Need, kes tulevad mu lähedale, peavad mind pidama pühaks ja mind peab austatama kõige rahva ees.
3 Moosese 10:3 NKJV

1997. aasta oli vaid kümme päeva vana. Nende mõne päeva jooksul olin ma juba käinud Euroopas ja Aasias jutlustamas. Ma olin põnevil, asudes taas lennuki pardale, seekord Lõuna-Ameerikasse. Ma ei olnud kunagi Brasiilias käinud ja mul oli au olla kutsutud kõnelema rahvuslikule konverentsile, mis leidis aset maa kolmes tähtsaimas linnas. Ma lendasin kogu öö ja mind tervitasid lennujaamas mõned juhid, kes olid väga näljased ja täis ootust. Nad olid oodanud neid koosolekuid ja nende entusiasm äratas mu üles.

Esimene koosolek peeti selsamal õhtul pealinnas Brasilias. Pärast mõnd lühikest tundi puhkust tuldi mulle ja mu tõlgile hotelli järgi ja meid viidi koosolekule. Parkimisplats ja tänavad olid autosid täis ja ma võisin näha, et koosolek tuleb rahvarohke. Hoonele lähenedes kuulsin ma muusikat, mis tuli läbi pooleteisemeetrise seina ja katuse vahelise ventilatsiooniavause. Mu enda vaimustus ja ootusärevus kasvasid, kui ma kuulsin tuttavate kiituslaulude muusikat, mida lauldi portugali keeles, mis on põhikeeleks Brasiilias.

Niipea kui me sisse jõudsime, juhatati mind otse lavale. Saal, mis mahutas umbes neli tuhat inimest, oli täis. Lava rappus intensiivse ülistusmuusika käes. Muusika kvaliteet oli väga hea, sest muusikud olid osavad ja nende koosmäng sujus hästi. Ka laulmine oli suurepärane, juhte oli õnnistatud väga heade häältega. Ometi panin ma kohe tähele seda, et puudus Isanda ligiolu. Silmitsedes vaheldumisi rahvahulka ja muusikuid, mõtlesin ma: “Kus on Jumal?” Seepärast küsisin ma otsekohe: “Isand, kus on Su ligiolu?”

Oodates Ta vastust, panin ma tähele, mis saalis toimub. Ma võisin läbi lava ereda valguse näha, kuidas inimesed ringi sõelusid. Paljud seisid silmad lahti, vaadates saalis millegi või kellegi järgi ringi. Paljud nägid väsinud välja. Nende käed olid pistetud tasku või siis rippusid lõdvalt külgedel. Kogu nende kehahoiak ja näoilme jättis mulje, nagu oleks tegemist suvalise seltskonnaga, kes ootab kannatlikult vaatemängu algust. Mõned ajasid üksteisega juttu, samas kui teised uitasid mööda vahekäike, jalutades saalist sisse ja välja.

See kurvastas mind. Tegemist ei olnud evangeelse üritusega, vaid usklike konverentsiga. Ma teadsin, et külastajate hulgas võivad olla mõned, kes ei ole usklikud, ent ma teadsin ka seda, et enamus sellest ükskõiksest rahvahulgast olid “kristlased”.

Ma ootasin, lootes, et inimesed hakkavad Isandat tõeliselt austama. Mõtlesin: “See atmosfäär muutub kindlasti.” Aga see ei muutunud. Kahekümne või kolmekümne minuti pärast aeglustus muusika tempo ja kätte jõudis “ülistuslaulude” aeg. Ent see, mille tunnistaja ma olin, oli tõelisest ülistusest kaugel. Seesama hooletu käitumine, mida ma olin saali sisenedes tähele pannud, oli kandunud teenistusse edasi.

Kui lauluosa läbi sai, siis tundus, nagu oleks möödunud rohkem kui tund aega, aga tegelikult oli kulunud vähem kui nelikümmend minutit. Kohalolijatel paluti istuda. Nad istusid, aga jutukõmin käis segamatult edasi. Üks juht võttis mikrofoni, et õhutada inimesi, aga inimesed jätkasid lobisemist. Juht luges Piiblit ja õpetas. Terve selle aja kuulsin ma paljude inimeste jutukõminat ja seda, kuidas paljud saalis ringi liikusid. Ma panin ka seda tähele, et paljud ei pööranud kõnelejale mingit tähelepanu. Ma suutsin vaevu uskuda seda, mille tunnistajaks olin. Pöördusin pettunult oma brasiilia tõlgi poole ja küsisin, kas selline käitumine on nende teenistustel tavaline.

Ta jagas mu pettumust. “Vahel pean ma selle kõne alla võtma ja paluma, et inimesed oleksid nii head ja paneksid tähele,” sosistas ta. Nüüd olin ma vihaseks saamas. Olin viibinud teistel koosolekutel, kus inimesed selliselt käitusid, aga mitte kunagi sellises ulatuses. Olin kohanud kõikidel neil koosolekutel sarnast vaimset atmosfääri – raskust, Jumala ligiolu puudumist. Ma teadsin nüüd, et mu küsimusele – “Isand, kus on Su ligiolu?” – oli vastatud. Kindel oli see, et Ta ligiolu siin ei ole.
Siis kõnetas Jumala Vaim mind ja ütles: “Ma tahan, et sa sellele otseselt vastu astud.”

Kui mind lõpuks esitleti, oli pomin vaiksemaks jäänud, aga ei olnud kadunud. Astusin kõnetooli ja seisin seal rahvast vaadates. Olin otsustanud enne mitte midagi öelda, kui olen võitnud nende tähelepanu. Tundsin oma rinnus põlemas jumalikku meelepaha. Minuti pärast jäid kõik vait, mõistes, et laval ei toimu midagi.

Ma ei esitlenud ennast ega tervitanud rahvast. Alustasin seeasemel küsimusega: “Kuidas teile meeldiks, kui keegi, kellega te räägite, ignoreeriks teid kogu aeg või jätkaks vestlust kõrvaloleva inimesega? Või kui nende silmad uitaksid igavlevalt ja lugupidamatult ringi?”
Peatusin ja vastasin siis omaenda küsimusele: “Teile ei meeldiks see, on ju?”

Ma uurisin edasi: “Mis oleks siis, kui iga kord, kui te annate naabri ukse taga kella, teid võetaks vastu hoolimatu suhtumise ja monotoonse ohkega: “Oh, see oled jälle sina, eks tule siis sisse.”?”
Ma peatusin ja lisasin siis: “Te ei külastaks neid enam, kas pole?”
Siis ma ütlesin kindlusega hääles: “Kas te arvate, et Kuningate Kuningas ja Isandate Isand tuleb sellisesse paika, kus Talle ei osutata piisavalt austust? Kas te arvate, et kogu loodu Valitseja hakkab rääkima, kui Ta Sõna ei respekteerita piisavalt, et seda tähelepanelikult kuulata? Te olete petetud, kui te seda arvate!”

Ma jätkasin: “Kui ma täna õhtul siia hoonesse astusin, ei kogenud ma mingit Jumala ligiolu. Ei kiituses, ei ülistuses, ei õhutuses ega korjanduse ajal. Selleks on põhjus: Isand ei tule kunagi sinna, kus Teda ei austata. Teie riigi president saaks täna õhtul siin laval suure au osaliseks, lihtsalt austusest tema ameti vastu. Kui ma seisaksin siin koos mõne teie lemmikjalgpalluriga, oleksid paljud teist tähelepanu ise. Te ootaksite innukalt ta sõnavõttu ja kuulaksite ta iga sõna. Aga kui mõni hetk tagasi loeti Jumala Sõna, te vaevalt kuulasite, sest te ei pidanud sellest suurt lugu.”

Edasi lugesin seda, mida nõuab Jumal nende käest, kes tulevad Ta ligi:
Need, kes tulevad mu lähedale, peavad mind pidama pühaks ja mind peab austatama kõige rahva ees.
3 Moosese 10:3

Järgmised poolteist tundi jutlustasin ma sõnumit, mille Jumal oli mu südamesse põletanud. Sõnad tulid julguse ja meelevallaga ja ma ei kartnud seda, mida inimesed võivad mõelda või kuidas nad võivad reageerida.

“Kui nad ajavad mind homme siit riigist välja, siis ma ei hooli sellest, ma eelistan kuuletuda Jumalale!” ütlesin endamisi ja mul oli tõsi taga.
Iga mu ütluse vahel olevatel vaikusehetkedel oleks võinud kuulda nõela mahakukkumist. Selle pooleteise tunni jooksul ei teinud rahvahulk enam kära. Enam ei oldud lugupidamatud. Jumala Vaim oli oma Sõna läbi püüdnud inimeste tähelepanu. Atmosfäär muutus iga minutiga. Ma tajusin, kuidas Jumala Sõna tungis läbi nende südame kõva kooriku.

Oma sõnumi lõpul palusin ma, et kõik kohalolijad sulgeksid silmad. Kutse meeleparandusele oli terav ja lühike: “Kui te olete kohelnud seda, mida Jumal nimetab pühaks, igapäevase asjana; kui te olete elanud Jumala asjade suhtes lugupidamatu hoiakuga ja kui täna õhtul Püha Vaim on teid oma Sõna läbi süüdi mõistnud, kas te olete siis valmis Isanda ees meelt parandama? Kui see on nii, siis tõuske püsti.” 75 protsenti kohalolijatest tõusis ebalemata jalule.

Ma kummardasin pea, paludes valjult seda lihtsat, siirast palvet: “Isand, kinnita oma Sõna, mida täna õhtul on jutlustatud, nendele inimestele.”
Otsekohe täitis Isanda ligiolu selle saali. Kuigi ma ei olnud juhtinud kogudust palvesse, kuulsin ma, kuidas rahva seast kostus nuukseid ja hüüdeid. Oli selline tunne, nagu oleks Jumala ligiolu laine pühkinud läbi hoone, tuues puhastust ja värskendust. Kõigil kohalolijatel ei olnud võimalik ette altari äärde tulla, seepärast juhtisin ma nad meeleparanduspalvesse, mida nad võisid palvetada seal, kus nad parajasti seisid. Vaatasin, kuidas inimesed pühivad ära pisaraid. Ta imeline ligiolu püsis.

Mõne minuti pärast Jumala ligiolu taandus. Ma julgustasin inimesi, et nad suunaksid oma tähelepanu endiselt oma Isandale. “Tulge Jumala ligi, siis tema tuleb teie ligi!” (Jk 4:8)
Möödusid mõned hetked ja Ta ligiolu järjekordne laine ujutas hoone üle. Valati veel rohkem pisaraid, kuna nutt muutus intensiivsemaks. Seekord ulatus Ta ligiolu isegi kaugemale ja Isand puudutas rohkem inimesi. See kestis nii mõned minutid ja taandus jälle. Ma õhutasin inimesi, et nad ei triiviks lainete vahel, vaid hoiaksid oma südame fookuse kindlalt paigal.
Mõned minutid hiljem kuulsin ma, kuidas Jumala Vaim sosistas mu südames: “Ma tulen taas.” Ma tajusin seda otsekohe ja ütlesin: “Ta tuleb taas!”

See, mida ma nüüd kirjutan, ei kirjelda mingilgi määral õigesti seda, mis järgmisena sündis. Mu sõnad on liiga piiratud ja Jumal on liiga auline. Aga ma ei liialda ka, sest ka see oleks lugupidamatu. Ma küsitlesin kolme teist juhti, kes olid kohal, et tuua selgust ja kinnitust sellesse, mida ma nüüd üles tähendan.

Vaevalt oli sõna “taas” üle mu huulte libisenud, kui juhtus järgmine. Ainus viis, kuidas ma oskaksin seda kirjeldada, on võrrelda seda sellega, kui seista umbes saja meetri kaugusel stardiraja lõpust, sel ajal kui suur reaktiivlennuk tõuseb otse su silme ees õhku. See kirjeldab seda tuulekohinat, mis otsekohe puhus läbi auditooriumi. Inimesed hakkasid peaaegu üheaegselt tuliselt ja innukalt palvetama, nende hääled muutusid valjemaks ja sulasid peaaegu kokku üheks hüüdeks.

Kui ma algul seda tuulekohinat kuulsin, siis mõtlesin ma, et mõni lennuk on just üle hoone lennanud. Ma ei tahtnud kuidagi midagi Jumalale omistada, kui oli võimalik, et see nii ei ole. Mu mõtted liikusid kiiresti, püüdes välja arvutada seda, kui kaugel asub lennuväli. See ei asunud üldse selles kandis ja oli möödunud kaks tundi, ilma et ühtegi ülelendava lennuki häält oleks kuuldud.

Ma pöördusin enese sees oleva Vaimu poole, mõistes, et ma kogen võimast Jumala ligiolu ja et inimesed olid hakanud plahvatuslikult palvetama. See ei saanud kindlasti olla selle tagajärjel, et mõni lennuk lendas meist üle.

Kui see oleks olnud lennuk, siis oleks ta pidanud lendama mitte kõrgemal kui sada meetrit hoone katusest, et sellist häält teha. Ja isegi sel juhul ei oleks ma olnud võimeline kuulma seda võimast kohisevat häält läbi lärmi, mida tegid kolm tuhat valjusti palvetavat inimest.

Hääl, mida ma kuulsin, oli palju valjem ja oli selgelt üle kõikidest teistest häältest. Olles jõudnud oma mõistuses selgusele, et see tuul on Püha Vaimu tuul, ei öelnud ma ikka veel midagi. Ma ei tahtnud edasi anda ebatäpset informatsiooni ega fanaatiliste väidetega vaimsete ilmingute kohta inimesi manipuleerida. See tuulekohin kestis umbes kaks minutit. Kui see taandus, siis jättis ta endast maha palvetavad, nutvad inimesed. Atmosfäär oli laetud pühast aukartusest. Isanda ligiolu oli väga reaalne ja võimas.

Ta aulise ligiolu järelmõju oli tunda veel viisteist kuni kakskümmend minutit. Seejärel andsin ma kõnejärje üle koosoleku juhile ja palusin, et mind kohe hoonest ära viidaks. Ma jään sageli pärast koosolekut kauemaks kohale ja vestlen inimestega, aga nüüd tundus igasugune juhuslik vestlus kohatuna. Juhid kutsusid mind endiga koos õhtust sööma, aga ma ütlesin ära. Olles ikka veel vapustatud Ta ligiolust, vastasin: “Ei, ma tahan tagasi hotelli minna.”

Mind viidi auto juurde. Sõitsin tagasi hotelli, kaaslasteks tõlk ja üks naisterahvas koos oma abikaasaga, kes olid juhid. See naine oli laulja ja ta muusika oli riigis populaarne.
Ta tuli autosse ja hüüdis: “Kas te kuulsite tuulehäält?”
Vastasin kiiresti: “See oli lennuk.” (Kuigi ma tajusin südames, et see nii ei olnud, tahtsin ma kinnitust ja olin otsustanud, et ma ei ütle esimesena midagi.)
“Ei,” kostis ta ja raputas pead. “See oli Isanda Vaim.”
Seejärel kinnitas ta abikaasa, kes osutus olema väga vaikne ja tagasihoidlik mees, veendunult: “Selle hoone läheduses ei olnud mingit lennukit.”
“Tõesti?” hüüatasin ma.
Ta jätkas: “Pealegi ei tulnud see tuulehääl läbi helipuldi, pult ei registreerinud mitte mingisugust müra.” Istusin vaikides, täis hardumust.
Hiljem sain ma teada põhjuse, miks see mees oli nii kindel, et seda tuult, mida me kuulsime, ei põhjustanud lennuk. Väljas olid turvatöötajad ja politseinikud, kes ka teatasid, et kuulsid hoone seest tulevat võimast häält. Väljas ei olnud mingit tuult. Tavaline Brasiilia tuulevaikne õhtu.
Ta naine jätkas, pisarad mööda põski alla veeremas. “Ma nägin, kuidas tulelained langesid hoone peale ja kõikjal olid inglid!”

Suutsin vaevu oma kõrvu uskuda. Olin kuulnud kaks kuud varem koosolekutel Põhja-Carolinas, kuidas üks jutlustaja kasutas sedasama kirjeldust. Olin jutlustanud Isanda kartuse teemal ja Jumala ligiolu oli võimsalt langenud koosolijate peale – üle saja väikese lapse nuttis tund aega ohjeldamatult. Üks külalisjutlustaja rääkis pastorile, et oli näinud, kuidas tulekerad langesid lainetena hoonele. Seda kinnitasid ka kolm koorilauljat.

Nüüd tahtsin ma ainult Isandaga koos olla. Kui olin jäänud hotellitoas üksinda, ei suutnud ma teha midagi muud kui ülistada ja palvetada.
Enne lahkumist Rio De Janeirosse pidin ma jutlustama veel ühel koosolekul. Kui ma sel korral saali astusin, oli atmosfäär täiesti muutunud. Ma tajusin, et austus Isanda vastu oli taastunud. Seekord ei olnud muusika lihtsalt hea, kuid ilma Jumala ligioluta – see oli imeline, võitud ja Isanda ligiolu oli sulnis.

Taavet ütleb: “Aga mina … kummardan su püha templi poole sinu kartuses!” (L 5:8). Igasugune tõeline ülistus kinnitub kartusele Ta ligiolu ees, sest Jumal ütleb: “…kartke mu pühamut! Mina olen Jehoova!” (3 Mo 19:30)

Sellel teisel koosolekul said paljud vabaks ja terveks. Paljud, keda oli sidunud kibedus ja kes olid kandnud eneses solvumisi, said vabaks. Kus tuntakse aukartust Isanda ees, seal avaldub Ta ligiolu – ja kus Ta ligiolu avaldub, saavad vajadused rahuldatud.

Nüüd me võime mõista Taaveti tungivat palvet:
Kartke Jehoovat, teie, tema pühad! Sest neil, kes teda kardavad, ei ole millestki puudust!
Laulud 34:10

See ongi sõnum, mida sa täna käes hoiad – Jumala kartus. Me ei otsi nendel lehekülgedel Püha Vaimu abiga mitte üksnes Jumala kartuse tähendust, vaid ka seda, mida tähendab selle tõe rikkuses käimine. Me kuuleme kohtumõistmisest, mis tuleb siis, kui puudub püha kartus, aga ka aulistest õnnistustest, mis peituvad Jumala kartmises.

Katkend on võetud John Bevere'i raamatust "Jumala kartus".
14. peatükki - Püha kartuse õnnistused - võid lugeda "Usumaailma" õpitoas.