlja ning hakkasin vajuma.

Kuni selle korrani olin ma melnud: See ei juhtu ju minuga. See on lihtsalt hallutsinatsioon. See ei saa tsi olla!

Aga nd ma mtlesin: See on juba kolmas kord. Seekord ma enam tagasi ei tule! Pimedus mbritses mind, pimedam kui kski , mida inimene eales ninud. Piibel rgib meestest ja naistest, kes on vlja heidetud kige rmisemasse pimedusse, kus on ulumine ja hammaste kiristamine (Matteuse 8:12).

Ja ma hdsin pimeduses: Jumal! Ma kuulun kogudusse! Ma olen veega ristitud. (Mistad, ma tahtsin Talle elda: Ma ei peaks sellises suunas minema, ma lhen valele poole!)

Ootasin vastust, aga seda ei tulnud, vaid mu enda hle kaja pimeduses. Teist korda hdsin ma veidi valjemalt: Jumal! Ma kuulun kogudusse! Ma olen veega ristitud!

Ma ootasin vastust, aga seda ei tulnud, ainult mu enda hle kaja kaikus pimeduses.
Ma hirmutaksin mne koguduse vist kll surmani ra, kui imiteeriksin seda, kuidas ma kolmandat korda karjusin. Ometi, kui ma suudaksin neid prgust taeva hirmutada, siis ma teeksin seda. Ma lausa teeksin seda!

Ma karjusin sna-snalt: JUMAL! JUMAL! MA KUULUN KOGUDUSSE. MA OLEN VEEGA RISTITUD. Aga mistad, kuigi veega ristimine on ige ja ka kogudusse kuulumine, siis selleks, et vltida prgut ja minna taevasse, on vaja rohkem kui kogudusse kuulumine ja veega ristitud olemine!
Ja kik, mis ma kuulsin, oli mu enda hle kaja, kui see lbi pimeduse kajas.

Judsin taas sgaviku phja. Jlle tundsin kuumust enesele nkku lvat. Jlle lhenesin prgu sissekigule. Olevus vttis mu ke. Kavatsesin vimaluse korral vastu panna, et hoiduda sisenemisest. Mul nnestus vaid veidi vajumist aeglustada ja ta haaras mu ke.

Tnu Jumalale, see hl kneles. Ma ei tea, kes see oli ma ei ninud kedagi lihtsalt kuulsin hlt. Ma ei tea, mis ta tles, aga kskik, mis ta ka ei elnud, see paik vappus, see lihtsalt vrises. Ja olevus lasi mu ke vabaks.
Tundus, nagu imetaks mind selja tagant. See tiris mind tagasi, eemale prgu vravatest, kuni ma taas varjus seisin. Siis tmmati mind, pea ees, les.

Lbi pimeduse les minnes hakkasin ma palvetama. Mu vaim, inimene, kes elab selles fsilises ihus, on igavene olend, vaimne inimene. Ma hakkasin palvetama: Oo, Jumal! Ma tulen Su ette Jeesuse Kristuse nimel. Ma palun Sind, andesta mulle mu patud ja puhasta mind kigest patust.
Ma tulin les voodi krvale. Kolme lbielamuse erinevus oli selles, et esimene kord tulin ma verandale, teine kord voodi jalutsisse ja kolmas kord voodi krvale ning hppasin kohe kehasse.

Kui ma sain kehasse, siis pdis mu fsiline hl poole lause pealt mu palve kinni. Ma olin hakanud juba vaimus olles palvetama, mu fsiline hl pdis mu palve ja jtkas palvetamist.

See kik toimus 1933. aastal. Meil ei olnud siis veel nii palju autosid, nagu on tnapeval, see oli majanduskriisi ajal. Aga nad rgivad, et minu ja ema palved olid nii valjud, et mlemal pool meie maja ummistus liiklus kahe kvartali ulatuses.

Ma tahan, et sa teaksid, et mu lgadelt oleks nagu kahe tonnine raskus ra vetud. Minusse tuli rahu. Ma vaatasin vanaisa vana kella kaminasimsil ja see nitas 40 minutit kaheksa peal. Kik see toimus kmne minuti jooksul.

Nii et ma sndisin uuesti 7.40 22. aprillil 1933, lunapoolses magamistoas ja olen sellest ajast olnud pstetud.

Ma olin ikka veel voodihaige ja arst tles, et ma pean surema. Tegelikult tlesid seda viis arsti, ks neist oli praktiseerinud kuulsas Mayo kliinikus. Ta tles: Sul ei ole isegi mitte hte vimalust miljonist. Nii ma mtlesin, et pean surema.

Aga ma tlen sulle, mida ma tegin. Ma jin igal htul Jumalat kiites magama. Kik tuled olid majas kustunud, kik olid voodis. Ma jin viieteistaastase poisina oma mtetega ksi.

Arst oli minuga otsekohene. Ta tles: Tea, et sellise sdameolukorraga vid sa iga hetk surra. Keegi vib sinu juures toas olla, korraks aknast vlja vaadata, siis tagasi vaadata ja sa oled juba hletult linud. Vi nad vivad sind mnel hommikul surnult voodist leida.
Mina tlesin: Nad vivad mind hommikul surnult leida, aga ma olen nii rmus, et ma prgu ei linud!

Hakkasin siti vaikselt omaette tlema: Tnu Sulle, Jeesus. Au Jumalale. Kiitus Isandale. Ma kavatsen naeratada. Kui nad mu naeratusega nol surnult eest leiavad, siis teavad nad, et ma surin nnelikult!

Katkend on vetud raamatust "Snad. Ma lksin prgusse". Raamatut on vimalik tellida Harta poest





Soovita sbraleSoovita sbrale

Prindi artikel Prindi artikkel



Charismata Ministries
COPYRIGHT 2006
Informatsiooni sellel lehekljel tohib kasutada ainult isiklikuks tarbeks.
Kik muu kasutus/paljundamine vib toimuda ainult "Usumaailma" kirjalikul loal.