Lärmakas sõjaväebaas asub lennujaama ääres. ÜRO lennukid stardivad ja maanduvad seal pidevalt. See tekitab pideva diplomaatide, abipakkide ja ekspertide voolu – kõik selleks, et aidata uuesti üles ehitada üht riiki.
Lennujaamast edasi on näha isegi rohkem märke sõja laastavast mõjust Afganistanile. Raske on leida üht hoonet, mil poleks kuuli- või raketirahe jälgi. 3 miljoni elanikuga Kabulis pole teatud linnaosades ikka veel voolavat vett ega elektrit.
Afganistanis pole keskpanka, ajalehti ega meediat – ega ka rahvuslikku identiteeti. Rahvas on jagatud üheksa provintsi vahel, igaühes nendest on oma kultuur ja keel. Hõimude vahel on palju vaenulikkust. Hästirelvastatud sõjapealikud korraldavad aeg-ajalt rünnakuid ning keskvalitsust Kabulis usaldatakse väga vähe.
Mida kaugemale pealinnast minnakse, seda kõhedam tunne tekib maakohas – eriti lõunapool, kus Talibani jäänukid veel hoiavad oma positsiooni. Kuna neid abistab maastik ja Pakistani lähedus, ähvardavad nad ikka veel Afganistani rahu.
Paljude jaoks on õhus küsimus – kas Rahuvürst suudab mõju avaldada sellel maal, kus valitseb sõda? Nende jaoks, kes Teda usaldavad, on vastus ‘jah’, kuid ajakava pole veel lõplikult paigas.
Kõikjal on märke sellest, mis see rahvas on pidanud üle elama viimase 25 aasta jooksul – sõda, genotsiid, invasioon, Nõukogude okupatsioon, hõimuvägivald, religioossed repressioonid, ÜRO sanktsioonid ning sõjaka Talibani fanaatiline diktatuur. Kui palju suudab üks rahvas taluda?
25-aastane hävitustöö ümbritseb inimesi kõikjal, kuid see õud peegeldub kõige rohkem inimeste endi nägudelt.
Mõned palged on kaetud. Mitmed naised kannavad ikka veel traditsionaalseid looritatud kleite, mis katavad naise keha iga ruutmillimeetri, peites ka nende nägu. Need mehed ja naised, kelle palged ei ole kaetud, on sünged, ettevaatlikud ning alati jälgimas ümbrust justkui mõeldes omaette – kui kaua see õrn rahu kestab?
Põrandaalune kogudus
Enne Talibani reþiimi oli Afganistan kõige vähem evangeliseeritud riik, vähem kui 3000 afgaani usklikuga – 48 000 moðeega ja mitte ühegi kirikuga. 70 erinevat inimgruppi elas sel maal ning mitte ühenigi polnud jõudnud evangeelium.
Enne kui Taliban sai võimule ja algas nende vägivaldne reþiim, põgenesid mitmed oma maalt minema. Pärast sõja lõppu arvasid võimud, et umbes 600 tuhat põgenikku tuleb tagasi. Aga nende suureks üllatuseks on juba üle 2 miljoni tagasi tulnud – ning mõned neist toovad endaga kaasa midagi, mis neil võõrsile minnes kaasas ei olnud – usu Jeesusesse Kristusesse.
“See on hämmastav, kui paljud inimesed on leidnud Kristuse sel ajal, mil nad olid Pakistanis,” mainis üks Afganistani ülesehitustöödel osaleja.
“Mitmetel on olnud üleloomulikud unenäod, kus Jeesus ilmutas ennast neile kui tõde. Teisi on Kristusele võitnud Pakistani usklike võrgustik, mis asub kaugel, mägistes piirkondades.”
Põrandaaluse koguduse olukorra kohta on täna Afganistanis väga raske infot hankida ning enamus võõramaalastest kristlasi, kes töötavad sel maal, annavad vastumeelselt tegevuse kohta teateid, mis võivad ohtu seada nende töö ja afgaani usklike elu.
Kuid evangeeliumi kuulutamine toimub edukalt – mitte ainult kristlastest töötegijate kaudu, kes on tulnud seda maad aitama üles ehitada – vaid ka afgaani usklike endi kaudu.
“Afgaanide jaoks on ebaloomulik mitte Jumalast rääkida,” seletab üks kristlasest töötegija. “Nad otsivad midagi uut, teades, et nad ei saa minna edasi sellega, mis neil oli minevikus. Ma räägin Jeesusest iga päev, kuna inimesed küsivad. Nii lihtne see ongi.”
Teine tööline rääkis oma tööst Afganistanis: “Me töötame praegu programmi kallal, mille abil õpetada välja 45 afgaani perekonda, kes on saanud usklikeks. Meil on ostetud nendele emakeelne õppematerjal ning välja arendatud strateegiad, me ootame praegu finantse.”
“Ma olen kohanud mitmeid neid perekondi,” jätkab ta. “Esimesel korral toimus see salajases kohtumispaigas, kus 16 meest istus ühes toas ümmarguse puulaua taga. Kui me tuppa sisenesime, tõusid nad kõik püsti. See oli justkui jalutaks me Jumala trooniruumi. Ma pole kunagi kogenud Jumala ligiolu sellisel tuntaval moel.
Siiamaani on mul olnud eesõigus kohtuda selle grupiga kolmel korral. Iga kord pidi kolm-neli inimest meie seast läbi viima õppetöö, kuid mina sain ainsana rääkida. Kummaline oli vaadata, kuidas täisajaga teenistuses olijad – need, kes teevad tööd rääkimisega – lihtsalt istuvad seal sõnatult ning nutavad. Me läksime ajas justkui 2000 aastat tagasi.”
Ja just seda teebki Püha Vaim praegu Afganistanis. Sellel ajal kui Jeesus on ennast mõnedele isiklikult ilmutanud, kuulevad teised tõde Jumala laste käest, kes tunnistavad tõest. Enamus neist on tulnud üles ehitama seda maad ning kõik nad on kaasa võtnud lootuse, mis on nende sees ning nad tahavad ja on innukad jagama seda afgaani rahvale. Afganistanis on 2000 mitteriiklikku organisatsiooni (nongovernment organization – NGO), mis suunavad oma tegevuse sellistele vajadustele nagu kirjaoskus, tervis, maamiinide ohud, orvud, põgenikud ja palju muud. “Kabul on üle ujutatud NGO rahadega!” ütleb üks tööline. Kuid korruptsioon on metsik ning sageli ei jõua raha abivajajateni ning nende küsimusteni, mis vajavad esmajärjekorras lahendamist.
Sellepärast teab Jumala rahvas, et nad peavad käituma ausalt ning pealetungivalt, et nad saaksid olla efektiivsed tunnistajad ning et nende teod võiksid tuua muutuse.
“Me õpetame inimestele, mis on ausus,” ütleb üks Kanada tööline. “Me teeme lihtsaid asju – näitame agentuuridele, kuidas suhelda ja koostööd teha. Kui inimesed küsivad, et miks ma siin olen, siis ma saan öelda, et Jeesus saatis mu siia. Nad on nii üllatunud ja tahavad rohkem teada saada.”
Teisi töötajaid koheldakse umbusuga. “Te tahate lihtsalt Araabia naftat ning muhameedlasi rõhuda,” süüdistas üks afgaani mees abitöölist. “Ma tean, et sa oled kristlane ja tahad kogudust rajada.”
Umbusk ei üllata. Militaarne islam õpetab Läänt (eriti ameeriklasi) ning kristlasi vihkama. Lisades sellele umbusule veel Lääne (eriti Ameerika Ühendriikide) toetuse Iisraelile, pidev Lähis-Ida konflikt, hiljutine Iraagi sõda ning lubatud abirahad, mis kohale ei jõua õigel ajal. Kõik see külvab üldist umbusku võõramaalaste vastu.
Siiski puudutab kõige selle keskel Jeesus, Rahuvürst, Afganistani elanikke. Ja Ta teeb seda oma rahva kaudu, kes on tulnud sellele rahvale appi üles ehitama maa infrastruktuuri ja elusid.
Tagakiusu oht
Ikka veel on Afganistani muhameedlastele väga ohtlik pöörduda ning hakata uskuma Jeesust Kristust. Kultuuriliselt, isegi poliitiliselt oleks võimalik neid selle otsuse eest tappa.
Afganistani põhilises keeles, Dari keeles, on saadaval mõned õppematerjalid. Pole olemas isegi täielikku piiblitõlget – ainult Uus Testament. Vähemuskeeltes, mida kõnelevad paljud erinevad rahvusgrupid selles maal, pole piiblitõlkeid üldse.
Kuna evangeliseerimist surutakse veel maha, siis üheks olulisemaks viisiks, kuidas edendada Jumala riiki sellel maal, on teenida neid inimesi, mainib üks Ameerika arst, kes teenib Afganistanis. Ta usub, et see on strateegiline aeg kristlastele, et teenida Afganistanis armastusega – sel viisil, mis toob kestva muutuse sellele maale ja rahvale.
“Meile on antud võimalus, et töötada ja üles ehitada rahvas täiesti algusest. Seda ei juhtu tihti. Siin on suur vajadus inimeste järele, kes oskavad õpetada inglise keelt ja arvutit. Õpilased naasevad ülikoolidesse ning nad tahavad õppida inglise keelt. Nad tahavad õppida ettevõtlusest,” räägib ta.
Arstina on ta põhitähelepanu selle maa arstiabikriisil.
“Vajatakse tervishoiuspetsialiste ja meditsiiniabi õpetajaid ja hambaarste,” mainib ta. “Kui meil oleks need õpetajaid, siis me saaksime rajada kohe homme medõenduse kooli, kõikide meditsiinikoolide jaoks oleks ka kohe vaja õpetajaskonda.”
Välismaalastest kristlased töötavad Afganistanis oma eluga riskides, kuid kõik nad arvavad, et see vili, mida nad näevad, korvab selle alati kohaloleva ohutunde.
“Mul käib kogu aeg inimesi külas ning me vaatame “Jeesuse” filmi.” Räägib üks töötaja. “Siis me räägime. Ma olen palvetanud mitmete inimestega. See pole küll avalik suur krusaad, kuid see on evangeeliumi kuulutamine, mis siin kindlasti toimub.”
“Me vajame inimesi, keda ei saa kergesti heidutada,” ütleb üks teine töötaja, “ning kes saab aru islamist ning tahab teenida. Me saame kasutada inimesi, ükskõik, kas nad tulevad kaheks nädalaks, kuuks või aastaks.”
Afganistani ametnikud koostavad uut rahvuslikku põhiseadust – protsess, mis on üks palvevõimalus – mida mainis üks eestpalvetaja, kes tuli Afganistani maa ja rahva eest palvetama.
“Me usume, et kristlus kuulutatakse vähemusreligiooniks Afganistanis esimest korda ajaloos,” mainib see eestpalvetaja. “Ma palvetan iga päev tundide kaupa ning siis ma lähen kohalikku lastekodusse tööle. Ma teen seda iga päev Jeesuse jaoks sellel sõjast laastatud maal. Enam paremaks minna ei saa!”
See eestpalvetaja on üks paljudest usklikest üle kogu maailma, kes on tulnud Afganistani seda rahvust teenima, aitama üles ehitada maa infrastruktuuri ning tunnistama. Mitmed on seal paar nädalat, mõned plaanivad jääda palju kauemaks.
Arst tsiteeris meile Jesaja 58. peatükki, et kirjeldada, mis sünnib täna Afganistanis: “Ja Jehoova juhatab sind alati ning toidab su hinge põudsel maal; Ta teeb tugevaks su luud-kondid ja sa oled otsekui kastetud rohuaed, veelätte sarnane, mille vesi iialgi ei valmista pettumust! Ja su omad ehitavad üles muistsed varemed, sa taastad endiste põlvede alusmüürid; sind nimetatakse "murtud müüride parandajaks", "teeradade käidavaks tegijaks!"
Ning ta lisab: “Need inimesed, kellega ma töötan – ma kasutan neid kirjakohti kui juhtnööre oma tegevuse jaoks siin. Me teame, et me peame aitama seda maad üles ehitada, kui me tahame nende inimestega rääkida Jeesusest ning luua atmosfääri, kus kogudusel oleks võimalus õitsele puhkeda. Muidu on tänased pöördunud homsed märtrid.”
Tõlgitud ajakirjast "Charisma".
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
