Muusikapiraatlus ei ole kristlaste jaoks võõras teema ning seda ka Eestimaa kristlaskonna seas. Piraatluse trend on laialt levinud – seda tehakse internetist muusikat alla laadides ja CD-sid põletades peaaegu samal määral kui mittekristlased, kes varastavad siis vastavalt sekulaarset (mittekristlikku) muusikat. Sellist suundumust Ameerika Ühendriikide elanike seas näitab gospelmuusika ühingu (Gospel Music Association) tehtud uuring.

Uurimuse tulemused üllatasid paljusid kristlikus muusikatööstuses, kes eeldasid, et kirikunoored on teadlikud käsust: “Sa ei tohi varastada!”

“Ma olen üllatunud ja pettunud, et kristlaste ja mittekristlaste käitumine selles osas ei erine märkimisväärselt,” ütleb John Styll, kristliku muusikatööstuse ühe juhtiva firma Gospel Music Association president.

Kuid kõik ei arva, et piraatlus on halb asi. Mõned kirikujuhid küsivad, et kas evangeeliumi kuulutamine ei olegi siis tähtsam kui rahateenimine? Kuidas võib see vale olla, kui see päästab hingi?

“See on väänatud loogika,” ütleb Berry Landis, ühe suurima kristliku plaadifirma Word president. “Sa ei varastaks kunagi Piiblit, et seda ära anda. Samuti ei peaks sa varastama kristlikku muusikat, et seda ära anda.”

Eelmisel aastal vähenes kristlike albumite müük 5,2 protsenti, olles veidi üle 47 miljoni eksemplari. Suuremad muusikafirmad pidid oma tööjõudu 10 protsenti vähendama, mainis Styll. Ta süüdistab selles majandust, muusika allalaadimist ja CD-de põletamist.

Kuigi läbimüük on vähenenud, on kristlik muusika suur äri. Eelmisel aastal müüsid kristlikud artistid 68 CD-d iga 100 kantrimuusika CD kohta. Läbimüüki oli 800 miljoni dollari eest (umbes 10,4 miljardi Eesti krooni eest), mis on rohkem kui klassikalise muusika ja jazzmuusika müük kokku - sama palju, kui isegi mitte rohkem, tõi sisse artistidega seotud kauba ja kontserdipiletite müük, lausus Styll.

Muusikud ütlevad, et piraatluse küsimust on neil eriti raske kõne alla võtta. Paljud kardavad, et neid nähakse siis kui ahneid. Sellist vastureaktsiooni koges heavy metali bänd Metallica, kui nad Napsteri kohtusse kaebasid. Napster oli kunagi kõige populaarsem failijagamisprogramm internetis.

“Me ei saa olla nagu Christina Aguilera ja näidata üles halba suhtumist,” ütleb Jaci Velasquez, Texasest pärit miljoneid plaate müünud lauljanna. “Me peame olema nagu Kristus ja pöörama ette teise kõrva.”

Panheads’id (“pannpead”), kristliku bändi Skillet fännidele antud nimi (Skillet tähendab inglise keeles “panni”), tulevad tihti bändilt autogramme küsima. Pärast kontserti rääkis üks fänn vaimustatult, et tal on kõik Skilleti plaadid ja et need on ta elu muutnud.

“Siis palus ta mul nendele CD-ele allkirja anda, aga need kõik olid kompuutril põletatud,” ütles bändi eeslaulja John Cooper. “Ma kirjutan alati oma allkirja, kuna ma ei taha olla ebaviisakas. Aga vahel on mul kiusatus öelda: “Kuule, sa peaksid need ostma!””

Nii nagu sekulaarses muusikaäris, ütlevad ka kristliku muusikatööstuse juhid, et digitaalse muusika varastamise tõttu kannatab läbimüük. Kuid nad on hoidnud end tagaplaanil sõjas, mida Recording Industry Association of America peab piraatluse vastu – lahingus, mis hõlmab üle tuhande isiku, kes on kaevatud kohtusse muusika illegaalse allalaadimise pärast. (Muusikatööstus väidab, et läbimüük on selle aasta esimeses kvartalis paranenud, osaliselt tänu nendele kohtuasjadele.)

Sekulaarne muusikatööstus näeb piraatlust puhtalt juriidilise küsimusena, ütleb Styll. Aga kristlik muusikatööstus näeb probleemi ka teisest küljest, kuigi suuremad kristlikud muusikafirmad on sekulaarsete firmade omad.

“Me läheme selles asjas kaugemale ja väidame, et tegemist on moraalse küsimusega,” lausub ta. “Kuid me ei hakka inimesi kohtusse kaebama. See ei tundu õige olevat. Ja kellelgi ei ole tegelikult tahtmist seda teha.”

Muusikatööstus maadleb küsimusega, kuidas ohjeldada piraatlust.

“See nõuab tohutuid hariduslikke jõupingutusi,” ütleb Landis plaadifirmast Word. “Võib-olla me oleme selle generatsiooni kaotanud. Me kõik teame, et nad ei peaks muusikat varastama. Ja me kõik teame, et nad teevad seda ikkagi. Kuidas sa paned hambapasta tuubi sisse tagasi?”

Mõnedele kristlikele plaatidele on hakanud ilmuma hoiatussildid autoriõiguse kohta. Aga uurimus näitab, et inimeste mõtteviisi muutmine on hiiglaslik ülesanne, rääkimata nende südamest.

Paljud kristlasnoored lihtsalt ei arva, et nad varastavad.

Scott Ferguson, Fort Worthi kristliku keskkooli õpilane Texases ütleb, et ta ise ei ole kunagi ühtegi CD-d põletanud, aga on neid saanud sünnipäevakingiks. Ta peab plaatide põletamist moraalselt valeks, aga ütleb, et paljud tema sõbrad ei arva seda.

“Kui mingi plaat välja tuleb ja sulle meeldivad sellelt mõned laulud, siis nad põletavad sulle selle plaadi,” ütleb ta. “See on midagi sellist, mida sõbrad lihtsalt teevad teineteisele. See ei võta palju aega ja seda on kerge teha. Nii nad sellesse ka suhtuvad.”

Teised ütlevad, et teevad seda religioossete motiividega.

“Paljud õpilased arvavad, et see on odav meetod evangeeliumi jagada,” räägib 22-aastane Scott Flagg, kes kuulub kristlikku meesüliõpilaste ühingusse nimega “Beta Upsilon Chi” Põhja-Texase ülikoolis. “Nad lähevad poodi, ostavad ühe plaadi ja teevad siis sellest mitu koopiat, et hiljem ära anda.”

Noortejuht Scott Burks seletab, et ta puudutab regulaarselt piraatluse küsimust töös noortega Pantego Piiblikoguduses Texases. Aga neil on raske aru saada, kuidas nad saavad tegeleda varastamisega, kui muusika on internetis nii kergesti kättesaadav.

“Nad ütlevad lihtsalt: “Kas tõesti? Mis sa räägid?”” ütleb ta. “Nad on üllatunud. Aga siis, kui ma suudan neil aidata aru saada tõest, mis on selle taga, kahetsevad õpilased tavaliselt oma tegu.”

Robert Noland, üks Burlesonis, Texase osariigis asuva Student Discipleship Ministries juhatajatest arvab, et sõnum peaks kõigepealt jõudma emade ja isadeni. “Tavaliselt ei tea lapsevanemad, et see on vale ja arvavad, et see on lihtsalt midagi sellist, mida iga laps teeb,” ütleb ta. “Või nad teavad, kuid mõtlevad: “Mis kahju see ikka teeb?””

Kristlik arvamusuurija George Barna sai hiljuti valmis oma uuringuga “Noored ja piraatlus”, mida ta tegi gospelmuusika ühingu soovil. Uuringut ei ole avalikustatud, kuid Styll jagas olulisemaid avastusi ajalehega The Dallas Morning News.

Ta ütles, et kõige ärevamakstegevad tulemused näitasid, et ainult 10 protsenti noortest kristlastest peavad muusikapiraatlust moraalselt valeks. Ja nendest on 64 protsenti ikkagi tegelenud muusika allalaadimise ja CD-de põletamisega – umbes sama protsent kui mittekristlaste puhul.

“Paljud nendest ei leia, et selles oleks midagi rohkem valet kui kiiruspiirangu ületamine,” ütleb Styll. “Mina ütleks sulle, et kiiruspiirangu ületamine on vale. Kuid ma peaksin ka tunnistama, et olen arvatavasti seda seadust tänagi rikkunud.”

Välisajakirjanduse materjale refereeris Taaniel Jakobs